Hilisnõukogude aja keskkonnaliikumiste saatus pakub uurijatele senimaani mõtteainet. Vaid loetud aastatega suutsid rahvamassid peatada mastaapsed üleliidulised tööstusprojektid ja kõigutada riigikorda. Iseseisvuse saabudes lahkusid samad inimesed aga barrikaadidelt, jättes loodushoiuteemad tagaplaanile. Kiire meeleolumuutus on sundinud paljusid selle perioodi uurijaid küsima, kas kunagiste protestide taga peitus siiras mure looduse pärast või kasutasid inimesed rohelist silti pelgalt poliitilise tööriistana.

Selleks, et toonaseid sündmusi paremini mõista, vaatles Virve Sarapik ajastu kultuurimuutusi. Uurimistöö kinnitab, et ametliku tsensuuri tingimustes aitasid just pildid ja plakatid inimesi ühise eesmärgi taha koondada. Teema riiklikul tasemel käsitlemist soodustas 1977. aasta Nõukogude Liidu konstitutsioon. Dokument deklareeris, et loodushoid on ühelt poolt riigi ja teisalt iga kodaniku kohustus.

Juriidiline raamistik legaliseeris sellega kunstis ökoloogilised teemad, mis muidu oleksid mõjunud liiga süsteemikriitiliselt. Kunstnikud said nüüd avalikult käsitleda näiteks maailmalõpu või tuumakatastroofi hirme, sidudes need ametlikult lubatud loodushoiuga.

Esimesed keskkonnaprotestid hakkasid rohujuuretasandil idanema aga juba enne fosforiidisõja algust. Sarapik meenutas, kuidas toonased kunstiinstituudi tudengid protestisid Gonsiori tänaval kanalisatsioonitöödele ette jäänud vahtrapuude mahavõtmise vastu. "Tudengid tõesti läksid, protestisid ja katsid puud plakatitega," nentis professor. Kuigi mure oli kohalik, peegeldas see rahvas süvenevat soovi oma elukeskkonna kaitsmisel sõna sekka öelda.

Kuna videote ja fotode levik oli endiselt piiratud, mängis info levitamisel olulist rolli laiem visuaalkultuur. Seetõttu tõusid esile eelkõige plakatid ja karikatuurid. Nii sai näiteks Priit Pärna 1987. aasta graafilisest lehest "Sitta kah!" laialdaselt tuntud fosforiidisõja sümbol. Pildimaterjali vähesus söövitas seega üksikute kujutiste mõju ühiskondlikku mällu pikemaks ajaks.

Visuaalkultuur pakkus loojatele ühtlasi võimaluse kehtivast tsensuurist mööda hiilida. Disain ja arhitektuur olid nõukogude perioodil sageli vähem kontrollitud kui sõnakunst ja teater. Niipea kui loojad proovisid kriitilisi mõtteid luulesse või ettekandesse valada, sekkusid võimuorganid. Sellest hoolimata olid ökoloogilised teemad kultuuris, seal hulgas kirjanduses, filmis ja teatris, alates 1970. aastate lõpust väga olulised.

Ökorahvuslus kui kattevari

Samaaegselt Eesti fosforiidivastase kampaaniaga astusid inimesed suurprojektide vastu välja ka mujal idablokis. Lätlased seadsid kahtluse alla Daugava hüdroelektrijaama vajalikkuse ning leedulased võitlesid Ignalina tuumaelektrijaama laiendamise vastu. Kaugemal Kasahstanis tekitasid elanikes meelepaha Semipalatinski tuumapolügoon ja Araali mere keskkonnakatastroof. Sündmused toimusid ühel ja samal ajal, ehkki eri piirkonnad ei koordineerinud otseselt oma tegevust.

Kattuvate arengute valguses vaidlevad teadlased siiani, mis meeleavaldajaid tegelikult kannustas. Politoloog Jane Dawsoni ökorahvusluse teooria kohaselt varjasid inimesed keskkonnateemadega oma vastuseisu keskvõimule, sest nii oli ohutum. "Siin on raske vastu vaielda: loomulikult oli see suures osas kattevari. Isegi kui ei taotletud tingimata iseseisvust – mida ma arvan, et sel ajal ei osatudki loota –, sooviti siiski väljendada opositsiooni keskvõimuga ja saada siia vähemalt suuremat otsustusõigust," nentis Sarapik. 

Kuid poliitilise mõõtme kõrval tajusid kohalikud elanikud ohtu elukeskkonnale ka päriselt. Inimesed kartsid, et nende kodukoht hävib ja mõnes kohas laastaski suurtööstus nende tervist juba otseselt. Samas olenes rahvuslike püüdluste ja ökoloogilise hirmu vahekord piirkonnast. "Seda ei saa päris ühe kaardi peale panna, et tahtsime ainult rahvuslust ja keskkond oli täiesti teisejärguline. Mure keskkonna pärast oli ehtne," kinnitas Sarapik.

