Teadlaste hinnangul on Sulawesi saarelt leitud ning šabloonitehnikas loodud käekujutis maailma vanim teadaolev koopamaaling. Tegemist on punase kontuuriga, mille sõrmi hiljem sihilikult täiendati, et luua küünist meenutav motiiv. See viitab, et arenguhüpe inimeste sümbolilises mõtlemises toimus võrdlemisi varakult, vahendab BBC.

Maalingu vanuseks määrasid teadlased vähemalt 67 800 aastat. See ületab ligikaudu 1100 aastaga senist rekordit, mis kuulus Hispaaniast leitud ja teadlaste seas palju vaidlusi tekitanud käekujutisele. Värske leid toetab ühtlasi oletust, et Homo sapiens jõudis Austraaliat ja Uus-Guinead ühendanud Sahuli mandrile seniarvatust ligi 15 000 aastat varem.

Viimase kümnendi leiud Sulawesi saarelt on kummutanud varasema arusaama, nagu oleks kunst ja abstraktne mõtlemine tekkinud plahvatuslikult jääaegses Euroopas ning levinud sealt mujale maailma. Koopataieseid peetakse oluliseks verstapostiks, mis märgib aega, mil inimesed hakkasid abstraktselt mõtlema, sest kujutlusvõime on vundamendiks nii keelele, religioonile kui ka teadusele.

Maalingud näitavad, et inimene ei piirdunud enam vaid ümbritseva vaatlemisega, vaid asus seda ka mõtestama. Kunst on enda olemuse määratlemise viis,  milleks pole teadaolevalt suuteline ükski teine liik.

Iganenud arusaam

Projekti üks eestvedajaid, Austraalia Griffithi ülikooli professor Adam Brumm selgitas, et ajakirjas Nature avaldatud leid kinnitab arusaama, mille kohaselt ei toimunud inimkonna vaimne ärkamine Euroopas. Selle asemel on loovus inimesele kui liigile loomuomane ning selle tõendid ulatuvad tagasi evolutsioonilisse hälli ehk Aafrikasse.

Brummi sõnul õpetati ülikoolides veel 1990. aastate teises pooles, et inimloovuse plahvatuslik areng leidis aset Euroopas. Indoneesiast leitud maalingud muudavad aga Euroopa-keskse vaatepunkti kaitsmise äärmiselt keeruliseks. Seni on vanimaks leiuks peetud Lääne-Hispaanias Maltravieso koopas asuvat punast käekujutist, mille vanuseks on hinnatud vähemalt 66 700 aastat. See dateering on tekitanud aga teadusringkondades vaidlusi ning leidub eksperte, kes kahtlevad selle tõesuses.

Griffithi ülikooli professori Maxime Auberti sõnul on iga järgnev avastus nihutanud keeruka pildiloome algust kaugemale ajalukku. Juba 2014. aastal leiti Sulawesilt vähemalt 40 000 aasta vanuseid käekujutisi ja loomafiguure. Leiule järgnes 44 000 aasta vanune jahistseen ning hiljem juba 51 200 aasta taha dateeritud narratiivne maal seast ja inimesest.

Aubert selgitas, et esialgsed dateeringud jäid 40 000 aasta juurde, olles samas suurusjärgus Euroopa leidudega. Täpsem analüüs nihutas Sulawesi kaljukunsti ajalugu veel vähemalt 28 000 aasta võrra kaugemasse minevikku.

Värskeim leid pärineb Sulawesi ranniku lähedal asuvalt väikeselt Muna saarelt, Liang Metanduno nimelisest lubjakivikoopast. Kujutis loodi pritsimistehnikas: iidne kunstnik surus käe vastu seina ning puhus või sülitas selle ümber värvainet. Käe eemaldamisel jäi kivile negatiivkujutis.

Käekujutist katvat õhukest mineraalkihti analüüsides selgus, et teose vanus on vähemalt 67 800 aastat. See teeb sellest maailma vanima usaldusväärselt dateeritud koopataiese.

