Liigi elupaigaeelistuse teada saamiseks on vaja tuvastada looma kohalolu. Öösel tegutseva looma nägemine ei pruugi õnnestuda, sest inimene ei pruugi looma märgata, kirjutab Tartu ülikooli ökoloog Marko Mägi.

Unilaste, kelle hulka kuulub ka lagrits (Eliomys quercinus), tegemisi uuritakse pesakastide abil, sest pesitsusajal kasutavad nad kaste meelsasti. Samas rajavad nad pesi ka puuõõnde ja urgu, mistõttu võivad pesakastid isendi olemasolust vildaka pildi anda.

Näiteks võib pähklinäpp (Muscardinus avellanarius), kes on samuti unilane, pooltel juhtudel pesakasti vältida. Lisaks võib pesakastide abil saadud hinnang jätta mulje, et pesitsusvälisel ajal loomi piirkonnas ei ole.

Kuna unilased ronivad okstel, uurisid teadlased Itaalias Lääne-Alpides, kas oksale kinnitatud jäljetunnel on lagritsa ja pähklinäpi tuvastamisel pesakastist tõhusam. Jäljetunnelisse sisenedes määrduvad looma käpad oliivõli ja aktiivsöe seguga ning jätavad jäljed tunnelis olevale paberile. Jälje järgi määratakse liik ning inimene loomaga ei kohtu.

Lagritsa kohtamise tõenäosus oli suurem kohtades, kus oli rohkem surnud puid ehk lamatüvesid ja tüükaid ning kive. See viitab varjekohtade ja toidurohkuse olulisusele – kivide alla ja vahele saab varju pugeda, surnud puud on olulised selgrootutele, keda lagrits sööb.

Mõlema liigi kohtamine oli tõenäolisem põõsarohkes piirkonnas. Lagrits ja pähklinäpp on konkurendid: kui lagrits kasutas pesakasti, vähenes piirkonnas pähklinäpi kohtamise tõenäosus.

Jäljetunneli ja pesakasti võrdlusi on tehtud ka varem, kuid seni on kasutatud värskeid pesakaste. See võib anda vildaka tulemuse, sest uue pesakastiga harjumine võtab loomal aega. Itaalias kasutati aga vähemalt kolm aastat looduses olnud pesakaste, mille lähistele pandi jäljetunnelid.

Pesakastidest leiti 126 pähklinäppi ja 27 lagritsat. Jäljetunneli abil oli lagritsa tuvastamine oluliselt tõhusam kui pesakastiga: vastavalt leiti 573 vs. 27 isendit. Tunnelitest leiti lagritsa jälgi ka paikades, kus pesakastides lagritsat ei kohatud.

Pähklinäpi tuvastamise tõenäosus oli samuti jäljetunnelis oluliselt suurem kui pesakaste seirates: isendeid täheldati vastavalt 728 vs. 126. Käpajäljed näitasid ka, et mõlemad liigid on aktiivsed sügisel kuni detsembrini, kuid nii hilja sügisel nad pesakaste enam ei kasuta.

Seega on jäljetunnel unilaste tuvastamisel pesakastist tõhusam. Tunneli kasutamine on lihtne ning looma häiritakse vähem. Pesakastid on siiski vajalikud unilaste sigimist ja demograafia uurimisel, sest pesakastist on loomi lihtsam tabada.

Uuring avaldati ajakirjas European Journal of Wildlife Research.