Uus riigikord vaigistas protestid

Kui riigid taastasid oma iseseisvuse ja Nõukogude Liit kokku varises, vaibus peagi ka roheliikumine. Varem välisvaenlase vastu suunatud tänavaprotestid ei sobitunud enam uue demokraatliku riigikorraga. Ühiskond eeldas vabaduse saabudes, et kodanikud väljendavad oma eelistusi eelkõige valimiskastide juures. Avalike proteste tajuti protestidena sellesama iseseisvuse vastu, mis oli suurte raskustega taas kätte võidetud. Ühtlasi tõrjus elanikkonna kiire vaesumine ökoloogilised teemad igapäevamuredest välja.

Üheks liikumiste raugemise põhjuseks võis olla ka see, et varasemaid keskkonnakampaaniaid saatis märkimisväärne edu. Balti riikides suutsid aktivistid kõik esialgsed suurprojektid peatada. Kasahstanis suleti 1991. aastal Semipalatinski tuumapolügoon. Ühtlasi ei suutnud majanduskitsikuses noored riigid ise uusi mastaapseid tööstusrajatisi kavandada. Suure vastase kadudes hääbusid ka vastupanuliikumised.

Lisaks ühiskondlikele muutustele tuleb Sarapiku hinnangul eristada poliitilist aktivismi ja inimeste isiklikke väärtushinnanguid. Kogukondlikud ja isiklikud hoiakud on märksa püsivamad kui poliitiline tegevus. "Kui ma olen harjunud nädalalõppe looduses veetma, siis ma ei lakka seda tegemast vaid seetõttu, et muutub parteipoliitika või isegi laiemad ühiskondlikud suundumused," selgitas Sarapik. Isiklik suhe loodusega jäi seega alles ka pärast roheliste liikumiste taandumist.

Edukad kampaaniad jätsid püsiva jälje

Ühiskondlike muutustega koos teisenes ka kohalik kultuurisfäär. Varasem, kohati vasakpoolse hõnguga loomekeskkond andis mõneks ajaks teed uutele neoliberaalsetele hoiakutele. Kultuuritegelased keskendusid iseseisvale toimetulekule ja läänelike tarbimismudelite omaksvõtmisele, enda seostamisele ülejäänud maailma kultuuriga. Esile tõusis pigem linnakultuur kui keskkondlikud teemad. 

Poliitilisest vaikusest hoolimata säilis roheline mõtteviis akadeemilistes ringkondades. Juba 1990. aastate keskel kerkisid loodushoiu küsimused teadlaste seas esile uutes vormides. Uurijad hakkasid süvitsi tegelema näiteks biosemiootika, keskkonnaesteetika ja ökokriitikaga. 

Väljaspool akadeemilist sfääri oli aga varasematest keskkonnaliikumistest jäänud ühiskonda püsiv jälg, mis uute ohtude ilmnemisel taas valla pääses. Rahvas koondus näiteks samamoodi aastakümneid hiljem, kui vaieldi Tartusse kavandatud tselluloositehase saatuse üle. Uue tehase plaanid tõid avalikkuse ette samad argumendid ja pildikeele, mis ilmestasid kunagist fosforiidisõda.

Sellised sündmused näitavad, et kodanikke innustavad avalikult tegutsema peamiselt just suurtööstuse ja suurprojektidega seotud hirmud. Metsakaitseliikumised hakkasid esile tõusma siis, kui tühjaksraiutud alad üha rohkem silma jäid ja tekkis teravam seos looduskeskkonna hävimisohuga. Soojenev kliima ja kliimamuutus laeimalt nõuavad inimestelt samas isiklike tarbimisharjumuste muutmist. Kui aga pole tegu konkreetse hoomatava välisvaenlasega, ei käivita see massimeeleavaldusi sama jõuliselt.

Ajalooline vaade aitab teadlastel tänapäevaste kliimaliikumiste valikuid paremini hinnata. Nõukogudeaegne protestivorm hoidus äärmuslikest lahendustest, toetudes peamiselt rahumeelsetele kogunemistele ja plakatikunstile. Tänapäeva kliimaaktivistid peavad uute radikaalsete aktsioonidega leidma seetõttu tasakaalu avalikkuse šokeerimise ja sõnumi edastusviisi vahel. "Selline protest ei pruugi keskmisele kodanikule olla vastuvõetav," lisas Sarapik.

Kokkuvõttes näitabki sündmuste käik, et hilisnõukogude aja massiliste keskkonnaliikumiste taga oli mitme soodsa asjaolu kokkulangemine. Edukat protestilainet kannustasid nii tõsine oht loodusele kui ka rahva soov vastanduda keskvõimule, mida aitas ühiskonnas võimendada tabav visuaalne keel.

Iseseisvuse taastamise järel ja uute majandusolude sunnil pidi ühiskond kohanema uue ja teistsuguse reaalsusega, mis muutis ka varasemaid prioriteete. Kuigi tänapäeva kliimaaktivistid kasutavad sageli teisi meetodeid, elab toonastest sündmustest alguse saanud keskkonnateadlikkus Eesti kultuuriruumis edasi.