"Pikka aega levis kogukonnas kirjutamata, mõnikord ka kirja pandud eeldus, et Euroopa andis koos jääajaga inimeste loovusele erilise sädeme. Vaatenurga vundament on viimase kümne aastaga Lõuna-Aafrikast, Sumatralt ja nüüd Kalimantanilt päevavalgele tulnud leidude mõjul järjest murenenud," selgitas maali kirjeldava uurimuse kaasautor Adam Brumm, Griffithi Ülikooli arheoloogiadotsent ERR Novaatorile. Seisukohta on tema sõnul üha raskem kaitsta ja põhjendada.

Veist kujutava maali vanus võib küündida 52 000 aastani. Autor: Auber et al./Nature

Enne Brummi ja tema kolleegide leidu peeti maailma vanimaks kujutava kunsti ilminguks Švaabimaalt leitud mammutivõhkadest kujukesi, mis valmistati umbes 40 000 aasta eest. Vanimad Hispaania ja Prantsusmaa koopamaalid on veidi nooremad. Osa Indoneesia saarestikus asuva Kalimantani saare maalingutest on neid katva kaltsiidikihi põhjal rohkem kui 40 000 aasta vanused. Kodustamata bantengi veist kujutava maalingu vanus võib ulatuda kuni 51 800 aastani.

Laiemat pilti vaadates langeb ajaperiood kokku Euroopas nähtud loomingupuhangutega. "Tänapäeval võtame joonistamist millegi iseenesestmõistetavana. Selles pole midagi erilist, kui keegi võtab kätte pintsli ja jäädvustab tema ees seisva koera või inimese tõetruu kujutise. Antropoloogidele pakub võimekuse tekkeaeg aga huvi, sest ütleb midagi meie intellekti ja selle arengu kohta," selgitas Brumm.

Lisaks bantengi veisele leidis töörühm koopast veel kümneid kümnete tuhandete aastate jooksul tehtud joonistusi. See annab läbilõike kiviajakunsti evolutsioonist. Kui varem jätsid inimesed seintele eeskätt oma käejälgi ja suuri loomi kujutavaid pilte, siis umbes 20 000 aasta eest – viimase jääaja tipphetkel – asusid kohalikud kaunistama oma käejälgi tätoveeringutega ja kujutama sagedamini inimfiguure. "Seintele ilmuvad nõtked jahti pidavad ja tantsivad inimesed. Näib, et see on seotud kliimamuutustega," selgitas dotsent.

Nooremad koopamaalingud kujutavad ka näiteks tantsivaid inimesi. Autor: Pindi Setiawan ([email protected])

Järgmise sammuna loodab töörühm teha Kalimantani koobastes põhjalikemaid väljakaevamisi. "Tahaksime välja selgitada, kes need kunstnikud olid. Maalingud annavad meile sellest küll mingi aimduse, kuid fossiilid kuluks marjaks ära," sõnas Brumm. Tegu võis olla nii melaneeslaste, aborigeenide kui ka polüneeslastega. Troopiline kliima luude säilimist eriliselt ei soosi. Dotsent jäi sellegipoolest optimislikuks. Näiteks on leitud saarel asuvast Niahi koopast enam kui 35 000 aasta vanune inimkolju.

Bromm nentis, et logistilises mõttes on Kalimantanil ekspeditsioonide korraldamine õudusunenägu. "Ent sellel on oma võlu. Tegu on ühe vähese piirkonnaga maailmas, kus võime arheoloogidena tõesti kiivrid pähe panna, päevade kaupa mööda jõgesid aerutada, mööda džungleid uidata ja mäetippe vallutada, et lõpuks huvitavasse koopasse jõuda. See on päris seiklus," laiendas dotsent. Uusi koopamaalingutega koopaid leitakse piirkonnas igal aastal

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.

Varasemal perioodil oli inimeste seas eriti populaarsed käejälgede jätmine. Autor: Kinez Riza ([email protected])