Põllumajandussaaduste üha kasvava nõudluse tõttu kasutavad tootjad loodusressursse järjest intensiivsemalt. Seetõttu väheneb kriitiliselt elurikkus ning vaesuvad maastikud. Põllumajandusmaastiku olulised elemendid nagu näiteks põllusaared, rohtsed ribad põldude servas ja puiskoridorid võetakse kasutusele tootmismaana. Ühes sellega kaovad kasulikele organismidele olulised elu-, toidu-, varje- ja talvitumispaigad.

Nii seaduseandjad kui ka teadlased on mures elurikkuse vähenemise ja sellega seotud looduse pakutavate ökosüsteemi teenuste kahjustamise pärast. Sestap ühendasid nad jõud, et juurutada abinõusid põllumajanduse halbade mõjude leevendamiseks ning edendada jätkusuutlikku ja keskkonnasõbralikku põllumajandust.

Üks võimalus eesmärgi saavutamiseks on intensiivse põllumajandusega piirkondades rajada põlluservadesse õitsevate taimedega rohumaaribasid, hekke ja muid taolisi rohelusvorme. Väga paljudes riikides toetatakse selliste maastikuelementide rajamist ka erinevate meetmete abil.  Seega pälvivad teadlaste tähelepanu põldudega piirnevad õitsvate taimedega ribad ja hekid ehk puiskoridorid, mille mõju põllukultuuride tervisele ja saagikusele pole veel kuigi palju uuritud.

Äsjases uuringus kasutati 35 uurimistöö andmeid kokku 529 uurimisalalt Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Uus-Meremaal. Andmete põhjal hinnati kvantitatiivselt seda, kuidas mõjutavad õitsvate taimede ribad ja puiskoridorid looduslikku kahjuritõrjet, tolmeldamist ja saagi suurust.

Selgus, et õitsevate taimedega rohumaaribade rajamine põlluservadesse suurendas kahjuritõrjet põllul keskmiselt 16 protsenti võrreldes põldudega, millel mitmekesised servaalad puudusid. Keskmiselt suurenes looduslik kahjuritõrje ka hekiga piirnevatel põldudel, kuid see mõju oli muutlikum ega polnud kokkuvõttes statistiliselt usaldusväärne. Looduslik kahjuritõrje muutus põllu servast kaugenedes eksponentsiaalselt väiksemaks.

Looduslik tolmeldamine oli erinevatel uurimisaladel väga muutuv ning statistiliselt olulist erinevust ei leitud. Samas leiti, et tolmeldamine suurenes õitsevate taimeribade naabruses ja vähenes taimeribast kaugenedes hüppeliselt. Sellist erinevust ei leitud kontrollpõldudel, kus taimeribad puudusid. Lisaks leiti, et looduslik tolmeldamine suurenes, kui taimede liigiline mitmekesisus ribal oli suurem: näiteks 25 taimeliigiga ribal kasvas tolmeldamine 52 protsenti. Koos maastiku lihtsustumisega vähenes samas tempos ka tolmeldamine.

Kokkuvõttes näitas uuring õitsevate taimeribade kasulikku mõju looduslikule kahjuritõrjele, kuid seda ei saanud otseselt seostada suuremate saakidega. Looduslik kahjuritõrje suurenes keskmiselt 16 protsenti üle kogu andmestiku. See tulemus on väga oluline näitaja, sest annab katselise tõestuse, et õitsevate taimedega rohumaaribad vähendavad kahjurite survet erinevatel põllukultuuridel, erinevates maastikulistes kontekstides ja erinevates geograafilistes regioonides. Õitsevate taimeribade soodne mõju tolmeldamisele suurenes koos taimede liigilise mitmekesisuse suurenemisega ja riba vanusega, sest tolmeldajatel kulub aega, et üles ehitada ja taastada kohalikud populatsioonid.

Saagi suurus oleneb väga paljude tegurite koosmõjust. Näiteks on olulised viljelusviis, väetamine, pestitsiidide kasutamine, mullaharimine, ilmastik, mullaviljakus. Tõenäoliselt peidavad need tegurid loodusliku kahjuritõrje ja tolmeldamise kasuliku mõju. Samas rõhutavad uurijad, et ei rohumaaribad ega ka hekid ei suurendanud põllul kahjurite arvukust , kuigi põllumajandustootjad seda sageli kardavad. 

Uuringu üks autor, Eesti Maaülikooli taimetervise õppetooli dotsent Eve Veromann julgustab uuringu tulemuste põhjal rajama, hooldama ja taastama põldude ääres mitmeaastaseid liigirikkaid rohumaa- ja puudega ribasid. Need kindlustavad tema sõnul õierikkuse kogu vegetatsiooniperioodi jooksul mitmeteks aastateks.

Artikkel ilmus ajakirjas Ecology Letters.