"Homo sapiens hakkas tulemuste põhjal Aafrikast väljaspoole rändama rohkem kui 200 000 aasta eest ja jõudis isegi Euroopasse. Hiljem asendus nende sealne asurkond neandertallastega," sõnas uurimuse juhtivautor Katerina Harvati, Saksamaal asuva Eberhard Karli nimelise Tübingeni Ülikooli paleoantropoloogia professor. Pole võimalik veel öelda, kas nad ei pidanud Euroopas vastu kliima, neandertallaste või millegi muu pärast. Tõenäoliselt jõudis sedavõrd kaugele ka suhteliselt vähe nüüdisinimesi, mis kiirendas nende hääbumist.

Järeldus ei tulnud teadlastele täieliku üllatusena. Varasematele väljarännetele olid vihjanud geeniuuringud. Näiteks ei kattunud ühe hiljuti ilmunud töö põhjal kümnete tuhandete aastate eest Saksamaal elanud neandertallase mitokondrites asuv pärilikkusaine mitte ühtegi selle liigikaaslase omaga.

Kahtlustada võis inimeste ja neandertallaste segunemist, mis pidi juhtuma vähemalt 270 000 aasta eest. Muististe põhjal laienes nüüdisinimeste leviala Euroopasse aga oluliselt hiljem – kõige varem 50 000 aasta eest. Ligikaudu samal ajal algas neandertallaste allakäik.

Harvati sõnul viitavad tulemused, et lugu inimeste Aafrikast lahkumisest on keerukam, kui pikka aega arvati. Vastavalt keskkonnaoludele ja populatsiooni suurusele laienesid ning tõmbusid kokku nii neandertallaste kui ka nüüdisinimeste levialad. Nende kattumine päädis ühe liigi teisega asendumisega. "Neandertallased said liikuda ka Euroopast Lähis-Itta, laiendades sellega oma leviala ja asendades osa sealsete nüüdisinimeste asurkondadest," lisas professor.

Püsivalt õnnestus nüüdisinimestel väljaspool Aafrikat kanda kinnitada alles viimasel sajal tuhande aastal. "Kõik praegu Aafrikast väljaspool elavate inimeste esivanemad pärinevad suuremast 70–50 tuhande aasta teest toimunud väljarändest. Inimesed lahkusid Aafrikast ka varem, kuid nad ei panustanud hiljem elavate inimeste genoomi," kinnitas Harvati. Varem elanud inimeste jälg on säilinud tänapäeval vaid Kagu-Aasias, Paapuas, moodustades kaks protsenti seal elavate inimeste DNA-st.

Üllatus muuseumiriiulilt
Ajakirjas Nature kirjeldatav kolju leiti Kreekast Apidima koopast juba 1970. aastate lõpus. Omal ajal koopasse jõudnud sadevesi või meri oli kandnud sellest vaid 30 sentimeetri kaugusele teisegi pealuu, kus need lõpuks koos pinnase alla mattusid.

Pärast nende uuesti päevavalgele tulekut uuriti neist põhjalikumalt vaid ühte, paremini säilinud koljut. Kuna sel olid selgelt neandertallastele iseloomulikud tunnused, otsustasid teadlased, et neandertallane pidi olema teinegi koopast leitud inimlane. Kolpasid nüüdisaegsete meetoditega uurinud Harvati jõudis kolleegidega teistele järeldustele.

Koljudes leiduva uraani ja selle lagunemisprodukti tooriumi sisalduse põhjal oli ühe kolju vanus kõige vähem 170 000 aastat. Teine pidi olema aga vähemalt 210 000 aasta vanune. Samuti sai koljudes jäädvustunud keemiliste elementide teisenditest välja lugeda, et keskkonnatingimused erinesid mõlema indiviidi surma järel märkimisväärselt. "Ma ei suutnud seda alguses uskuda, kuid kõik analüüsid andsid sama tulemuse," meenutas Harvati.

Autoritele on samas juba ette heidetud, et nad kasutasid luude vanuse määramiseks vaid ühte meetodit ja luudel puudub arheoloogiline kontekst. Teadlastel pole võimalik täpselt öelda, kust koljud tulid. Nõnda on võimalik, et tuhandete aastate vältel on osa koljudesse talletunud uraanist taas välja immitsenud, misläbi paistaksid need tegelikkust vanemana. Luid ümbritsenud bretša vanuse määramisest pole aga kasu.

Luude vanuse määramise järel võrdles töörühm eri vanusega koljutükkidest arvutis kokku pandud rekonstruktsioone nüüdisinimeste ja neandertallaste säilmetega. Üks koljudest, Apidima 2 sarnanes kõige rohkem neandertallastega. Teine, Apidima 1 paigutus seevastu muu hulgas ümara kolju tõttu ühte rühma nüüdisinimeste säilmetega. Viimase põhjal järeldasid teadlased, et inimlased elasid erinevatel aegadel ja kuulusid eri liiki.

Töö põhjal ei saa siiski öelda, et neandertallased ja nüüdisinimesed oleksid kunagi Kreekas koos elanud. "Teisalt on tehtud seal väljakaevamisi alles viimasel paarikümnel aastal, nii et me ei saa midagi kindlat väita. Me ei saa seda teha ka Iisraelis, kust on leitud paleoantropoloogilisi tõendeid palju rohkem," nentis professor.

Järgmise sammuna loodab töörühm täpsemalt välja selgitada, mis nüüdisinimesed liikvele ajas, mis teed pidi nad Kreekasse jõudsid ja selle üleüldse võimalikuks muutis.