Metsmesilased ei suuda kliimamuutustega kohaneda

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kimalane Autor/allikas: Wikimedia Commons

Maailma keskmise temperatuuritõusu valguses loodetakse, et liigid suudavad kliimamuutustega kohaneda, liikudes aeglaselt pooluste suunas. Kimalasi uurinud ökoloogid nendivad, et metsmesilaste puhul sellele loota ei saa ning Põhja-Ameerika ja Euroopa teatud piirkondades on liikide asuala tõmbunud kokku kuni 300 kilomeetri võrra.

Kanadas asuva Ottawa ülikooli ökoloog Jeremy Kerr kogus kolleegidega kokku enam kui 423 000 aastatel 1900-2010 Põhja-Ameerikas ja Euroopas erinevate kimalasliikide kohta tehtud tähelepanekud. Andmete alusel kaardistasid nad metsmesilaste asuala suuruse ja uurisid, kuidas see aastate vältel muutus. Töörühm leidis, et lõunapoolsete populatsioonide väljasuremist ja asuala kahanemist võis täheldada umbes kahe kolmandiku analüüsi kaasatud 67 liigi puhul. Keskmiselt nihkus asuala lõunapoolne piir aastas üheksa kilomeetri võrra põhja poole.

Varasemate uuringute käigus on leitud, et liblikate asuala laieneb põhja poole umbes sama palju, kui see lõunas väheneb. Enamike uurimises käsitletud kimalasliikide puhul ei näi see aga paika pidavat. Teadlaste sõnul jäävad erinevuse täpsed põhjused hetkel ebaselgeks, ent selle taga ei paista olevat põhjapoolsete piirkondade keskmine õhutemperatuur. Pigem mängib selles olulist rolli kimalaste kolooniate suurus ja nende kasvukiirus.

Oluliseks erandiks on Euroopas laialt levinud karukimalane, kes on tuntud oma sigimisvõime poolest. Samuti panid teadlased tähele, et lõunapoolsetel aladel nihkus metsmetsilaste asuala vaatlusperioodi vältel järjest kõrgemale mägedesse.

Kerr märkis kaaslastega uurimuse tutvustamiseks korraldatud pressikonverentsil, et metsmesilaste olukord on halvenemas sedavõrd kiiresti, et riigid peaksid kaaluma kimalaste asuala piiri kunstlikult põhja poole nihutamist. Töörühma hinnangul poleks see hoolika planeerimise korral võrreldav võõrliikide sissetoomisega.

Eelnevate uuringute käigus on leitud, et kimalaste arvukus kahaneb aasta-aastalt kiiremini kui meemesilaste oma. Samas peetakse neid isegi tähtsamateks tolmendajateks kui kodustatud mesilasi. Erinevalt mitmetest teistest mesilasliikidest tolmendavad nad taimi aprillist oktoobrini. Kimalaste allakäiku on seostatud maakasutuse muutuste ja putukamürkide kasutamisega sh neonikotinoididega. Ent uus töö viitab, et üha suuremat lõivu nõuavad ka kliimamuutused.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: