Pestitsiidid kahjustavad kimalaste populatsiooni ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kimalane.
Kimalane. Autor/allikas: Wikimedia Commons

Ajakirjas Nature ilmunud uurimuses leiavad briti teadlased, et kimalaste pikaajaline kokkupuude põllumajanduses laialt rakendust leidvate pestitsiididega kahjustab nende õietolmu ja nektari kogumise võimet, vihjates, et hetkel nende ohutuse kontrollimiseks kasutavad katsed ei pruugi peegeldada täielikult pestitsiidide mõju õistaimi tolmendavale putukapopulatsioonile.


Mesilased on õistaimede ellujäämise ja levimise seisukohalt oluliseimad putukad. Erinevate hinnangute kohaselt moodustavad perekonda kuuluvad liigid kõikidest tolmendajatest umbes 80%. Viimastel aastatel on aga üha enam märgatud muret tekitavat tendentsi. Mitmetes maailma piirkondades näitab mesilaste popu- latsiooni suurus süvenevat langustrendi. Kuigi põhjusena nähakse mitmete erinevate tegurite kokkulangemist alustades parasiitidest lõpetades erinevate haigustega, on üha enam esile tõusmas ka putukamürkide kahjulik mõju.


Kuigi juba sellel aastal on mesilaste sagenenud hukkumist uurivaid töid avaldatud üle saja, tasub esile tõsta neist kahte. Esimeses leiti, et pikaajaline kokkupuude neonikotinoididega, laialt kasutavate putukamürkidega, suurendas kimalaste kuningannade hukku. Teises uurimuses näidati, et sama pestitsiidi tüüp mõjub ka meemesilaste tööliste närvisüsteemile kahjustades nende orienteerumisvõimet. Ekstreemsetel juhtudel isegi määral, et viimased enam oma peret üles ei leidnud. Värskelt ajakirjas Nature ilmunud uurimuses leitakse, et erinevate pestitsiidide koosmõju võib efekti veelgi võimendada, vähemalt kimalaste puhul.


Londoni Ülikooli teadlased eesotsas Richard Gill'iga varustasid neli kimalaseperet miniatuursete mikrokiipidega. Seejärel paigutasid nad iga pere nektari kogumiseks ettevõetava lennuteekonna lähistele toitmisanumad suhkrusiirupiga. Esimesse oli lisatud imidaklopriidi, teise lambda-tsühalotriini, kolmandasse nende segu ning kontrollgrupi toitmisanum oli pestitsiididest puhas. Tasub rõhutada, et putukamürkide kontsentratsioon ei ületanud soovituslikku normi, mida talunikud kahjuritõrjeks võiksid kasutada. Samuti võis iga pere koguda nektarit ka labori lähistel asuvatelt õitelt.


Nelja nädala vältel läbiviidud katse lõpptulemused näitasid, et imidaklopriidiga püsivalt kokkupuutunud kimalaste peres vähenes kuningannade sünd. Samal ajal kasvas peres nektari kogumisega tegelevate tööliste arv, samas tempos kasvas ka isendite arv, kes tarru enam tagasi ei pöördunud. λ- tsühalotriini saanud peres tõusis tarus hinge heitnud tööliste hulk. Mõlema pestitsiidiga kokku puutunud pere puhul ilmnesid mõlemad nähtused. Uurimus kinnitab, et kimalaste populatsioon on märksa haavatavam kui meemesilaste oma, kus leidub kümnete tuhandete tööliste asemel neid mõnekümne ringis.


Samuti näib Londoni Ülikooli teadlaste uurimuse pakkuvat ühte võimalikku viisi, kuidas sääraseid eksperimente paremini läbi viia. Kõigi perre kuuluvate isendite mikrokiipidega varustamine võimaldab jälgida nii pestitsiidide mõju selle üksikutele isenditele, kui ka tarule tervikuna. Juhul, kui saadud doos surmav ei ole, pöörduvad mesilased tagasi tarru, kus pestitsiidi jäljed omakorda uute mesilaste vastsete arengut mõjutada võivad. Paraku on taolise metoodika rakendamine välitööde käigus äärmiselt raske, mis peegeldab samal ajal ka uurimuse nõrka külge. Harilikult koosnevad taolised uurimused kolmest osast – puhtalt laboris tehtavast eksperimentidest, uurimuses rakendatud meetodikale sarnastest katsetest ning välitöödel kogutud andmetest.


Samas on reaalses maailmas on pea võimatu täpselt kindlaks teha, millega mesilaste populatsioon tervikuna kokkupuutuda võib. Talumehed võivad kasutada mitmeid erinevaid putukamürke ning teistsuguses kontsentratsioonis, kui pestitsiidi tootja seda ette on näinud. Nende koosmõju hindamine on äärmiselt raske. Samuti raskendab välitööde käigus kogutud andmete standardiseerimist parasiitidest, õistaimede hulgast ja patogeenidest tingitud mõjud. Lisaks näevad regulatsioonid ette, et pestitsiidide mõju hindavad eksperimendid võivad minimaalselt olla pelgalt 96 tunni pikkused.


Seega on pestitsiidide kasutamist käsitlevate regulatsioonide sätestamisel hetkel äärmiselt raske toetuda haritud hinnangule, millesse on kaasatud kõik nende võimalikku mõju peegeldavad efektid.


Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature.

Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: