Paleoökoloogid "rändasid" Saaremaa allikasoos ajas tagasi 9200 aastat ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kanna allikasoo paiknemine Saaremaa kõrgustiku nõlval (punase noolega on tähistatud uuritud läbilõike asukoht).
Kanna allikasoo paiknemine Saaremaa kõrgustiku nõlval (punase noolega on tähistatud uuritud läbilõike asukoht). Autor/allikas: Joonis: A. Blaus

Viimasest tehnikaülikooli paleoökoloogide uurimusest selgub, et allikasoode kõrge bioloogilise mitmekesisuse võti peitub nende aastatuhandete pikkuses stabiilses ajaloos. Seal siiani säilinud liigirikkus on siiski kahjuks vastuolus meie ülejäänud keskkonna globaalsest maakasutuse intensiivistumisest põhjustatud liigirikkuse kahanemise trendiga.

Sood ja rabad on paleoökoloogidele hinnalised uurimisplatvormid, sest turbapinnases on aastatuhandeid säilinud endisaegsete organismide jäänused.

Eesti teadlaste uurimused soodest ja rabadest muudab eriti väärtuslikuks asjaolu, et suures osas Euroopast on nad kiire tööstus- ja põllumajandusarengu tõttu hävinenud või hävinemas. 

Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi kvaternaarigeoloogia osakonna teadusrühm on vanemteaduri Triin Reitalu ja doktorandi Ansis Blausi eestvedamisel uurinud ühte Eesti vanimat, Saaremaal Viidumäe looduskaitsealal asuvat Kanna allikasood. 

Allikasood katavad vaid 0,02 protsenti Eesti pindalast, samas on nende taimestik unikaalne: allikasoodes kasvavad paljud orhideed, saaremaa robirohi, pääsusilm ja paljud teised taimeharuldused. Umbes 60 protsenti allikasoodest on ka looduskaitse all.

"Allikasoo on selline harvaesinev sooliik, kus vesi on tänu survelisele põhjaveele pidevas liikumises. Kanna allikasoo paikneb Saaremaa kõrgustiku nõlva all ja läbi lubjarikka moreeni nõlvalt alla valguv vesi muudab soo keskkonna ainulaadseks," selgitas Triin Reitalu. Selline lubjarikas soopinnas loob eeldused mitmekesisele taimestikule.

"Oma uuringus "rändame" ajas 9200 aastat tagasi aega, mil praegune sooala Läänemerest kerkis ja kujunes esimesed 2000 aastat väikese luidetevahelise rabana. Siin kasvasid turbasamblad, kanarbik, sookail ja porss. Sealt edasi aga 7000 aastat tagasi muutus soo tänu veevoolule allikasooks," rääkis Reitalu. 

Sel perioodil oli kliima peale viimase jääaja lõppu muutunud lisaks soojenemisele ka oluliselt kuivemaks, mis tähendas omakorda seda, et ülalt nõlvadelt nõrguva lubjarikka vee osatähtsus kasvas.

Uurimismeetodina kasutasid teadlased soo turbapinnase läbilõike analüüsi. Selleks puuriti pinnasesse 2,3 meetri sügavune läbilõige ja analüüsiti seda laboris. Allikasoo turvas tekib aeglaselt ja nii ongi sellesse 2,3 meetrisesse läbilõikesse kogu 9200 aastat looduse ajalugu kokku pressitud.

Uurimuses analüüsiti kahe eri aspektina taimede mikro- ja makroosakesi.

Mikroosakesteks on valdavalt taimede õietolm ja eosed. Õietolm on küll kerge ja lendab kaugele, aga oma tugeva kesta tõttu püsib ta uurimiskõlbulik aastatuhandeid.

Makroosakesteks on aga erinevad taimetükid, seemned, puukoore osad jm. Makroosakesed on vähem liikuvad kui mikroosakesed, kuid annavad lausa liigilise täpsusega pildi soo minevikutaimestikust.

Saadud analüüsidele tuginedes saab kinnitada, et kõige suurema taimede mitmekesisusega periood oli Kanna allikasoos ja selle ümbruses 7000–400 aastat tagasi. Umbes 400 aastat tagasi algas aga liigirikkuse kahanemine: vähenes laialehiste puuliikide arv soo ümbruses (kadusid pärn, jalakas, valgepöök). 

Hoolimata üksikutest muutustest ümbritsevates taimekooslustes on Kanna allikasoo siiski püsinud viimased 7000 aastat suhteliselt muutumatute keskkonnatingimustega.

Triin Reitalu: "Oma erilise elustiku tõttu on allikasood olnud looduskaitse huviorbiidis juba enam kui pool sajandit. Meie praegune uurimistöö annab ainulaadse pildi allikasoode arengust viimastel aastatuhandetel. Saame järeldada, et nende koosluste senini säilinud kõrge bioloogiline mitmekesisus on just pikaajalise stabiilse keskkonna tulem."

"Mina võrdleksin bioloogilise mitmekesisuse säilitamist kindlustuspoliisiga inimkonna kestmiseks," selgitas Reitalu. Heaks näiteks on tendents looduslike tolmendajate hääbumisele: meie aedade viljapuud vajavad teadupärast viljumiseks tolmeldajaid ehk mesilasi ja kimalasi. 

Nende arvukus on aga praegusel monokultuuride pealekasvu ajastul paraku langustrendis ning viljapuude saagikus seega ohus. Erinevate mitmekesiste looduslike ja pool-looduslike koosluste säilitamine maastikus on parim kindlustus näiteks meie koduaedade õunasaagile.

Tallinna Tehnikaülikooli kvaternaarigeoloogia uurimisrühm võttis oma kaheaastase uurimistöö kokku artikliga väljaandes Vegetation History and Archaeobotany.

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: