Eesti võib enda omaks pidada kolme tõugu hobust: Eesti raskeveohobust, Tori tõugu hobust ja Eesti hobust. Geneetiliselt on nad üksteisega võrdlemisi sarnased. Sarnasuste ja erinevuste võrdlemiseks võtsid teadlased kõrvale ka mõne tõu Kesk-Euroopast ja Kesk-Aasiast, täpsemalt Jakuutiast ja Mongooliast.

"Need kolm kohalikku Eesti tõugu on natukene sarnasemad nende mongoolia ja Jakuudi tõuga kui siis võrreldavad Kesk-Euroopa selliste kiirushobustega," rääkis Eesti Maaülikooli doktorant Erkki Sild, kes on ajakirjas Livestock Science ilmunud uuringu esimene autor.

Miks meie hobusetõud just Mongoolia ja Jakuutia tõugudega sarnanevad, ei ole teadlastele päris täpselt teada. Kaugetelt Mongoolia aladelt ei ole inimesed siinsetele aladele jõudnud. Kindel on seegi, et hobune tuli meile idast.  

Milline on Eesti tõugu hobune?

Eesti hobune on suhteliselt madalajalgne, pika kere ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune, kelle:

• pea proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga, lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade vahega.
• kael suhteliselt lühike, lihaseline, tiheda lakaga.
• turi madal, lihaseline ja keskmise pikkusega.
• selg lühike, lai ja sirge, harva pehme; lanne lühike, lai ja tugev.
• laudjas lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega; saba asetseb madalal ja on tihe.
• rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud, kõht mahukas.
• jalad kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased ja tugeva tinakarva sarvega.

Tori hobuse rind ja laudjas on hästi arenenud, lihastik tugev, kehaehitus kuiv. Laudjas on libajas ja ovaalne. Värvuselt on nad pruunikad, raudjad ja punakad.

Allikas: Eesti hobune - Vikipeedia ja Tori hobune - Vikipeedia

Millal jõudis hobune Eestisse?

Tallinna Ülikooli paleozooloog Lembi Lõugas ning Tartu Ülikooli arheoloogia professor Valter Lang kinnitasid, et Eesti aladelt leitud vanimad hobuste säilmed on hilis-pronksiajast ehk ligikaudu 3000 aasta tagusest ajast.

"Kodustatud hobused ilmuvad siia hilis-pronksiajal, kui on näha, et Ida poolt on tulnud inimesi juurde ja ajast kui on olnud olemas kindlustatud asulad. Sellest ajast on esmakordselt leitud luust suiste kange, mis viitavad hobuste rakendamisele," rääkis Valter Lang.

Võiks arvata, et hobused levisid koos nöörkeraamika kultuuri levikuga u 3000 aastat enne Kristust, kuid Lõugase sõnul pidid hobused jõudma siia siiski hiljem.

"Hobuse kodustamise algusajaks peetakse üldse alles u 3500 aastat enne Kristust. See toimus Kesk-Aasia stepialadel. Euroopa nöörkeraamikutel polnud veel hobust, olid lambad, kitsed, sead ja veised. Umbes tuhatkond aastat enne Kristust hakkasid Uuralite poolt inimesed lääne poole liikuma, kas veeteid mööda paatidega, või kui mööda maismaad, siis oli kandev tööjõud hobune," rääkis Lembi Lõugas.

Norra tõuhobustel sugulusaretuse mured

Teadlased võrdlesid Eesti tõuhobuseid Norra tõuhobustega ning nende hobuste geneetilisest materjalist torkab sealse tõuaretuse eripära.

"Näiteks Norra hobustel on olnud võrdlemisi suletud tõuraamat, kus ei ole lubatud ristamist ja tänu sellele on ka näha, et neil on need geneetilised näitajad n-ö diversiteedivaesemad kui meie kohalikel tõugudel," selgitas Erkki Sild.  Seetõttu on ka nende inbriidingu ehk sugulusaretuse depressioon suurem kui Eesti hobusetõugudel.

Seega, Eesti tõugu hobuste üsna väikesearvulist kogukonda paljundatud ka muudest tõugudest hobustega. See võib olla vajalik tõu püsimajäämise seisukohalt, sest näiteks Eesti raskeveohobust on alles jäänud alla 500 isendi. Kas maaülikooli teadlaste uuringust võiks midagi kasu olla tõuaretajatel?

"Kui meil on väiksed tõud, siis tuleb ka neid aegajalt nii geneetiliselt uurida kui ka teha siis nagu põlvnemisanalüüsi, et teada saada, mis see reaalne seis on," rääkis Erkki Sild.

Erkki Sild koos oma kolleegidega tegi uuringu 16 mikrosatelliidi põhjal, kuid tänapäeval tehakse taolisi uuringuid pigem üksiku nukleotiidi polümorfismide ehk SNPde põhjal. "Meil ei jätkunud raha, et seda teha," ütles Erkki Sild.

Tartu Ülikooli genoomika instituudi direktor ja arheogeneetik Mait Metspalu nentis Maaülikooli teadlaste artikli kohta, et ta näeb selles uuringus potentsiaali edasi teha ülegenoomseid analüüse, mis annaks kindlasti põhjalikuma ja selgema pildi, kust Eesti hobusetõugude eellased pärit on.

Eesti Maaülikooli teadlaste artikkel ilmus ajakirjas Livestock Science.