Kunstniku käsi 

Teadlased rõhutavad aga, et kunstnik ei piirdunud vaid käe seinale asetamise ja värvi pritsimisega. Pärast esialgse kujutise loomist töödeldi sõrmekontuure hoolikalt edasi, neid kitsendati ja venitati pikemaks, et anda neile küüniseid meenutav kuju. Adam Brumm nimetab sellist ümberkujundamist millekski, mis on nüüdisinimestgele kui liigile ainuomane.

Teadlase sõnul pole tõendeid, et sarnaselt eksperimenteerisid neandertallased. Inimeste sõsarliigi loomingut on leitud Hispaania koobastest ja dateeritud 64 000 aasta tagusesse aega. Nendegi leidude puhul on tekkinud aga tuliseid vaidlusi, sest hulk teadlasi seadis vanuse määramiseks kasutatud meetodi usaldusväärsuse kahtluse alla.

Kuni Muna saare leiuni pärinesid kõik Sulawesi koopamaalingud saare edelaosas asuvalt Maros Pangkepi karstialalt. Asjaolu, et uus kujutis leiti Sulawesi vastasküljelt ja eraldi väikesaarelt, viitab sellele, et koopakunst ei olnud vaid kohalik katsetus. Pigem oli see sügavalt juurdunud tava, mis levis koos kultuuriga üle kogu piirkonna.

Brummi sõnul on Indoneesia kolleegide aastatepikkused välitööd toonud kaugetes ja ligipääsmatutes paikades päevavalgele sadu uusi kaljukunsti leiukohti. Mõnda koobast kasutati järjepidevalt kümneid tuhandeid aastaid. Näiteks Liang Metandunos leidub samal seinapinnal ka palju hilisemaid, umbes 20 000 aasta vanuseid maalinguid. See näitab, et koobas oli kunstilise tegevuse keskpunktiks vähemalt 35 000 aasta vältel.

Inimese tee Austraaliasse

Kuna Sulawesi asub Aasia mandriosa ja iidse Austraaliat ning Uus-Guinead ühendanud Sahuli mandri vahelisel veeteel, annavad uued dateeringud olulist infot selle kohta, millal Austraalia aborigeenide esivanemad mandrile jõudsid. DNA-uuringute ja arheoloogiliste leidude põhjal arvati aastaid, et Homo sapiens jõudis Sahulile esmakordselt umbes 50 000 aastat tagasi.

Indoneesia teadus- ja innovatsiooniagentuuri (BRIN) esindaja Adhi Agus Oktaviana sõnul muudavad aga uued leiud palju tõenäolisemaks seni vaidlusi tekitanud hüpoteesi, et inimesed elasid Põhja-Austraalias juba ligi 65 000 aastat tagasi. Oktaviana hinnangul kuulusid tõenäoliselt Sulawesil maalinud inimesed samasse populatsiooni, mille leviala hiljem laienes ning nad jõudsid lõpuks ka Austraaliasse.

Varasemalt toetasid paljud arheoloogid teooriat, mille kohaselt toimus Euroopas 40 000 aastat tagasi, vahetult pärast nüüdisinimese saabumist, nn inimteadvuse Suur Pauk.

Teooriale andis alust asjaolu, et Prantsusmaa ja Hispaania koopamaalingud, nikerdused, ehted ja uued kivitööriistad ilmusid arheoloogilisse ladestusse samal ajaperioodil.

Suured Altamira ja El Castillo koopamaalingute leiukohad süvendasid arvamust, et kunst tärkas jääaegses Euroopas justkui üleöö. Hiljem on aga Lõuna-Aafrikast, näiteks Blombosi koopast, leitud 70 000–100 000 aasta vanused graveeritud puutükid, helmed ja märgid tõestanud, et abstraktne mõtlemine kujunes välja juba palju varem.

Professor Auberti sõnul kujundavad Sulawesi maalingud koos Aafrika leidudega uut teaduslikku konsensust, mille kohaselt on loovuse ajalugu palju pikem ja laiaulatuslikum, ulatudes tagasi vähemalt inimeste väljarändeni Aafrikast.

Teadlased kirjutavad leidudest ajakirjas Nature.