„On aeg lõpetada mahe- ja tavapõllunduse otsene vastandamine. Maailma tulevikus jätkusuutlikult ära toitmiseks peame uurima, mis on mõlemas valdkonnas kasutatavate meetodite eelised ja kuidas neid omavahel kombineerida,“ sõnas uurimuse juhtivautor Adrian Müller, Šveitsi asuva mahepõllumajanduse instituudi teadur ERR Novaatorile antud intervjuus. Sünteetilisi väetisi ja taimekaitsevahendeid ei peaks põllumajandusest täielikult välja tõrjuma, vaid piirama oluliselt nende kasutust.

Mängu tuleb inimfaktor
Samuti mängib kriitilist rolli lõpptarbijate senisest suurem vastutus. Maailma põllumajandusorganisatsiooni andmetel läheb igal aastal umbes kolmandik ehk 1,3 miljardit tonni maailmas toodetavast toidust raisku või jääb pakendite põhja. Eesti pered viskavad aastas ära umbes 63 miljoni euro väärtuses toitu.

„Ühelt poolt viitab uuring, et häid tulemusi annab juba raisku mineva toidu poole võrra vähendamine, kuid tõsi, ka see on paras pingutus. Samas, me ei pea minema mahepõllunduse juurutamisega äärmustesse,“ rõhutas Müller. Teadur lisas, et täielikult mahepõllundusel põhineva maailma tarbeks tuleks kärpida loomsetest allikatest pärineva valgu hulka 38 protsendilt 11 protsendini ja asendada see taimse valguga.

Vastaselt korral tuleks aastaks 2050 ligi üheksa miljardi inimese ära toitmiseks laiendada põllumaid veel 16–33 protsendi võrra. Sedagi eeldusel, et inimkonna keskmine valgunõudlus püsib 2005.–2009. aasta keskmise tasemel. India ja Hiina kiiresti laienev keskklass seab selle juba praegu kahtluse alla. Samuti ei uurita töös, kuidas võivad vähendada põllukultuuride saagikust kliimamuutused, millele on viidanud mitmed eelnevad tööd.

Metsade pindala vähenemine kasvataks planeedi atmosfääri jõudva süsihappegaasi hulka ning seaks liigilise mitmekesisuse ja veeringe senisest veelgi suurema surve alla.

Nii või teisiti muutub inimeste lõunalaud mahepõllunduse meetodeid laiemalt rakendades ja Mülleri nägemuse realiseerudes võrreldes praegusega oluliselt. „Ükskõik millist liha leiab sellelt väga vähe, kaunviljade söömine kasvab hüppeliselt. Küsimus on, kuidas sellist nihet hallatakse. Milliseid kultuurilisi ja sotsiaalseid norme tuleb ümber kirjutada ning kuidas valitsused selliseid muutusi algatavad või juurutavad?“ küsis toidujulgeolekule keskenduv Warwicki ülikooli rakendusliku statistika ja riski osakonna juht Martine Barons.

Teiste sõnade, inimeste käitumisega mitte arvestaval mudelitel, sh Mülleri omal on alati omad puudused. Barons tõi ka välja, et uurimuses keskendutakse vaid toidus leiduva valgu ja kalorite hulgale. Seejuures jäetakse tähelepanuta eluks hädavajalikud mikrotoitained. Võrdlemisi laiadele eeldustele vaatamata pidas ta tööd väärtuslikuks.

Kõik sõltub asukohast
Ootuspäraselt tõuseb mahetootmisest kasu keskkonnale, eeskätt väheneks lämmastikväetiste ja taimekaitsevahendite tekitatav reostus. „Nende mõlema kasutust tuleks piirata. Mahepõllundus on selles osas üks kõige paremini läbimõeldud süsteeme, mis pakub neile alternatiivi. Seda tuleks näha eeskujuna. Näiteks saab vähendada kahjurite levikut mitmeväljasüsteemiga ja kasvatada lämmastikku siduvaid põllukultuure. Seda kõike saab teha ka tavapõllunduses,“ viitas Müller taas võimalusele, et tulevikus on ruumi nii mahe- kui ka tavapõllundusele.

Taoline mõtlemine on olnud aastaid Euroopa Liidu arengukavades. Näiteks integreeritud taimekasvatuse süsteemi pole aga endiselt laiemalt juurutatud. „Üks pudelikael on keskendumine kõrgele tootlikkusele, mis soodustab üksikute põllukultuuride kasvatamist. Peame tootma palju toitu ja tegema seda odavalt. Tööstuses on latt selles osas praegu liiga madalal. Me ei pea keskkonna reostamise eest midagi maksma,“ nentis Müller. Sirgjooneline lahendus oleks Euroopas ja Ameerika Ühendriikides lämmastikumaks.

Teisalt märkis ta, et eriti Sahara-taguses Aafrikas on orgaanilise aine nappus põllumuldades tõsine probleem. Korraliku saagi saamiseks on vaja selle hulka esmalt kergitada. „See on teatud põllukultuuridega võimalik, kuid on mineraalväetisteta küllaltki raske. Põhimõtteliselt on mahenihe võimalik sealgi,“ lisas teadlane. Tasub märkida, et Maa elanikkond kasvab sel sajandil eeskätt just Aafrika riikide arvelt.

Laiematest küsimustest on veel näiteks lahtine, kas mitmeväljasüsteemi rakendamine toob kaasa täiendava veekulu. „Samas seostub mahepõllundus tavaliselt kõrgema pinnasekvaliteediga, mis parandab selle võimet vett talletada. See tuleb kasuks kliimamuutuste valguses,“ märkis Müller. Päris maailmas pole tehtud aga taas kuigi palju uuringuid.

„Meie peamine sõnum on, et jah, mahepõllundusega on võimalik maailma toita, kuid paralleelselt tavapõllunduse meetodeid kasutamata on taoline üleminek vaevarikas. Nende vahele selge eristusjoone tõmbamine ei tule meile pikas plaanis kasuks,“ rõhutas teadlane. Ühte või teist lähenemisviisi maani maha laitva või taevani kiitvaid uuringuid lugedes tuleks hoida aga kriitikameel eriliselt vahe.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.