"Veel paarikümne aasta eest arvati, et Aafrikast väljarändamisel oli mingit sorti imeline mõju. Inimesed saavutasid vaimse küpsuse alles Euroopas. Tõsi, Aafrikast polnudki keegi midagi suurt leidnud. Nüüdseks võiksime aga sealsete esivanemate kommete ja kultuuri üle uhkust tunda. Nad olid tänapäevases mõistes täiesti kaasaegsed," märkis Bergeni Ülikooli arheoloog Christopher Henshilwood, kritseldust kirjeldava uurimuse juhtivautor ERR Novaatorile antud intervjuus. Joonistus võiks olla seega viimne kirstunael, mis lükkab ümber Euroopa keskse rolli inimkonna arenguloos.

Blombose koopas on tehtud Henshilwoodi juhtimisel väljakaevamisi juba 1990. aastate algusest. Sellest ajast saadik on leitud sealt savitükkidele uuristatud graveeringuid, ookriga kaetud pärlitest koosnevaid kaelakeesid ning muu hulgas pintsleid ja punase värviga täidetud rannakarpe. Viimaste vanus küündib 100 000 aastani.

Joonistusega kivitüki päevavalgele tulek polnud arheoloogi jaoks seetõttu täielik üllatus, kuid oli sellegipoolest tähelepanuväärne. "Joonistused ei pea tavaliselt kümneid tuhandeid aastaid vastu, kui need pole jäädvustatud just koopaseintele. Selles mõttes poleks ma üllatunud, kui toonased inimesed midagi pidevalt kritseldasid. Küsimus taandub sellele, kuidas seda tõestada?" arutles Henshilwood.

Nüüd esitletav joonistus on võrdlemisi lihtne, kujutades üheksat osaliselt ristuvat kriipsu. Arheoloogi sõnul on see aga märk sümbolistlikkust mõtlemisest ja võimest talletada infot ajus väljaspool asuvale andmekandjale.

Kivitükile jäädvustatud joonte skeem. Autor: Henshilwood et al./Nature

"Ühises kultuuriruumis tegutsedes saad jätta sõnumeid inimestele, keda ei näe sa kuid või isegi aastaid. See pole küll päris kirjutamine, aga siiski läbimurre. Sümbolite selgitamine eeldab sünteetilise, meile sarnaneva kõne olemasolu," laiendas Henshilwood, seda juba vähemalt 73–75 tuhat aastat tagasi.

Arheoloog lisas, et algselt oli joonistus suurem, kuid kivitükk on aastatega murenenud ja osa seejärel kaotsi läinud. Samas ei ta välistanud võimalust, et tegu on laisa ja mitte kuigi teadliku tegevuse tulemusel sündinud kritseldusega. Psühholoogide sõnul on aga ka see märk kõrgelt arenenud vaimsest võimekusest.

Seda kinnitavad laboris tehtud katsed, milles üritati jäjendada toonaste inimeste tegevust. Ookrist värvipliiatsite valmistamine pole sirgjooneline. "Sama saab öelda joonistamise kohta. Ooker ei jää kivitahvli külge lihtsalt kinni – sa pead pigmenti otseses mõttes tahvli sisse suruma," märkis Henshilwood.

Teadaolevalt vanima kunstiteose vanus ulatub 540 000 aastani. Tõenäoliselt jäädvustas India ja Vaikse ookeani piirimail asuval Jaava saarel merekarbile sinkavonka-mustri Homo erectus, "targa inimese" eellane. Esimesed klassikalised koopamaalingud loodi neandertallaste poolt vähemalt 64 000 aasta eest Hispaanias. Värske leid on seeläbi vanim nüüdisinimeste joonistus.

Töö Blombose koopas jätkub. "Järgmisel korral võtame kaasa juba suurema hulga psühholooge, klimatolooge, arheolooge ja antropolooge, et üritada paremini mõista, mida meie esivanemad ulatuslike kliimamuutuste valguses 150–100 tuhande aasta eest ette võtsid," märkis Henshilwood. Teadaolevalt küttisid nad juba toona suurimetajaid ja püüdsid paarkümmend kilo kaaluvaid kalu.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.