Looma skelett avastati juba 2011. aastal. "Pärast esimeste luude päevavalgele tulekut sai õige pea selgeks, et tegu on nelja jäsemega vaalaga. Sealt edasi kulges töö vaevaliselt. Meie Peruu kolleegidel pole just kuigi palju rahalisi vahendeid ja riigist välja ei tohi fossiile viia. Lõpuks läks aga kõik hästi," meenutas Olivier Lambert, Belgia kuningliku loodusteaduste muuseumi paleontoloog ERR Novaatorile antud intervjuus.

Iidne vaal oli ligikaudu nelja meetri pikkune ja suutis liikuda vabalt nii vees kui ka maismaal. Vaala ujulestadega pikkade varvaste ja sõrmede otstes kasvasid väikesed kabjad. Kõigele lisaks oli loomal saba, mille lülid sarnanevad saarmaste ja kobraste sabalülidele.

Lamberti töörühm nimetas umbes 43 miljoni aasta eest elanud liigi selle leiupaiga põhjal Peregocetus pacificus'eks. "Meile ei meeldi rääkida puuduvatest lülidest, sest me pole kunagi täiesti kindlad, et keegi on kellegi otsene esivanem, kuid looma luude kuju meenutab ligilähedaselt nende vaalade esivanemaid, kes olid mereeluga täielikult kohastunud," märkis paleontoloog.

Vaikse ookeani rannikult pole varem neljajalgseid vaalu leitud. Ühtlasi on see tõenäoliselt vanim Ameerikast päevavalgele tulnud vaalalise skelett. Kuna vaalalised lahknesid teistest sõralistest Aasia lõunaosas, võttis nende leviala sedavõrd kaugele laienemine neli kuni viis miljonit aastat.

Vaala luude ligikaudne asend ujudes ja kõndides. Autor: Olivier Lambert et al., 2019/Current Biology

Muu hulgas pidid ületama loomad Atlandi ookeani, mis oli toona veidi rohkem kui tuhande kilomeetri laiune. " Oleks tore teada, kuidas nad seda täpselt tegid. Saame hinnata nende ujumisoskust vaid nende luude põhjal. Tõenäoliselt tuli neile selle juures lisaks nende sabale kasuks Lõuna-Ameerikat ja Aafrikat ühendav pinnahoovus," oletas Lambert.

Järgmise sammuna plaanib uurida Lambert koos kolleegidega uurida looma luid veelgi põhjalikumalt. Näiteks võimaldaks luude tiheduse teadmine öelda midagi kindlamat liigi ujumisoskuse kohta. Luude läbimõõdu ja kuju üksikasjalik võrdlemine teiste amfiibse eluviisiga loomadega võib tuua suuremat selgust liigi põlvnemise osas.

Paleontoloog oli lootusrikas, et tulevikus leitakse samast piirkonnast veel paremini säilinud vaalafossiile. Praegu kirjeldataval vaalaluustikul puudus sabaots ja kolju. "See on tohutu kõrb, mille mõningaid piirkondi pole seni üldse uuritud. Peruu teadlastel üksinda on selleks tarvilike ekspeditsioonide ettevõtmine raske, kuid korra aastas suudame ikka ekspeditsiooni ette võtta. Kõige selle juures on kahju, et nad teevad ära suurema osa tööst, aga saavad sedavõrd vähe tähelepanu," lisas Lambert.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.