Hobuste värvigamma hakkas mitmekesistuma hobuste kodustamisega, mil koduhobuseid võis värvi järgi metsikutest eristada. 

Hobuste kodustamine tõi kaasa suured edusammud transpordis, jahipidamises ja sõjapidamises ning viis ühiskonna sõna otseses mõttes uude ajajärku. Ometi on hobuste kodustamise kohta siiani palju vastamata küsimusi.

Uus uurimus heidab valgust geneetilistele muutustele, mis tegid hobused taltsaks ja ratsutatavaks. Avastus aitab mõista ühe kõige olulisema inimese ja looma suhte tekkelugu. Samuti võib see teadlaste hinnangul olla kasulik ka hobuste aretuse ja kaitse seisukohast tänapäeval.

Ludovic Orlando, Prantsusmaa Riikliku Teadusuuringute Keskuse teadusdirektor, on viimased 15 aastat järjestanud muistsete hobuste genoomi, mille vanus ulatub ligi miljoni aasta tagusest ajast kuni 19. sajandini. Seekord uurisid teadlased sadu genoomiproove, mis katavad hobuste kodustamise 6000 aasta pikkust perioodi. Nad tuvastasid 266 geneetilist markerit, mis on seotud loomade käitumise, karvavärvi, kehaehituse, liikumise, vastupidavuse ja haiguskindlusega.

Umbes 5000 aastat tagasi, mil hobuste kodustamine oli algusjärgus, soosis selektiivne aretus ZDPM1 geeniga seotud geneetilist piirkonda. See geenipiirkond mõjutab käitumist, mis omakorda viitab, et hobuste taltsutamine oli üks esimesi samme kodustamise teel.

Umbes 250 aastat hiljem hakkasid inimesed aga sihikindlalt aretama hobustel GSDMC geeni, mis on seotud kehaehituse, selgroo arengu, koordinatsiooni ja jõuga. Just samal ajal toimus ka nn kodustamise pudelikael: aretusvalik muutus nii kitsaks, et geneetiline mitmekesisus vähenes järsult.

Uues uuringus soovisid teadlased kontrollida geenipiirkonna GSDMC funktsiooni. Selleks muutsid nad seda DNA piirkonda hiirtel. Järgnenud kompuutertomograafia ja katsed näitasid, et geneetiliselt muundatud hiired olid tugevamad ja liikusid osavamalt. Need tulemused peegeldasid hobuste omadustes toimunud muutusi, mis tegid nad sobivaks ratsutamiseks ja raskuste kandmiseks.

Tulemused lükkavad ümber ka varasema oletuse, kuidas hobuseid hakati esmalt kodustama karvavärvi pärast, et neid oleks lihtsam eristada.

Lisaks aitab hobuste kodustamist kujundanud geneetiliste muutuste mõistmine teadlastel paremini hinnata nende tagajärgi tänapäeval. Uuringutest on teada, et viimase 200 aasta jooksul on hobustel kadunud umbes 16 protsenti geneetilisest mitmekesisusest. Põhjuseks on see, kuidas inimesi on neid alates 19. sajandist aretanud.

Muistse DNA uurimine võib seega pakkuda vastuseid mineviku kohta, aga pakkuda ühtlasi hobusearetajatele lähtekohti ka tulevikus.