Reformatsioon 500: Pildirüüste – ületähtsustatud või mitte? ({{commentsTotal}})

Niguliste
Niguliste Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Martin Luther ei pooldanud seda, et usupuhastuse nime all lõhutaks kiriku vara. Ometi nii läks ja ometigi on just pildirüüstest saanud omamoodi reformatsiooni sümbol. Kunstiajaloolase Merike Kurisoo hinnangul ei ole aga Eestis näha otseselt pildirüüste tagajärgi. Küll on paljud Eesti kirikud meile tuttava mulje saanud just reformatsiooni tagajärjel.

ALGUSESSE: Eesti – koloniaalmaa?

TEINE OSA: Kuidas reformatsioon sündis? Kes oli Martin Luther?

NELJAS OSA: Ilma Lutherita poleks Eesti vabariiki?

VIIES OSA: 10 käsku tänapäeval. Kas vajame uut katekismust? 


Kirikukunsti ja interjööri ning reformatsiooni seostamisel rutatakse kiirelt tõmbama jämedat joont pildirüüsteni. See on ehk liiga rutakas seos. Või siis seos, mis paistab enim silma, kuid ei peaks olema enim rõhutatud.

"Arvatakse, et need pildirüüsted toimusid, kui joobnud rahvahulk märatses. Aga kust see legend võetakse? Teateid selle kohta pole. Kes siis neile õlut jagas? Need on natuke meelevaldsed arusaamad," arutles ajaloolane Jüri Kivimäe pildirüüste üle. Kuigi pildirüüstet ei tohiks üle tähtsustada, ei saa sellest ka mööda vaadata, sest see viitab ühiskondlikule rahulolematusele.

Enim meenutatakse Liivimaa pildirüüstest 1524. ja 1525. aastat, mil linnarahvas ründas ja rikkus Riias, Tallinnas ja Tartus asuvaid kirikuid. Ka Tallinna pildirüüstet, mis toimus 14. septembril 1524, on kajastatud päris mitmes allikas. Näiteks 1603. aastal kirjeldab Niguliste kiriku eestseisja Jobst Dunte arveraamatu sissekandes, et esimesena ründas rahvas mungakloostrit (dominiiklaste kloostrikirik), seejärel Oleviste ja Püha Vaimu kirikut. Inimesed röövisid ja lõhkusid kirikute varakirste, pühakujusid ja -pilte.

Tallinna raad reageeris sellele kiiresti. Juba pildirüüstele järgnenud päeval anti välja raemäärus, milles nõuti, et Püha Vaimu, Oleviste ja dominiiklaste kloostri kirikutest röövitud karikad, kirikuhõbe jm tagastataks pühakodadele. Seal osutatakse ka Niguliste kirikule, mis rüüstamisest pääses, et kõik, kel on kirikus varasid, peaksid need sealt ära viima.

Pildirüüste laine Euroopas – mõned näited sellest, kuidas pildirüüste üle Euroopa „levis“. Merit Maarits

Kunstiajaloolase ja Eesti kunstimuuseumi kuraatori Merike Kurisoo sõnul ei oskaks ta aga praegu osutada ühelegi kunstiteosele Tallinna kirikutes, milles oleks otseselt toonase pildirüüste jälgi. Märkimisväärne on seegi, et kirik ja linna raad vaatles eraldi eraomandit ja kiriku vara: kõrvalaltarid koos sinna juurde kuuluvate varadega kuulusid perekondadele, gildidele ja tsunftidele, peaaltar aga kirikule ehk kogudusele.

Mujalt Euroopast tõstetakse pildirüüste järel esile pühakute kujusid, millel on nina maha löödud ja rikutud maale. Eestis on tegelikku kahju raske hinnata. "Tallinna pildirüüste puhul on jäänud vastuseta, kui palju rüüstati kiriku vara ja kirikukunsti. Kui täna kirikutes ja muuseumites ringi käime, on näha, et säilinud keskaegne pärand on väga suur," rääkis Kurisoo.

Reformatsiooni jälg kirikutes – pühakodade muundumine meile tuttavaks

Luterlikku kirikuruumi iseloomustab ainult üks altar ehk peaaltar, kantsel, pingid ja koguduserõdud ning ristimisnõu – need on kõik sõnale keskenduva luterliku ruumi kõige olulisemad objektid, mida väga sageli Eesti kirikutes kohtame, räägib Merike Kurisoo videos Niguliste kiriku näitel.

Termin, millest reformatsiooni ja pühakodade n-ö puhastamisega seoses niivõrd palju veel räägitud ei ole, on luterlik alalhoid. Just viimastel aastatel on kunstiajaloolaste uurimisteemad puudutanud rüüste asemel eelkõige seda, mil moel luterlased endisi, katoliiklikke kirikuruume, kirikukunsti ja vara taaskasutasid. Eestis on head näited Niguliste ja Püha Vaimu kirikute kapp-altarid, mis on pea-aegu täielikult oma algsel kujul säilinud.

"See ei ole ainult kohalik [Eesti] eripära. Rääkides keskaegsest pärandist ja hiliskeskaegsest katolikust kunstist kogu Euroopa kontekstis, on kõige rohkem keskaegset kirikukunsti säilinud luterlikes maades – Skandinaavias ja ka luterluse n-ö südames Saksimaal," sõnas Kursoo.

