Demograafiline üleminek tähendab traditsioonilise rahvastikutaseme asendumist nüüdisaegsega. Taluühiskonnas sündis ja suri inimesi suhteliselt palju: keskmine oodatav eluiga jäi 25–35 aasta ümber ja ühel naisel oli keskmiselt 5–8 last. Nüüdsel ajal on nii sündimus kui ka suremus madalad ehk eeldatavasti elavad inimesed üle 70 aasta ja igal naisel on kõige rohkem kaks last.

"Eestis algas demograafiline üleminek vara," ütleb Mark Gortfelder. "Suremus langes veidi juba 19. sajandi teisel kümnendil, kuid stagneerus siis." Suremus hakkas siinmail uuesti kiiremini kukkuma 1870. aastatel ning on sealt alates peaaegu pidevalt edasi langenud. Sündimus hakkas uurija sõnul Eestis langema 1860.–1870. aastatest.

Oma doktoritöös uuriski Gortfelder toonase ajajärgu rahvastikumuutusi. Ta vaatles aastatel 1850–1899 sündinud naiste sündimuskäitumist ja tegi selle pinnalt järeldusi Eesti rahvastiku ülemineku kohta. Toona asendus traditsiooniline ehk suur ja vähereguleeritud sündimus siinmail tänapäevase madalama ja reguleerituma sündimusega.

Teine koht pereplaneerimises

Euroopas ja maailmas üldiselt oli Eesti Mark Gortfelderi sõnul demograafilise nüüdisajastumises esimeste riikide seas. Kiiremate pingerea tegemiseks eristab ta ühiskondi selle pinnalt, milline on nende suremuse ja sündimuse languse ja tempo vahe. "Eestit iseloomustab see, et siin olid need kaks protsessi väiksema ajalise vahega," ütleb ta.

Nii paigutabki ta Eesti just sündimuse languse alguse järgi Prantsusmaa järel 2.–6. kohale. Varase vähemsünnitamise "teist kohta" jagab Eesti veel Rootsi, Norra, Taani ja Belgiaga. Suremus hakkas Eestis langema mõnevõrra hiljem.

Kuna sündimus langes Eestis umbes samal ajal kui suremus, jäi siin ära teiste Euroopa riikidega võrreldav rahvastikuplahvatus. Eestis küll toimus demograafiline üleminek, kuid rahvastik kasvas selle mõjul vähem kui kaks korda. Sarnane väike juurdekasv iseloomustab Gortfelderi sõnul ka Prantsusmaad ja Lätit. Võrdluseks kasvas Rootsis rahvastik neli korda, Inglismaal seitse korda ja paljudes Aasia ja Aafrika riikides veelgi rutem.

"Teisisõnu on Eesti demograafilise ülemineku tüüp üks põhjus, miks Eesti rahvaarv on napilt üle miljoni," tõdeb Gortfelder.

Ta täpsustab, et sündimus langes Eestis ühtlases tempos. Kui 1850. aastatel sündinud naistel oli keskmiselt neli last, siis 19. sajandi lõpul sündinutel juba keskmiselt kaks. Uurija juhib tähelepanu, et toona suri lapsi tänapäevaga võrreldes palju rohkem, mistap oli sündimus Eestis rahvastikutaastetasemest veerandi kuni kolmandiku madalam. "Teisisõnu 1890. aastatel sündinud põlvkonnad olid oma arvukuselt suuremad kui nende laste põlvkonnad," ütleb värske doktor.

Kuidas rahvastik plahvatab?

Rahvastiku üleminek algab Mark Gortfelderi sõnul eeskätt lastesuremuse langusest. "Sisuliselt tähendab suremuse langus, et saavutatakse võit nakkushaiguste üle, mis olid traditsiooniliselt peamised surmapõhjused," seletab ta. Suremuse viivad alla ka majanduskasvuga kaasa tulnud rikkalikum toidulaud, tõhusam arstiabi ning parem avalik ja isiklik hügieen.

Kuna traditsioonilises ühiskonnas sureb ja sünnib inimesi palju, viib surmade vähenemine senise rahvastikumudeli tasakaalust välja. Rahvaarvu senine nullilähedane kasvukiirus tõuseb ühe kuni kolme protsendini aastas ehk juhtubki rahvastikuplahvatus.

"Seesugune kiire rahvaarvu juurdekasv ei ole aga jätkusuutlik," ütleb Gortfelder, "seega on vaja sündimuskäitumist muuta. Muidu on tulemuseks taaskord suremuse tõus, kuna rahvastik ei suuda end ära majandada." Ta lisab, et lihtsustatult seletades hakkavad naised laste sünde varasemast rohkem planeerima.

