Uuring: sajandi lõpuks sünnib maailmas lapsi praegusest palju vähem ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tööealise elanikkonna jaotumisest saab inimkonna püsimise võtmeküsimus.
Tööealise elanikkonna jaotumisest saab inimkonna püsimise võtmeküsimus. Autor/allikas: Merlijn Hoek/Flickr (CC BY-NC-ND 2.0)

Aastaks 2100 on 23 riigis rahvaarv poole võrra vähenenud. Samuti on neis riikides 80-aastaseid ja vastsündinuid selleks ajaks võrdselt, ennustab värske uuring. Paraku pole maailma ühiskonnad nii järsuks muutuseks valmis, vahendab BBC News.

Mis toimub?

Maailma naiste sündimuskordaja langeb. See tähendab, et iga naine saab keskmiselt vähem lapsi. Kui kordaja langeb allapoole 2,1 last naise kohta, hakkab elanikkond vähenema.

Aastal 1950 sai iga naine elu jooksul keskmiselt 4,7 last. Nüüd tõdevad Washingtoni Ülikooli tervisemõõtmise ja -hinnangute instituudi teadlased, et aastaks 2017 oli see kordaja pea poole väiksem. Paari aasta eest oli igal naisel keskmiselt 2,4 last. Teadlased ennustavad, et 2100. aastaks kukub sündimuskordaja veelgi ja on siis väiksem kui 1,7 last naise kohta.

Selline muutus tähendab, et maailma rahvarohkuse haripunkt saabub 2064. aastal, mil planeedil elab 9,7 miljardit inimest. Sealt edasi langeb maailma rahvaarv sajandi lõpuks 8,8 miljardi inimeseni.

Uuringu üks autoreid professor Christopher Murray peab tulevikuennustust märkimisväärseks. Tema sõnul ei suuda me praegu veel sündmuste tulevast käiku hoomata ning peame olema valmis oma ühiskondi ümberehitama.

Miks sündimus väheneb?

Kui tavaliselt peetakse vähese sündimuse põhjuseks viljakusmuresid, näiteks vähest spermat, siis praegu pole asi selles.

Sündimus väheneb, sest üha rohkem naisi saab hariduse ja käib tööl. Samuti muutuvad kaitsevahendid üha kättesaadavamaks, mistap teevad naised ise valiku vähem lapsi saada. Mitmes mõttes on kahanev sündimuskordaja seega planeedi edulugu.

Milliseid riike see muutus enim puudutab?

Christopher Murray peab eesootavat igal juhul jahmatavaks. Nimelt ootab rahvaarvu väga järsk langus ees 23 riiki, nende seas näiteks Hispaaniat, Portugali, Taid ja Lõuna-Koread.

Kui üksikute riikide muutusi esile tuua, siis näiteks Jaapani rahvaarvu lagi ehk 128 miljonit elanikku jõudis kätte juba 2017. aastal. Sajandi lõpuks langeb Jaapani rahvaarv eeldatavasti 53 miljonile inimesele. Itaalia rahvaarvu ootab sarnane kukkumine: praegusest 61 miljonist elanikust on sajandi lõpuks alles 28 miljonit. Ühendkuningriigi areng tuleb samas tagasihoidlikum: seal elab 2063. aastaks 75 miljonit inimest, sajandi lõpuks aga veidi vähem ehk 71 miljonit.

Elanikkonna vähenemist on oodata ka praeguses maailma rahvarohkeimas riigis Hiinas. Nelja aasta pärast elab Hiinas 1,4 miljardit inimest, misjärel langeb sealne elanike arv sajandi lõpuks 732 miljonile. Uueks rahvarohkeimaks riigiks saab India.

Probleem on seega üleilmne. Maailma 195 riigist 183-s on sündivus väiksem, kui rahvastiku uuenemiseks hädavajalik.

Miks see on probleem?

