Rahvusvaheline töörühm eesotsas Jens Blöcheriga Mainzi Johannes Gutenbergi Ülikoolist suutis Lõuna-Saksamaal asuvatest haudadest kogutud materjali toel kokku panna kuni kuut põlvkonda hõlmavad sugupuud. Andmestik andis uurijatele haruldase sissevaate varase keskaja lihtrahva argiellu, millest on säilinud vähe kirjalikke ülestähendusi, vahendavad Nature News ja Science. 

Traditsiooniliselt seostavad ajaloolased Lääne-Rooma impeeriumi allakäiku viiendal sajandil idast ja põhjast lähtunud rändesurvega. Kroonikate nappuse tõttu eeldasid paljud, et sisserändajad tõrjusid kas sealsed elanikud piirkonnast välja või hävitasid nad sootuks. 

Tänapäeva Saksamaa aladel, piki Reini ja Doonau jõge kulgenud piiril tekkisid tollal omapärased ridahaudadega kalmistud, kuhu sängitati surnuid koos relvade ja ehetega. Londoni King's College'i ajaloolase Peter Heatheri sõnul seletasid varasemad teooriad võõraid matmiskombeid sissetungi või täieliku rahvastikuvahetusega. Värske teadustöö asetab sündmused uude valgusse. 

Rahvusvaheline töörühm võttis vaatluse alla enam kui 200 toonase inimese genoomi. Teadlased ühendasid laboritulemused arheoloogilise materjaliga. Laboris lahti muugitud geeniproovidest joonistus laialdase kaose asemel välja pilt stabiilsest sotsiaalsest korrast.

Kuuendal ja seitsmendal sajandil elanud kogukondades näis kehtivat karm verepilastuse keeld. Lapsi ei saadud isegi kaugete sugulastega. Lisaks osutavad geeniandmed, et piirkonnas elanud inimesed pidasid kinni eluaegsest monogaamiast ja ühiskond koosnes ilmselt tuumikperekondadest.

Analüüsi põhjal saadi mitme partneriga ühiseid järeltulijaid väga harva. Sugulussidemed jooksid peamiselt mööda isaliini ja naised kolisid abielludes enamasti elama mehe pere juurde. Samas tegid kogukonnad karmidesse normidesse teatud juhtudel ka erandeid. Uurijad leidsid näiteks haudu, kus lahkunu lamas oma emapoolsete sugulaste lähedal.Taolist kõrvalekallet lubati leidude põhjal eelkõige poegadeta peredes. 

DNA-analüüs tõi päevavalgele ka matmispaikade peidetud lood. Büttelborni kalmistul puhkasid lähestikku ema, isa ja nende kolm täiskasvanud last. Kaugemad sugulased maeti nende ümber. Egoldsbachi kalmistult leidsid arheoloogid aga puitvooddriga ühishaua, kus lamas kolm ilmselt samal ajal surnud täiskasvanud venda.

Prantsusmaa riikliku teadusagentuuri geeni-antropoloogi Raphaëlle Chaix' sõnul sobituvad leiud hästi hilise Rooma kirjalike allikatega. Sel ajal piirkonnas kanda kinnitanud kristlus ja allikates kirjeldatud elukorraldus ei puudutanud uuringu kohaselt ainult eliiti, vaid dikteeris ka impeeriumi äärealadel elanud lihtrahva pereelu.

Tübingeni ülikooli ajaloolase Steffen Patzoldi üllatas, et isegi piirialade elanikud käitusid  endiselt nagu Rooma kristlased. Chaix' sõnul seisnebki uuringu väärtus haruldases sissevaates tavaliste inimeste pereellu, millest ajalooürikud enamasti vaikivad.

Geeniinfo selgitab, kuidas eri päritolu inimesed Rooma piirialadel segunesid. Vanimatest haudadest leitud DNA sarnanes küll Põhja-Saksamaa elanike omaga, ent tegu polnud äsja saabunud vallutajatega. Pigem asusid nad Rooma aladele elama juba aastakümneid enne riigivõimu lagunemist. Princetoni ajaloolase Patrick Geary sõnul kummutab see romantilise ettekujutuse suurtest rahvastest või hordidest, kes rändasid läbi Euroopa ja hävingut külvasid.

Teadlaste hinnangul saabusid inimesed väikestes rühmades, sest neid veetles toona veel toiminud Rooma riigi suhteline jõukus. Aja jooksul hakkasid piirialade asukad end ilmselt roomlasteks pidama.

Olukord pöördus 470. aasta paiku, kui Lääne-Rooma kaotas oma piirialade üle sõjalise kontrolli. Eriti ahvatlev oli see põhjapoolsetele põlluharijatele. Kindlustes ja asulates elanud eri päritolu sõdurid valgusid seejärel maapiirkondadesse ning lõid pered sealsete elanikega. Segaabielude kaudu segunesid piirkonnas Põhja-Euroopa, Britannia inimeste ja Balkani poolsaare elanike geenid. Hilisem rändelaine põhjast andis piirkonna genofondile tänapäevasema ilme.

Teadlasrühm tuletas DNA-andmest ka toonaste inimeste eluea ja laste suremusnäitajad. Mehed elasid analüüsi põhjal keskmiselt 43-aastaseks ja naised 40-aastaseks. Imikute ja laste suremus oli poiste seas umbes kümme ning tüdrukute seas kaheksa protsenti. Iga neljas laps kaotas enne kümnendat eluaastat vähemalt ühe bioloogilise vanema.

Exeteri ülikooli teadlase Rebecca Flemmingu sõnul täiendavad need andmed senist arusaama Lääne-Rooma keisririigi lõpust. Varasemate uuringute põhjal eeldati, et toona oli eluiga lühem ja laste suremus märksa kõrgem.

Uuring aitab teadlastel paremini mõista Euroopa rahvastiku ja kultuuri kujunemislugu. Paleogenoomika võimaldab rännete ajalugu uurida ka nendes piirkondades, mille kohta kirjalikke allikaid pole säilinud. Raphaëlle Chaix' sõnul võib just sellest sugulussidemete võrgustikust otsida tänapäeva Euroopa perekonnamudeli juuri.