Katkestatud suguühted ja jumala tahe

Traditsiooniliselt ei tajunud inimesed Mark Gortfelderi sõnul, et laste arv oleks kuidagi nende kontrolli all. Väljaspool Euroopat asuvates ja taluajaga võrreldaval arenguastmel ühiskondades tehtud küsitlused näitavad, et sealsed inimesed suhtuvad pereplaneerimisse fatalistlikult. See tähendab, et "Jumal määrab" nende jaoks laste arvu. Samuti planeerivad fatalistlikud pered järelkasvu umbmääraselt ehk kindla arvu asemel soovitakse "piisavalt lapsi" või "palju lapsi".

Mõtteviis, et paar soovib saada vaid piiratud arvu lapsi, kujunes värske doktori sõnul välja alles sündimusülemineku teiseks pooleks. Ülemineku algul otsustasid paarid spontaanselt, et ei soovi mingist hetkest rohkem lapsi, sest laste väiksem suremus tähendas peredele kitsamaid materiaalseid olusid.

Uurija sõnul ei saa sündimuse langemist põhjendada masstoodetud preservatiivide levikuga, sest need jõudsid Eestisse arvatavasti alles 20. sajandi algul. Selleks ajaks oli sündimus siinmail juba mitu kümnendit kukkunud. Gortfelder lisab, et laste arvu vähendati algul hoopis traditsioonilisemal moel. "Võib arvata, et põhiline meetod oli katkestatud suguühe," ütleb ta. "August Wilhelm Hupel kirjeldab 18. sajandi lõpul, et see praktika oli Eesti talurahva seas tuntud ja sarnaseid kirjeldusi on ka teistest Euroopa ühiskondadest."

Väljaränne vs pereplaneerimine

Taluühiskonnas töötas suurem osa inimesi maaharijana ning omaenda perekonna majapidamises. Ühtlasi oli perekond inimese ainus hoolekandeasutus. "Põllumajanduses, eriti maaharimises, on meestel tulenevalt oma suuremast füüsilisest jõust eelis. Nad on seega perekonnale tööjõuna kasulikumad ja suudavad vanemaid nende hilises eas ka paremini toetada," ütleb Mark Gortfelder.

Demograafiline üleminek käis käsikäes majanduselu ja ühiskonna arenguga. Põllutöö kõrvale tekkis võimalusterohke tööturg. Sestap oli naistel koduse põllutöö kõrval ka teisi valikuid ning nad ei pidanud tingimata pere heaks töötama. Tekkiv heaoluriik hakkas pisitasa üle võtma ka pere hoolekandefunktsioone. "Soov saada vähemalt üks tütar oli ilmselt olemas alati, kuid kui keskmine laste arv langeb viie pealt kahe peale, siis on ühe tütre äramahutamine senisest keerulisem," seletab uurija.

Gortfelder näeb Eesti ja Läti varase rahvastiku ülemineku taga eeskätt maapuudust. Enne Eesti Vabariigi aegset maareformi oli pool maast mõisnike käes ning toonastel talupoegadel oli valida väljarände või väiksema järelkasvu vahel. "Seega peamine struktuurne põhjus varaseks üleminekuks Eestis oli talupoegade võimetus saada maad oma paljudele lastele, kes 19. sajandi teisel poolel üha rohkem ka lapseea üle elasid ning täiskasvanuikka jõudsid," ütleb ta.

Maapuuduse kõrval mõjutas 19. sajandi teise poole eestlasi ka kultuuriuuendus. Suurem osa talupoegi olid juba kirjaoskajad ja maad kattis ulatuslik koolivõrk. "Nii levisid rahvavalgustuslikud ideed, mis rõhutasid inimestele nende enda rolli iseenese ja oma laste elu paremaks muutmisel," seletab Gortfelder. Baltisakslastelt ja keskklassilt üle võetud mõttemallide toel hakkasid talupojad uut moodi põldu harima, rohkem haridust väärtustama ja parandasid oma hügieeniharjumusi, mis viis omakorda suremust veelgi alla.

Uutmoodi mõtlev maarahvas soovis anda oma vähesematele lastele paremat elu ja planeeris peret vastavalt. "Ei ole ilmselt juhus, et sündimuse langus algas Eestis samades Viljandi- ja Pärnumaa piirkondades, kus algas ka põllumajanduslik ja kultuuriline moderniseerumine ning mis on eesti rahvusliku eliidi kasvulava," tõdeb värske doktor.

Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ja Eesti demograafia keskuse doktorant Mark Gortfelder kaitses oma väitekirja "Fertility modernisation in Estonia: An analysis of individual-level data for women born 1850–1899" ("Sündimuse nüüdisajastumine Eestis: 1850–1899 sündinud naiste individuaalandmete analüüs") 10. septembril.