Võiks ju oletada, et vähem inimese teeb keskkonnale vaid head. Nii väheneks süsinikureostus ning vähem metsi muudetaks põllumaadeks. Paraku juhib Christopher Murray tähelepanu tõsiasjale, et väiksem sündivus pöörab rahvastikupüramiidi pea peale. Rohkem vanureid ja vähem lapsi ei tõota tema sõnul ühiskonnale midagi head.

Uuringus selgus nimelt, et kui praegu on alla viie-aastaseid lapsi maailmas 681 miljonit, siis sajandi lõpuks on neid vaid 401 miljonit. Samuti selgus, et praeguste 141 miljoni enam kui 80-aastase eaka asemel on neid sajandi lõpuks 866 miljonit.

Nii tekib palju küsimusi. Kes maksab makse pensionäre täis maailmas? Kes maksab vanurite hoolduskulusid? Kes jõuab kõiki vanureid hooldada? Kas inimesed lähevad üldse veel pensionile? Murray sõnul vajab maailm neis küsimustes pehmemat maandumist.

Kuidas olukorda lahendada?

Paljud riigid tõstavad oma rahvaarvu sisserände arvelt. Ränne pole aga võluvits, kui rahvaarv kõigis riikides langeb. Kui praegu arutletakse, keda riiki lubada ja keda mitte, siis tulevikus hakkavad riigid Christopher Murray sõnul sisserändajate nimel võistlema.

Osa riike katsetab ka erinevate sündivust soodustavate meetmetega. Näiteks pakutakse inimestele pikemat emadus- ja isaduspuhkust, tasuta lapsehoidjateenust, toetusrahasid ja suuremaid töötajaõigusi, kuid nende meetmete mõju pole üheselt selge. Rootsi on suutnud oma sündimuskordaja 1,7-lt tõsta 1,9-ni, kuid see edu on pigem erand. Näiteks Singapuri kordaja on endiselt 1,3 lapse juures naise kohta.

Murray sõnul inimesed vaid naeravad nende meetmete üle. Ometi eeldatakse naiivselt, et naised otsustavad meetmete mõjul järsku rohkem sünnitama hakata. Teadlane hoiatab samas, et kui töötavat lahendust ei leita, ootab inimliiki mõne sajandi järel hääbumine.

Samas hoiatavad uurijad, et naiste hariduse piiramine ja kaitsevahendite väiksem kättesaadavus pole mõeldav lahendus. Naiste seksuaaltervist ja ajas suurenenud õigusi ei tohi ohtu seada, ütlevad nad.

Mis saab Aafrikast?

Sahara-aluse Aafrika rahvaarv kasvab sajandi lõpuks eeldatavalt prageusega võrreldes kolmekordseks. Aastal 2100 elab seal üle kolme miljardi inimese. Uuring näitab, et Nigeeria tõuseb 791 miljoni elanikuga rahvaarvu suuruselt teiseks riigiks maailmas.

Christopher Murray sõnul tähendab see, et sajandi pärast elab Aafrika päritolu inimesi enamikes riikides praegusest palju rohkem. Nii kerkivad rassismiga seotud arutelukohad kõikjal maailmas rohkem päevakorda.

Miks on just 2,1 sündimuse oluline piirmäär?

Lihtne arvutus ütleks, et taastootmiseks piisaks ka 2,0 lapsest naise kohta. Kui kahel lapsevanemal on kaks last, on rahvastik justkui taastoodetud.

Paraku ei ela ka parima tervishoiusüsteemiga riikides kõik lapsed täiskasvanueani. Samuti sünnib poisse alati pisut rohkem kui tüdrukuid. Sestap on 2,1 oluline sündimuskordaja ainult arenenud riikides. Laste kõrge suremusega riikides on see kordaja kõrgem.

Mida ütlevad asjatundjad?

Londoni Ülikooli Kolledži professori Ibrahim Abubakari sõnul muutub ränne riikide jaoks valikust vajaduseks. Ta lisab, et maailma poliitilised aluspõhimõtted peavad muutuma. Tööealise elanikkonna jaotumisest saab inimkonna püsimise võtmeküsimus.

Uuring ilmus ajakirjas The Lancet.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: