Senistest uurimistöödest oli teada, et anatoomiliselt moodne inimene rändas Aafrikast välja vähem kui 75 tuhat aastat tagasi. Eesti Biokeskuse direktori Mait Metspalu ja Cambridge´i ülikooli teadlase Toomas Kivisilla juhtimisel ning mitme Tartu ülikooli teadlase töö tulemusel on lisandunud veel üks, palju varasem väljaränne. Seni ei olnud teada, et inimesed lahkusid Aafrikast ka umbes 120 tuhat aastat tagasi.

"Uuringu põhjal on teada, et 120 tuhat aastat tagasi rändas Aafrikast välja populatsioon, kelle geneetiline pärand moodustab vähemalt kaks protsenti tänaste paapualaste genoomist. Paapualaste genoomides leiduvad genoomi jupid on väiksemad ja rohkemate mutatsioonidega kui varem Aafrikast välja rännanud populatsioonide genoomides," täiendab Eesti Biokeskuse direktor Mait Metspalu.

Kuula ka Priit Enneti teadusuudist.

Täna ajakirjas Nature avaldatud artikkel põhineb 483 inimese kogu genoomi detailsel analüüsil. Proovid koguti üle maailma 125-st inimpopulatsioonist. Uuring viidi läbi ligi saja teadlase koostöös 74-st erinevast uurimisgrupist üle kogu maailma.

Töös kirjeldatud kaasaegse inimese varasem väljaränne Aafrikast lisab uue tahu juba pikalt kestnud teadusdebatile, mille fookuses on Aafrikast alguse saanud ekspansioon, Euraasia, Okeaania ja Ameerika asustamine.

Ajakirja Nature samas numbris ilmusid ka Eske Willerslevi ja David Reichi poolt juhitud kahe rahvusvahelise uurimisgrupi poolt läbi viidud ja samadele küsimustele keskenduvat uurimustööd. Kõik kolm uuringut on ühel meelel, et valdav enamus tänapäeva mitte-aafriklaste geneetilisest pagasist on pärit väljarändest, mis toimus vähem kui 75 000 aastat tagasi. Samas, Willerslev ja Reich leiavad, et kui mõni varasem väljaränne tõesti toimuski, siis ei jätnud see genoomi pea mingit või jättis vaid väga väikese jälje. "Meie leidsime aga, et just see "väike jälg", mis hõlmab tänapäeva Paapua elanikel vähemalt 2 % nende genoomist, ongi pärit Aafrikast varem, umbes 120 000 aastat tagasi välja rännanud inimestelt," sõnas Luca Pagani, kes koos Daniel Lawsoniga ning Mait Metspaluga seda uurimissuunda juhtis.

Uuring kaardistab geneetilised gradiendid Euraasias ning toob välja uued kandidaatgeenid kohastumustele, mis on tekkinud maailma erinevates geograafilistes piirkondades vastusena kohalikele keskkonna- ja toitumistingimustele.

Geograafiliselt päritolult katavad uuritud genoomid ühtlaselt peaaegu kogu maailma. See võimaldas uurida ka paljusid teisi geneetiliste ja fenotüübiliste erinevuste detaile nii indiviidide kui populatsioonide vahel. Anders Eriksson ja Andrea Manica Cambridge’i ülikoolist leidsid, et kõige tugevam geneetiline gradient eraldab Ida-Euraasia inimesed Lääne-Euraasia omadest.

Loodusliku valiku mõju uurimist juhtisid Evelyn Jagoda, Alexander Mörseburg ja Toomas Kivisild Cambridge’ist, kes näitasid, et keskkonnast sõltuv puhastav valik on toimunud pigmentatsiooni ja immuunvastusega seotud geenides. Toomas Kivisild: “Leidsime mitmeid metabolismi ja immuunvastusega seotud geene, mis on uuteks kandidaatideks kohastumustele, mis on sõltuvad spetsiifilistest keskkonna- ja toitumistingimustest erinevates maailma piirkondades.”

"See töö lisab uusi tahke meie senisele arusaamisele tänapäeva inimese evolutsioonilise mineviku kohta ning samuti väljakutsetele, mis said osaks pidevalt muutuvaid keskkondi asustanud inimestele," rõhutab akadeemik Richard Villems (Eesti Biokeskus ja Tartu ülikool). Lisaks on uuringu käigus saadud suur inimese genoomide andmestik kõigile maailma teadlastele vabalt kättesaadav ning avab seega kõigile laiad võimalused uurimaks inimese geneetilise varieeruvuse olemust ja selle teket. 

Uuritud genoomide geograafiline päritolu. Värvid näitavad geograafilisi piirkondi ja sümbolid erinevates analüüsides kasutatud alamhulkasid. Joonis: Mait Metspalu