Kuna luterlik liturgia erineb katolikust, kohandati vanad ruumid ümber: kirikusse jäi üks altar, sageli ka seda kaunistavad pildid. Pühapildid ja pühakute skulptuurid võisid kirikusse alles jääda, eeldusel, et neid ei kummardatud. Martin Luther taunis pühakukultust ning see peegeldub ka luterlikus kirikukunstis. Täielikku pühapiltide nn puhtust aga Luther ei taotlenud. Luterliku kirikukunsti teemad keskendusid piiblile – vana ja uue testamendi tegelastele ja sündmustele.

Erandina peaks vaatama kirikuhõbedat, mida keskaegsetel katoliiklikel liturgiatel kasutati ohtrasti. Kõrvalaltarite kaotamisega jäi kirikuhõbe üle. Osa sellest müüdi Kurisoo sõnul maha, osa aga sulatati ümber. Polnud haruldane, et ümbersulatatud kirikuhõbedas maksti Liivi sõja ajal sõduritele palka või kasutati kirikuhõbeda müügist saadud tulu vaestehoolekandeks. Oli aga ka esemeid, mille luterlik kogudus jättis alles, sest need olid kogudusele olulised või mida peeti väärtuslikuks varaks.

Üldiselt rääkis Luther oma tekstides kunstist vähe. Tema jaoks oli kunst Mitteldinge ehk vahepealne asi – see, mis võib, aga ei pea olema. Siiski on selge erinevus katoliku ja luterliku kirikukunsti teemade vahel: luterluses keskendutakse uuele ja vanale testamendile, katoliikluses kirjeldatakse pühakute elulugusid ja nendega seotud legende. Peaaltaril soovitas Luther kasutada püha õhtusöömaaja motiivi, mis seostuks otseselt armulaua sakramendiga.

Näide kunsti taaskasutusest: Brüsseli hõimkonna kapp-altar rändas 17. sajandil Tallinna raekojast Jüri kirikusse, kus ta aja jooksul sai sootuks uue ilme. Täna on altar Niguliste kirikus. Altarist kui kunsti taaskasutuse näitest räägib Merike Kurisoo. 

Millist mõju kiriku interjöör meile avaldab?

Kirikukunsti põhieesmärk oli olla pildipiibel, jutustada piiblilugusid läbi piltide. Piltide eesmärk oli piiblisündmusi meenutada ja meelde tuletada, teha sõna nähtavaks. Õpetuslik aspekt tõuseb olulisemaks ka luterlikul perioodil ja seda peetaksegi üheks põhjuseks, miks luterlus kirikus olevatesse piltidesse üsna leebelt suhtus.

"Elame tänapäeval kirevas ja visuaalses keskkonnas, aga varauusajal, eriti maakohtades, oli kirik ilmselt ainus suur kivihoone. See kehtib ka tänapäeval: Tallinnasse sõites näeme pilvelõhkujate kõrval uhkeid kirikutorne. Kirikuhooned olid toona suurimad ehitised ka linnas ning need olid orientiiriks ja maamärkideks püha paiga juurde tulekuks.

Pildid, mida inimesed kirikuruumis nägid, võisid olla ainsad pildid, mida nad elu jooksul nägid. See muutus küll trükikunsti tulekuga, aga suuri pühapilte ja uhkeid skulptuure kodudes ikkagi polnud," kirjeldas Kurisoo. 

Niguliste kirikukunst Autor: Siim Lõvi/ERR

Kes jõulude paiku mõnesse 18. või 19. sajandi maapiirkonna kirikusse satub, näeb juba muutunud luterlikku kirikuruumi, kirjeldas Kurisoo. Neogooti stiilis altariseintel on levinuim Kolgata stseen ehk risti löödud Kristus. Enamik Eesti kirikuid sai Kurisoo sõnul uue altariseina just 19. sajandil, mil rahvastik kasvas, suured sõja- ja näljaperioodid olid selja taga ning ka kogudustel oli enam vahendeid ja võimalusi kirikute kaunistamiseks.

Muide, Luther jutlustas puhtast kirikust, ta ei pidanud silmas, et kõik kirikud peab puhtaks tegema. Kui ta kuulis mässust eri Euroopa otstes, läks ta tagasi Wittenburgi, et meeleolusid rahustada. "Tekib küsimus nagu revolutsiooni [puhul]: millal tekib kulminatsioon ja millal hakkab asi langema. Millal tuleb võitlust ja õpetust jätkata, ideede eest võitlema?" arutles Jüri Kivimäe.

"Terve Lutheri elu oli võitlus."

EDASI: Ilma Lutherita poleks Eesti vabariiki?


Sarja "Reformatsioon 500" kolmandas osas tuleb jutuks vastuolu paavstiga ja Lutheri kutsumine keisri ette Wormsi riigipäeval. Saame teada, kuidas möödus Lutheri pagendusaeg Wartburgi lossis ja milliseks kujunes abielu endise nunna Katarina von Boraga. Autor-toimetaja Aivi Parijõgi, režissöör Aile Ellmann.


ALGUSESSE: Eesti – koloniaalmaa?

TEINE OSA: Kuidas reformatsioon sündis? Kes oli Martin Luther?

VIIES OSA: 10 käsku tänapäeval. Kas vajame uut katekismust? 

Toimetaja: Greete Palmiste



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: