"Tegelikult jäi see meile silma juba kümne aasta eest, kuid me tahtsime olla oma järeldustes täiesti kindlad. Julgen ennustada, et mitmetel kogukonna liikmetel on neid raske omaks võtta. See ajab neid veidi endast välja ja nad üritavad arutluskäiku üksipulgi lahti võtta," sõnas uurimuse juhtivautor Israel Hershkovitz, Tel Avivi antropoloogiaprofessor ERR Novaatorile antud intervjuus.

Ootamatult vana lõualuu leiti Iisraeli lõunaosas asuva Karmeli mäeaheliku Mislija koopast. Sama pelgupaiga lähistel tegi aastatel 1929–1934 väljakaevamisi Briti antropoloog Dorothy Garrod. Muu hulgas tõi ta päevavalgele kümneid iidseid inimlaste, sh neandertallaste ja nüüdisinimeste säilmeid. Neist vanimate vanuseks määrati 80–120 tuhat aastat.

"Piirkond on olnud üheks rännete sõlmpunktiks suure osa inimlaste ajaloost. Oluline küsimus on seejuures olnud, millal anatoomiliselt praegustele inimestel sarnanevad inimesed Aafrikast mujale liikuma hakkasid," lisas Hershkovitz. Just sellele võimaldabki uus leid nüüd veidi parema vastuse anda.

Klassikalise ajalooõpikutest tuttava käsitluse järgi arenesid nüüdisinimesed liigina välja Ida-Aafrikas ligikaudu 200 000 aasta eest. Ülejäänud maailma asustas Aafrikast umbes 60 000 aasta eest välja rännanud suhteliselt väike inimrühm. Garrodi Iisraelist leitud fossiile peeti vaid jälgedeks varasematest ja lõppkokkuvõttes läbi kukkunud rännetest.

2016. aastal ilmunud töö kohaselt pärineb inimkond kahest väljarändest. Neist esimene leidis aset vähem kui 75 000, teine 120 000 aasta eest. Selles uuringus lõid kaasa ka Eesti teadlased eesotsas Eesti biokeskuse direktori Mait Metspaluga.

Vahepeal on leitud aga ligikaudu 120 000 aasta vanuseid ja väidetavalt nüüdisinimeste hambaid ka Hiinast. Neandertallaste DNA analüüsil põhinevad tõendid viitavad, et nüüdisinimesed võisid seguneda nendega vähemalt 220 000 aasta eest. "Selles mõttes võimaldab meie töö sellised üksikud tähelepanekud siduda kokku üheks selgeks narratiiviks. Esimesed väljarändajad ei jäänud lihtsalt mujal püsima. Tegu polnud toona inimtühja maailmaga. Seal elas teisi inimliike," lisas Hershkovitz.

Valik leiukohti, kust on päevavalgele tulnud ülivanu nüüdisinimeste või nendele väga lähedaste inimlaste säilmeid. Autor: Rolf Quam/Binghamtoni ülikool

Töörühm hindas lõualuu vanust kolmel erineval meetodil. Esiteks uurisid nad, millal sellega samast settekihist pärinevad põlenud kivitööriistad viimati päikesevalgust nägid. Teiseks määrasid nad uraani ja tooriumi suhte põhjal pinnakihi ligikaudse vanuse ja viimaks dateerisid nad lõualuu enda vanuse, kombineerides omavahel uraani-meetodit ja elektronspinnresonantsini tuntud tehnikat.

"Need hinnangud langevad kõik küllaltki hästi kokku, lõualuu ise on ligikaudu 177 000 aasta, pinnakiht 185 000 aasta vanune. Seetõttu tunneme ennast päris kindlalt," lisas uurimuse kaasautor Rachel Sarig, Tel Avivi ülikooli antropoloog. Kui järeldused ajaproovile vastu peavad, oleks tegu ühtlasi kõige vanemate üheselt nüüdisinimestele omistatavate säilmetega.

Mitmetel Ida-Aafrikast leitud luudel puudus arheoloogiline kontekst. Need leiti lihtsalt n-ö maapinnal vedelemast. Teistel puhkudel on kasutatud liigitamise hõlbustamiseks. Homo sapiensi alaliike. Need meenutavad küll suuresti nüüdisinimeste konte, kuid erisus tänapäeval elavate inimestega oleks märgatav. Muistsel ajal Mislija koopas elanud nüüdisinimesi oleks seevastu Hershkovitzi hinnangul isegi keerukas tänaval ära tunda.

Teadlaste poolt uuritud lõualuu. Gerhard Weber/Viini ülikool

See ei tähenda, et teised teadlased ei ürita teha töörühma uurimusele ühtegi etteheidet. Näiteks märkis uraani-meetodi rakendamises vilunud Alistair Pike Southamptoni ülikoolist ajakirja Science uudistetoimetusele, et luu kohal asuv pinnasekiht oli tugevalt saastunud orgaanilise aine jääkidest. See oleks vanusehinnangut mõjutanud. Tööriistade puhul kahtlustatakse muu hulgas, et lõualuu võis sattuda nendega samasse settekihti alles hiljem.

Hershkovitz ja Sarig rõhutasid, et nad nägid väljakaevamistel taoliste võimaluste välistamiseks väga palju vaeva. Vähemalt need eelnevalt välja toodud etteheited nende sõnul seetõttu ei päde.

"Võime hiljutiste leidude valguses öelda, et meie enda liigisisene muutlikkus oli tohutult suur. On võimalik, et me peame meie liigi teket veelgi kaugemasse minevikku lükkama. Ühel hetkel on vaja kõik, mille oleme vahepeal välja selgitanud, ilmselt uuesti kokku võtma ja pildi korralikult ümber organiseerima," mõtiskles Hershkovitz.

Sadade tuhandete aasta eest nüüdisinimestega külje külje kõrval elanud või vähemalt nendega kokku sattunud teised inimliigid lisavad sellele aga veel omaette mõõtme.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.