Nädala alguses Euroopa Liidu toiduahela ja loomatervishoiu apellatsioonikomitees toimunud hääletuse tulemused võimaldavad Euroopa Komisjonil keelustada alates selle aasta detsembrist kaheks aastaks kolme levinud mesilaste kõrgendatud suremusega seostatud neonikotinoidi kasutamise.

Jaanuaris Euroopa toiduohutusameti poolt avaldatud analüüsi kohaselt kujutavad laialdaselt kasutust leidvad pestitsiidid tiametoksaam, klotianidiin ja imidaklopriid mesilaste populatsioonile tõsist ohtu. Kuigi teadlased järeldasid, et neid ole võimalik mesilasperede kollapsiga otseselt siduda, pidas Euroopa Komisjon vajalikuks nende kasutamine kaheks aastaks peatada. Moratooriumi eesmärgiks oli anda teadlastele neonikotinoidide ja halveneva mesilaste käekäigu vahel täiendavate seoste leidmiseks lisaaega. Märtsis toimunud hääletusel ei leidnud aga eelnõu liikmesriikide poolt piisavalt toetust. Peamise põhjusena toodi seni läbiviidud uuringutulemuste kaheldavat väärtust.

Valdav osa, sealhulgas neonikotinoide tootvate keemiakontsernide Syngenta ja Bayer'i kriitikast on keskendunud katsete disainile. Väidetavalt ei ole pestitsiidijääkide kogus, millega mesilased katsetes kokku puutusid, olnud vastavuses tavapärastel korjelendudel saadava doosiga. Neonikotinoidide mõju kimalastele ja meemesilastele uurinud Londoni ülikooli ökoloog Nigel Raine sellega ei nõustu: „Eelretsentseeritud uurimustes avalduva teadusliku tõestuse kaal viitab, et välitingimustele võrdväärsele neonikotinoidide kogusele vastav doos võib mesilastele tõsiselt kahjulikult mõjuda.“

Ent samal ajal rõhutab ta, et keelu mõju on hetkel veel raske ette ennustada. „See, kas kahe aasta pikkune moratoorium mesilastele kasulikult mõjub, sõltub sellest, milliseid alternatiivseid meetodeid selle asemel kahjuritõrjeks kasutatakse. Kui keeluga kaasneb pihustatavate pestitsiidide suurem kasutus, võib üldine efekt hoopis olukorda halvendada,“ tõdes Raine. Tema sõnul vajab ohutuima võimaliku alternatiivi leidmine kiiresti rohkem uurimistööd.

Neonikotinoide peeti eelmise põlvkonna pestitsiididest märgatavalt ohutumaks, kuna neid polnud vaja taimedele pihustada. Piisas vaid taimede seemnete töötlemisest. Putukate närvisüsteemile mõjuv mürk levib iseseisvalt üle kogu taime ning on ülimalt surmav. Mesilaste puhul on doos (LD50), mis vähemalt pooled sellega kokkupuutuvatest putukatest tapab, ligikaudu neli miljardik grammi. Ühest grammist piisaks seega 250 miljonile mesilasele LD50 andmiseks.

Pestitsiidide mõju uurimist teeb Raine sõnul keerukamaks asjaolu, et mesilased puutuvad korjelendudel kokku mitmete erinevate neonikotinoididega, mille mõju kombinatsioonis võimendub. „Pestitsiidide riskianalüüs peab taolist kombineerumist arvesse võtma ning samuti tuleb uurida potentsiaalselt mittesurmavast doosist tingitud käitumisefekte ja pikaajalisi kroonilisi mõjusid,“ sõnas ökoloog.

Samas nendib ta, et kaks aastat on minimaalne aeg, mille vältel keelu mõjusid hinnata saab. „Erinevate aastate erinevatel ilmastikutingimustel võib mesilaste populatsioonile märgatav mõju olla. Seega võib olla väga raske ainult kahe aasta järel öelda, kas mesilaste populatsioon on arvestatavalt taastunud. Samuti tuleb hoolikalt jälgida sellel aastal külvatavatest seemnetest või isegi varajasematest külvidest mulda sattunud neonikotinoidide jääkide hulka,“ laiendas Raine.

Pestitsiidide keskkonnamõjule lisandub ka teine tahk. Briti rahvusliku talupidajate liidu uurimuse kohaselt on neonikotinoidid võimaldanud mitmete põllukultuuride kasvuperioodi pikendada. „Pestitsiidid on suure saagikuse saavutamiseks kriitilised tööriistad. Ent samal ajal on putukate poolt pakutava tolmendamisteenuse rahaline väärtus hinnanguliselt Suurbritannias 520 miljonit eurot. Mõlemal on selged eelised, seega peame me kindlustama, et pestitsiide kasutatakse viisil, mis tolmendajaid minimaalseid mõjutavad,“ sõnas ökoloog.

Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa