Uue uuringu autorid analüüsisid muistsete haigustekitajate geene. Analüüs näitas, et laialdane üleminek karjakasvatamisele langes kokku ajaga, mil inimestest said peremehed varem vaid loomade keskis levinud haigustekitajatele. Näiteks hakkasid just siis inimesi kimbutama katk ja pidalitõbi ehk leepra, vahendab Nature News.

Teisisõnu pidid inimesed järsku rinda pistma zoonoosidega ehk loomalt inimesele hüpanud haigustega. Uuringu kaasautori ja Oxfordi Ülikooli viroloogi Astrid Iverseni sõnul kujunesidki need nuhtluseks alles peale üleminekut karjakasvatusele ehk peale suurt elustiilimuutust. Uuringuga mitte seotud Sydney Ülikooli viroloogi Edward Holmesi sõnul pole idee ise uus, ent nüüd leidis see esimest korda andmetega kinnitust.

Esimesed karjakasvatajad

Uuringu autorid otsisid oma varasemates töödes muistsete inimeste säilmetest üksikuid haigustekitajaid. Alates 2017. aastast otsustasid nad küsimust laiemalt käsitleda. Nad võtsid luubi alla 37 000 aasta jooksul eri aegadel Euraasias elanud 1313 muistse inimese luud ja hambad. Seal leidunud vereriismetest eraldasid nad DNA järjestused ja otsisid nende seast jälgi mikroobide pärilikkusainest.

Töörühm tegi kindlaks ligi 5500 bakteritelt, viirustelt ja parasiitidelt pärinevat DNA järjestust. Enamik neist liikidest elas kas muistsete inimeste suus või neid ümbritsevas keskkonnas. Siiski leidus ka inimeste ja teiste loomade seas ringlevaid nakkushaigusi põhjustavaid mikroobe.

Zoonootilisi haigustekitajaid leidis töörühm üksnes 6500 aasta vanusest või noorematest säilmetest. Kõige enam leidus neid umbes 5000 aastat tagasi elanud inimeste jäänustes. Umbkaudu samal ajal jäid eeskätt jahipidamise, koriluse ja kalastusega tegelenud Euroopa ja Aasia inimkogukonnad paikseks. Eelneva rändava eluviisi asemel hakkasid nad hoopis põldu harima ja karja kasvatama.

Umbes 5000 aastat tagasi toimus Euraasias teinegi areng. Toona jõudsid Euroopasse varem steppides elanud inimrühmad. Nemad olid juba taltsutanud hobused, leiutanud härjarakendid ja karjatasid suuri loomakarju. Saabunud karjakasvatajate kogukonnad rändasid pikki maid ja elasid oma loomadega lähestikku.

Kirjeldatud elustiilimuutus pakkus Astrid Iverseni sõnul haigustekitajatele ohtralt võimalusi loomadelt inimesele hüpata. Sel juhul said need kiiresti levida nii ühtede kui ka teiste seas. Liiatigi oli karjakasvatajate toidulaual Iverseni sõnul ohtralt loomseid saadusi nagu piima ja liha. Haigustekitajad võisid tema hinnangul levida niisiis ka toidu kaudu.

Ühelt liigilt teisele

Zoonootilisi haigusi levis kütt-korilaste keskis ilmselt juba enne karjakasvatusele üleminekut, ehkki toona juhuslikumalt. Uuringu esimese autori ja Kopenhaageni Ülikooli paleogeneetiku Martin Sikora sõnul viitab leid, et elustiili muutudes kasvas inimeste nakatumisrisk oluliselt.

Näiteks ilmusid esimesed katkubakteri (Yersinia pestis) tüved uuringu andmestikku umbes 5700–5300 aasta vanustes luudes. Erakordselt palju esines bakterit kogu Euraasias esimest korda umbes 5000 aastat tagasi. Hilisemas materjalis tegi katkubakteri arvukus läbi veel tõuse ja langusi. Y. pestis levib kirpudega, keda kannavad tavaliselt edasi pisiimetajad.

Pidalitõbe põhjustav bakter Mycobacterium leprae tuli andmestikus esimest korda esile aga seitsmel Skandinaavia elanikul umbes 1500 aastat tagasi. Toona kogus hoogu oravanahkadega kaubitsemine. M. leprae suudab seevastu nakatada nii oravaid kui ka inimesi. Uuring viitab seega sellele, et pidalitõve leviku taga oli kaubandus, ehkki haigusele omaseid sümptomeid on kirjeldatud juba märksa varasemates asurkondades.

Sikora loodab, et tema töörühmal õnnestub järjestada veel muistsete haigustekitajate genoome: seda nii ruumilises kui ajalises mõttes suuremalt hulgalt inimsäilmetelt. Seekord olid uuringu keskmes haigustekitajad, keda leidub vereringes suures koguses. Sikora sõnul võisid väiksema kontsentratsiooniga mikroobid seetõttu märkamata jääda.

Leid on Astrid Iverseni sõnul kõnekas ka tänapäeva kontekstis, mil inimesed tungivad paljude loomade elupaikadesse. Igal aastal nakatub mõnda zoonootilisse haigusesse umbes miljard inimest, kellest miljonitele saab haigus saatuslikuks. Ühtlasi on ligi kaks kolmandikku uutest haigustest zoonootilise päritoluga. Näiteks seostati koroonapandeemia vallandanud viirust nahkhiirtega. Samuti on teada juhtumeid, kus H5N1 linnugripp on nakatanud inimesi.

Teadustöö avaldati ajakirjas Nature.