Lindsay Turnbulli juhitud töörühm võttis ajakirjas Journal of Applied Ecology ilmunud töös vaatluse alla 94 alates 1989. aastast ilmunud uurimust. Neis käsitleti omakorda 184 erinevat vaatlusperioodi. Töödes nähtud efektide kõrvutamisel leidis Turnbull, et mahetootmist seostati keskeltläbi 30 protsendi võrra suurema taime-, looma- ja putukarikkusega. Vähem intensiivse maaharimise käigus on lämmastikureostus piiratud ja keskkonda ei satu uusi mürkaineid.

Paratamatult tähendab see aga, et sama saagi saamiseks peavad kultuurmaastikud ulatuslikumad olema. Maa säästmise asemel on tegu pigem maa jagamisega. Arvestades, et Euroopas püsis maaviljelus suuresti rohelisena kuni teise maailmasõjani, on suur hulk liike taolise jagamismudeliga juba sajandite vältel kohastunud. Neist on saanud osa maailmajao mitmekesisusest. Viimane tähendab samas, et Euroopa tulemusi pole võimalik sirgjooneliselt terve maailma peale laiendada.

Turnbull leidis kolleegidega, et sarnaseid uurimusi on mujal maailmas ning isegi Euroopa idaosas tehtud äärmiselt vähe. Eriti piiratud arvul leidub selgelt nähtava efektiga uuringuid troopika kohta, mida peetakse üheks maailma liigirikkaimaks regiooniks.

Seeläbi on töörühma hinnangul hetkel võimatu öelda, kas vähem intensiivne, kuid laiemal maa-alal toimuv tootmine õigustab liigirikkuse säilitamise seisukohast intensiivsemat, ent kitsamas piirkonnas toimuvat tootmist. Liikide kadumiseni võib viia isegi mahepõllunduse poolt avaldatav lisakoormus.