Nigel Raine Guelphi ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Nature Ecology & Evolution, et nii tugev toime tekitab kahtluse, kas kimalased suudavad looduses üleüldse püsima jääda. Mõneski maailma paigas, sh Euroopa Liidus ja Raine'i kodumaal Kanadaski on küll ka neonikotinoide kasutamist piiratud või piiramist vähemalt tõsiselt arutatud.

Raine ja ta kaaslased uurisid, kuidas mõjub tiametoksaam emakimalastele kevadel, kui need on just talveunest ärganud ja teevad ettevalmistusi munemiseks. Nad hoidsid 300 emakimalast oludes, mis jäljendasid kevadist looduskeskkonda kõigi juurdekuuluvate stressiteguritega, kaasa arvatud parasiitnakkused.

Poolele katsekimalastest andsid nad ka siirupit, millele oli lisatud tiametoksaami koguses, mida võib kohata ka päris õietolmus ja -nektaris. Selguski, et seda taimekaitsevahendit saanud emakimalaste seas asus munele 26 protsenti vähem isendeid kui kontrollrühmas.

Arvutimudel näitas, et sellises olukorras võib looduslikke kimalaspopulatsioone ähvardada hukk. Raine'i sõnul on vajadus taimekaitsevahendite mõju mittekahjuritest putukatele veelgi ulatuslikumalt uurida seda arvestades vägagi pakiline.