"Mul oli kahe nädala eest õnn Makgadikgadi soolatasandikest lennukiga üle lennata. Veel praegu saab nende põhjal aimduse, kus murrangujooned hiidjärve kunagi väiksemateks tükkideks lõhkusid. Suur ala oleks olnud väga niiske, lopsakas ning pakkunud sobilikku elupaika nüüdisinimestele ja metsloomadele," viitas Vanessa Hayes, uurimuse juhtivautor ja Sydney Ülikooli geneetikaprofessor.

Paleojärv laius Lõuna-Aafrikas kahe miljoni aasta eest enam kui 170 000 ruutkilomeetril, ületades oma pindalalt kõiki tänapäevaseid mageveejärvi.

Järeldusteni jõudmiseks uuris töörühm esmalt nüüdisajal Aafrikas elavate Khoisani inimeste mitokondriaalset DNA-d. Seejärel kõrvutas Hayes 200 proovi eelnevalt peamiselt Lõuna-Aafrikast kogutud 1000 geeniprooviga. Raku nn jõujaamades asub kokku vähem kui 50 valke kodeerivat ja mittekodeerivat geeni. Kuna sealset pärilikkusainet antakse edasi vaid emaliinis, saab selle põhjal aimduse inimeste päritolust.

Analüüsi põhjal ilmusid anatoomiliselt moodsad inimesed Makgadikgadi märgaladele 200 000 aasta eest ja jäid sinna 70 000 aastaks. Seejärel avanes kliimamuutuste mõjul keset kõrbe lopsakama taimestikuga kaetud liikumiskoridor mandri kirdeossa ja 20 000 aastat hiljem kagusse. "Kõigi tänapäeval inimeste mitokondriaalne DNA pärineb L0 liinist ja koondub kokku sellesse punkti. Meie andmete põhjal ei elanud selle liini kandjaid toona kusagil mujal," kinnitas Hayes.

Seejuures rõhutas professos, et tema töö puudutab vaid nüüdisinimesi, liiki Homo sapiens sapiens. Teisisõnu pole Hayesi hinnangul tulemused vastuolus näiteks hiljuti Marokost leitud 315 000 aasta vanuste targa inimese säilmetega. Sama kehtib Kreekast päevavalgele tulnud 210 000 aasta vanuse inimkolju kohta. Sinna jõudnud targad inimesed surid välja või hääbusid muul moel.

"See on mugav põhjendus, kuid kõiki nüüdisinimesed nüüdisinimeseks muutvaid tunnuseid hakkas skelettidel korraga nägema alles 100 000–40 000 aasta eest," sõnas Eleanor Scerri, uurimusega mitte seotud Max Plancki inimajaloo teaduse instituudi Aafrikale keskenduv arheoloog.

Eelnevalt inimkonna esiisa kunagise elupaiga leidmiseks kasutatud Y-kromosoomi põhjal on jõutud inimeste algse asuala osas teistsugustele järeldustele. Ligikaudu 270 000 aasta vanust Y-kromosoomi A00 liini leiab tänapäeval kõige sagedamini tänapäeva Kameruni aladelt. "Me ei saanud X- ja Y- kromosoome uurida. Khoisanide algupärane Y-kromosoom on praeguseks kadunud, ent toona elanud naisel pidi olema mees," vastas Hayes kriitikale.

Küsitavusi leiab teisigi. Näiteks ei pöörata selles tähelepanu mitmele hiljutisele inimeste täisgenoomide uurimist hõlmanud tööle. Nende põhjal lahknesid Khoi ja Sani rahvad teiste aafriklaste esivanematest juba 350 000–260 000 aasta eest või veelgi varem. Hayesi hinnangul napib täisgenoomi põhjal kaugeleulatuvate järelduste tegemiseks täisgenoome.

Teisalt ei kindlusta kriitikute sõnul miski, et khoisanide esiemad elasid Makgadikgadi märgaladel samas kohas 200 000 aasta eest. Kuigi kliimamudelite põhjal oli neid ümbritsev ala võrdlemisi kuiv ka sadu tuhandeid aastaid varem, võisid tänased L0 liini kandjad tännata sinna hiljem. Sarnaselt khoisanide Y-kromosoomile võis L0 liini mitokondriaalne DNA mujalt kaduda.

Kaugeleulatuvate järelduste tegemise eest hoiatas ajalehele The Guardian antud intervjuus ka Londoni loodusloomuuseumis inimkonna päritolu uuriv Chris Stinger. "Nagu paljud teised uuringud, keskendub see vaid ühele väikesele genoomi osale, ühele piirkonnale, ühele tööriistaliigile või ühele "kriitilisele" fossiilile ja ei jäädvusta seega kõiki teisi andmeid arvesse võttes täielikult meie mosaiikset päritolu," sõnas Stinger.

Fossiilide, kivitööriistade ja teiste muististe põhjal on kogunud viimasel kümnendil populaarsust hüpotees, mille kohaselt oli omal ajal inimkonna hälliks terve Aafrika manner.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.