Isad ja emad mängivad lastega veidi erinevalt. Isade mäng on füüsilisem: nad kõdistavad lapsi, mängivad nendega kulli ja sõidutavad lapsi seljas.

Füüsilise mängu käigus õpib laps oma tundeid paremini valitsema. On võimalik, et ta käitub siis kooli minnes paremini ja oskab elus edaspidigi vajadusel rahulikuks jääda.

Sellisele järeldusele jõudsid Cambridge'i Ülikooli haridusteadlased ja LEGO sihtasutus äsja valminud ühises ülevaate-uuringus. Teadlased vaatasid läbi viimase 40 aasta jooksul ilmunud 78 uurimust. Nad noppisid välja info selle kohta, kui sageli isad oma alla kolme aastaste lastega mängivad, milline see mäng on, ja kuidas on see seotud lapse arenguga.

Teadupärast õpib väikelaps vanemaga mängides paremini suhtlema, olukorda tunnetama ja ennast väljendama. Seda mängu käsitlevates teadustöödes on seni uuritud rohkem ema ja lapse koosmängu. Siiski suutsid uurijad ka vähese ja hajusa info põhjal isa ja lapse mängu kohta järeldusi teha.

Nad leidsid, et enamik isasid mängib oma lapsega iga päev. Mäng ise, nagu öeldud, hõlmab eeskätt füüsilisi tegevusi. Läbi vaadatud uurimused viitasid, et füüsilise mängu ja lapse arengu vahel on seos: isaga kvaliteetaega veetvatel lastel esineb vähem hüperaktiivsust ja käitumisprobleeme. Need lapsed suudavad paremini ka oma viha talitseda, mistap võib neil kooli minnes olla lihtsam tülides rahulikuks jääda.

Asi võib olla selles, et füüsilisem mäng paneb lapse lõbusatesse ja põnevatesse olukordadesse, kus ta peab suutma oma käitumist reguleerida. Näiteks peab laps arvestama, millal ja kui palju jõudu kasutada või kuidas reageerida, kui isa talle mänguhoos kogemata varbale astub.

Kõik eelnev ei tähenda aga, et ainult emaga elavad lapsed oleksid kuidagi kehvemas olukorras. Laps areneb siis, kui temaga mängitakse mitmekesiselt. Küllap oskavad emadki lastega kulli mängida või neid süles hüpitada.

Uuring ilmus ajakirjas Developmental Review.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.