"Me pole poliitikud. Meie ei saa öelda, millal on õige ja sobilik hetk nende kasutamise keelustamiseks. Kuid saame öelda, et kahjulik mõju nii mets- kui ka meemesilastele nende elukaare murrangulisel perioodil on selgelt olemas," sõnas ühe uurimuse juhtivautor Richard Pywell ERR Novaatorile.

Briti ökoloogia- ja hüdroloogiakeskuse professor viitas neonikotinoidele. Populaarsetele taimekaitsevahenditele, millest kolme – imidaklopriidi, klotianidiini ja tiametoksaami – jätkuv kasutamine ja keelustamiskatsed on ajanud viimastel aastatel tagajalgadele looduskaitsjad, mesinikud ja põllumehed.

Mürk on mürk. Selles pole kahtlust. Olgu selleks koduse hõnguga tubakavesi või keemiakombinaadis toodetud imidaklopriid. Küsimus on selle keskkonnamõju ulatuses. Küsimuses, kas kahjurite tõrjumine õigustab seejuures teistele liikidele tehtavat kahju. Selle väljaselgitamine pole aga sirgjooneline.

"Inimestel on olnud täielik põhjus muret tunda, kas laboris kasutatavad annused vastavad päris maailmas nähtavale. Sellest väljaspool ei saa samas alati kindlustada, et nähtav seos on tõepoolest põhjuslik ja tegu pole pelga kokkusattumusega," sõnas teise uurimuse autor Amro Zayed. Sellele on tulemuste tõlgendamisel viidanud teiste seas ka neonikotinoide tootvad suurettevõtted nagu Bayer Cropscience ja Syngenta.

Euroopa eripärad
Vähemalt mõnede eelnevate murekohtade lahendamiseks võtsid Briti ökoloogia- ja hüdroloogikeskuse teadlased ette suurima omataolise uuringu, mis kunagi tehtud. Projekti tarbeks kulunud veidi enam kui 3,5 miljonist dollarist eraldasid kolm miljonit Bayer CropScience ja Syngenta.

Katsete käigus viidi Saksamaal, Suurbritannias ja Ungaris asuvasse 33 katsepaika kolme liiki kuuluvad mesilaspered. "Nende lähistel asuvate rapsipõldude keskmine suurus ulatus üle 60 hektari. See vastab juba nende tüüpilisele korjealale," selgitas Pywell.

Proovile pandi meemesilaste (Apis mellifera), kimalaste (Bombus terrestris) ja erakmesilaste (Osmia bicornis) taluvusvõime. Osadele katsepõldudele külvatud seemneid kaitsti klotiadiniini ja tiametoksaamiga. Teised jäeti neonikotinoididest puutumata.

Mida rohkem leidus tarudes neonikotinoidide jääke, seda vähem koorus tarus uusi kimalasemasid ja erakmesilasi. Suurbritannias ja Ungaris kasvatasid neonikotinoidid riski, et meemesilased ei ela talve üle, leidsid teadlased.

Saksamaal oli aga klotiadiniinil ja tiametoksaamil mesilastele lühiajaline positiivne mõju. Miks see nii on, teadlased veel öelda ei oska.

"Võib-olla on see seotud Saksamaa mesilasperede üldiselt parema olukorraga. Mesilasi kimbutavate haiguste kontrolli all hoidmises võib peituda võti taimekaitsevahendite kahjuliku mõju pehmendamiseks," spekuleeris Pywell. Üks on kindel – neonikotinoidide kahjuliku mõju ulatus näib sõltuvalt tugevalt kohalikest oludest. See võiks selgitada, miks ei osuta kõigi eelnevate uuringute tulemused ühes suunas.

"Kuid uue töö valguses pole enam alust jätkuvalt väita, nagu ei teeks põllumajanduses neonikotinoidide kasutamine mesilastele mingit kahju," rõhutas David Goulson, uurimustega mitte seotud Sussexi ülikooli bioloogiaprofessor.

Pikaajaline mõju
Amro Zayed uuris kolleegidega seevastu Kanada maisipõldude lähistel elavate mesilasperede tervist. Paberi peal kasutati nende lähikonnas asuvate põldude kaitsmiseks vaid klotiadiniini. Hiljem tarusid uurides leiti aga neist 26 erineva putukamürgi, sh nelja erineva neonikotinoidi jälgi.

"See kinnitab, et pestitsiidid püsivad pinnases mitmeid aastaid. Seejuures panime tähele, et mesilased puutuvad neonikotinoididega kokku terve taimede kasvuperioodi vältel," laiendas Kanadas asuva Yorki ülikooli teadlane. Tegu on eelnevalt arvatust kaugelt pikema ajaga.

Tasub märkida, et jälgi imidaklopriidist leiti ka Saksamaal, Suurbritannias ja Ungaris tehtud uuringus. Olgugi et neid polnud põldudel kasutatud 2013. aastal Euroopa Liidus kehtima hakanud keelust saati.

"Märkimisväärne osa taimekaitsevahenditest, millega mesilased kokku puutusid, polnud analüüsi kohaselt pärit tarude lähistel asuvatelt põldudelt. See näitab, et keskkond on juba mürkidest laialdaselt saastunud," märkis Goulson. Pinnases leiduvad mürgid jõuavad põldude lähistel kasvavatesse õistaimedesse ja sealt edasi juba mesilaste toidulauale.

