Järeldused põhinevad Kenyast Olorgesailiest päevavalgele tulnud 320–305 tuhande aasta vanustel kivitööriistadel. Keemiline analüüs viitas, et nende valmistamiseks kasutatud vulkaaniline klaas ja räni pärines nende leiupaigast kohati kuni saja kilomeetri kauguselt. See viitab kaubavahetuse olemasolule. Tööriistu kirjeldava töö autorid peavad ebatõenäoliseks, et inimesed võtsid sobiva materjali hankimiseks ette regulaarselt sedavõrd pikki retki.

Samuti on tööriistad varasematest pisarakujulistest Acheuli kivikirvestest peenekoelisemad ja mitmekülgsemad. Smithsoniani loodusmuuseumi paleoantropoloog Rick Potts leidis kolleegidega lisaks vahedama teraga kirvestele odaotsi, kaabitsaid ja naaskleid. Töörühma hinnangul asendasid need Acheuli tööriistad täielikult juba vähemalt 305 tuhande aasta eest. Seega algas ka kesk-kiviaeg arvatust vähemalt paarkümmend tuhat aastat varem.

Sealtsamast leidis töörühm punakaid ja musti kivitükke, millest valmistati Pottsi ja ta kaaslaste tõlgenduse kohaselt pigmente. Värvaineid oleks saanud kasutada rasvaga keha ja odade kaunistamiseks. See on märk algelisest sümbolistlikust käitumisest, mis kulmineerus mõnekümne tuhande aasta eest loodud Lascaux ja Chauvet' koopamaalingutega.

Pottsi töörühm märgib leidude alusel, et loominguline hüpe sai alguse märksa varem. Teisisõnu ei pruukinud mängida Euroopa inimeste vaimse võimekuse kasvulavana sedavõrd olulist rolli, kui pikka aega arvati. Sellele on viidanud ka mõned teised hiljuti ilmunud tööd. Samuti lükkavad Olorgesailie leiud pigmentide kasutamise kaugemale minevikku. Varem Prantsusmaalt, Kenyast ja Hollandist leitud värvainete vanus jääb 300–250 tuhande aasta vahele.

Võime teha pikemaajalisi plaane, võtta ette pikemaid avastusretki, kujutada ümbritsevat sümbolistlikult ja suuremate suhtlusvõrgustike olemasolu viitab Pottsi hinnangul, et esimesed anatoomiliselt nüüdisinimestele sarnased olendid hakkasid õige pea ka nüüdisinimeste moodi käituma.

Töörühm oletab Olorgesailiest leitud loomaluude põhjal, et arenguhüppeks andsid tõuke kliimamuutused. Acheuli kivikirveste ajastul elasid piirkonnas valdavalt suurimetajad nagu elevandid, hobused ja hiidpaavianid. Kesk-kiviaega iseloomustavate tööriistade ilmumise ajaks kadusid aga ligikaudu 85 protsenti kunagi piirkonnas elanud liikidest. Seejuures kasvas väiksemate imetajate osakaal.

Geoloogid appi võttes leidis Potts, et muutuste ajastu sai tõenäoliselt alguse poole miljoni aasta eest, mil piirkonda hakkasid raputama suuremad maavärinad. Ligikaudu 140 000 aastat hiljem lisandusid neile ulatuslikud kliimamuutused. Sellest annab tunnistust pikkade põudade vaheldumine paduvihmade perioodiga, mille tulemusel muutusid jõgede ja järvede asukoht. Pikas plaanis asendusid lammid selle tulemusel rohumaadega.

Ennustamatud keskkonnaolud sundisid hüpoteesi kohaselt toonaseid inimesi otsima abi nii uudsetest tehnoloogilistest lahendustest kui ka soodustasid inimrühmade vahelist koostööd. Viimast võib näha tänapäeval elavate küttide-korilaste puhul. Samaaegselt oleksid kiirendanud ulatuslikumad suhtlusvõrgustikud uute innovatsioonide levikut. See omakorda võis anda eelise ka teiste inimliikide ees.

Uurimused ilmusid ajakirjas Science [1; 2; 3;]