Neonikotinoidide täpsema mõju uurimiseks söötsid teadlased putukamürkidega vähem kokku puutuvatele mesilastele klotiadiniini sisaldavat õietolmu. Mürkaine suhteline sisaldus oli võrreldav maisipõldude lähistel elanud mesilaste toidulaual leiduvaga. Putukate tegemisi hiljem jälgides selgus, et nende eluiga oli lühem. Nende mesilaspered kaotasid tõenäolisemalt jäädavalt oma ema.

Neonikotinoidide kahjulikku toimet võimendasid analüüsi kohaselt teised taimekaitsevahendid. Näiteks kasvas tiametoksaami ja klotiadiniini mürgisus seente tõrjumiseks kasutatava boskaliidi mõjul kaks korda. "Suures osas langevad meie järeldused kokku eelnevates töödes tehtud tähelepanekutega, mida on kritiseeritud nende "ebarealistlikkuse" pärast," lisas Zayed.

Tööstus ei maga
Euroopa suuruuringut rahastanud Syngental ja Bayer CropScience'i esindajatel on Euroopas tehtud uuringu osas oma arvamus. Näiteks leidis Syngenta keskkonna vanemspetsialist Peter Campbell, et tulemuste kohaselt on neonikotinoidide kasutamine teatud tingimustel ohutu. Uurimuse "väga negatiivne" järeldus aga ebaõiglane. "Uurimusi, kus rapsiseemnete neonikotinoidide töötlemisel erakmesilastele mingit mõju välja ei tule, Nature'is ja Science'is ei avaldata. Lugu peab olema huvitav," jätkas Campbell.

Mees lisas, et 258 uuritud potentsiaalsest mõjust ei nähtud mingit efekti 238 puhul. Negatiivseid mõjusid oli üheksa ja positiivseid seitse. Seejuures rõhutas ta vajadust täpsemalt uurida, kuidas saab välja tuua just putukamürkide kasulik mõju.

Bayeri juhtivteadlane Christian Maus seadis samuti töö tulemused kahtluse alla ja osutas puudustele andmete statistilises analüüsis. "Nad keskenduvad vaid paarile punktile, kus oli mingi erinevus. Efektid osutavad nii positiivses kui ka negatiivses suunas," lisas Maus.

Mesilaste tulevik
Uurimused ilmusid ajal, mil Euroopa Liit vaeb 2013. aastal imidaklopriidi, klotianidiini ja tiametoksaami kasutamisele kehtestatud piirangute pikendamist. Euroopa Komisjon soovib näha ühendite täielikku keelustamist. Jääb aga ebaselgeks, millega hakatakse taimi kaitsma edaspidi.

Näiteks Eesti kontekstis võib see viia rapsi ohustavate maakirpude leviku laienemiseni. "Olemaolevaid vähem kahjulikke preparaate maakirbu tõrjumiseks rapsilt mina Euroopas kättesaadavana ei tea. Samuti on nende vastu tõhusalt võitlemine agrotehniliste jm meetoditega raskendatud," nentis Eesti maaülikooli taimekaitse osakonna teadur Reet Karise.

Alternatiivina hakkaksid talunikud kasutama kontaktseid pritsitavaid taimekaitsevahendeid. Need ei pruugi olla aga keskkonnale vähem kahjulikud.

Alternatiivide puudumisele viitas ka Pywell. "Me oleme olnud uute preparaatide väljatöötamisel laisad. Ja tasub rõhutada, et seda oleks pidanud niigi tegema. Mitte ainult neonikotinoidide asendamiseks, vaid kahjuritel tekib nende suhtes niigi aja jooksul resistentsus," lisas professor. Paradoksaalsel kombel on Ameerika Ühendriikides taimkaitsevahendite, sh keskkonnasõbralikemate ühendite arsenal selles osas märksa ulatuslikum.

"Tõelise alternatiivina saab rääkida mikrobioloogilistest preparaatidest, millede kättesaadavus Euroopas on kahjuks minimaalne. Selles vallas oleme Põhja-Ameerikast oma 20 aastat maas. Ükski tootja ei tohi lihtsalt niisama osta Ameerikast preparaati ja seda oma põllul kasutada," lisas Karise. Ajaks, mil võib jõustuda imidaklopriidi, klotianidiini ja tiametoksaami täielik kasutuskeeld, uusi taimekaitsevahendeid tõenäoliselt turule ei jõua.

Võti võib peituda integreeritud taimekasvatuse süsteemis, mis muutus kohustuslikuks juba 2014. aastal. See pole aga siiani märgatavalt rakendunud.

"Kahjuks on meie põllumehed suuresti pestitsiidi-usku. Peamise integreeritud taimekasvatussüsteemi koostisosana on meil kasutusel korralik viljavaheldus. /.../ Häda on muidugi ka selles, et integreeritud süsteemile üleminekuks konkreetne retseptiraamat puudub. Igaüks peab rohkem tööd ja vaeva nägema ning üleminekuaastad võivad rasked olla," tõdes Karise.

Nagu näitavad ka Bayer CropScience'i ja Syngenta esindajate sõnavõtud, siis neonikotinoide puudutava debati vaibumist niipea oodata ei ole. Vähemalt seni, kuni seda kannustab raha ja hirm alternatiivide puudumise pärast.

Uurimused ilmusid ajakirjas Science (1; 2).