"Noortele suunatud nostalgiline sisu, kus näidatakse nõukogudeaegset interjööri või pilte paneelmajadest koos heli ja juhisega, kuidas seda vaadata tuleks, oleks 15 aastat tagasi tundunud kummastav. Praegu on see saanud trendiks," ütleb Tartu Ülikooli semiootika nooremteadur Marleen Mihhailova. Niisamuti kasvab liikmete arv nostalgia-teemalistes Facebooki gruppides, mis kõnetavad eelkõige põlvkonda, kellel on selle ajastuga isiklik kokkupuude.

Mihhailovat ajendas teemat uurima aga huvi just noorte inimeste nostalgia vastu, sest neil puudub nõukogude aja kogemus. Ta intervjueeris kümmet pärast 1990. aastat sündinud noort, kellest pooltel oli eesti ja pooltel vene kodukeel. Facebooki gruppides toimuvat uurib ta aga nii mälu-uuringute kui ka semiootika tööriistadega. "Sain noorte huvist sellise sisu vastu teada, küsides, kus nad nostalgiat leiavad või tunnevad," meenutab nooremteadur.

Kuidas maitses tuubimarmelaad?

Nostalgia kui nähtus seostub Marleen Mihhailova sõnul muutuse ja puuduse märkamisega. Ühest küljest märgatakse, et mingi tegevus, stiil või tarbeese on käibelt kadunud. Teisest küljest tuntakse ühiseid mälestusi meenutades kuuluvustunnet ja soojust. "Nostalgia muutub hästi aktuaalseks ebakindlatel aegadel, nagu näiteks praegu," osutab nooremteadur.

Paljuski peitub nostalgilistes postitustes kriitika tänapäeva elu suhtes. Tagasivaade minevikku tõstab esile väärtusi, nagu aeglus, privaatsus ja kestvus, vastandades neid tänapäevasele kiirusele, stressile ja tarbimisühiskonnale. Näiteks võrreldakse nüüdisaegset IKEA mööblit nõukogudeaegsete isetehtud asjadega. "See on aga nostalgiline, sest tahaplaanile jääb põhjus, miks ise tegemise ja parandamise oskus üldse vajalik oli. Teadagi oli see paljudel juhtudel ainus viis, kuidas asja edasi kasutada," arutleb Mihhailova.

Hiljutises konverentsiettekandes tõi ta näite tuubimarmelaadist. "Märkasin, et mitmes ühismeediagrupis korraga jagatakse fotosid marmelaadist ja Kosmose ekstraktist. Mõtlesin, kust see tuleb, sest midagi ei ole juhuslik – selle käima saamiseks on vaja mingit eelnevat konteksti," meenutab Mihhailova. Selgus, et kaudselt vallandas mälestustetulva Polli aiandusuuringute keskuse uus tuubimarmelaad.

Mihhailovat huvitas, kuidas kujunes tuubi pakendatud tootest üle poole sajandi kestma jäänud sümbol. "See ei ole lihtsalt kadunud toode, vaid miski, mis on tugevalt mällu kinnistunud ja millega kaasneb suur hulk müüte," märgib ta. Nii kandsid Nõukogude ajal tuubis müüdud marmelaad ja ekstrakt endas ajastu vaimu. Isegi ekstrakti nimi "Kosmos" viitas otseselt külma sõja aegsele kosmoseajastule.

Facebookis meenutati ühiselt, kuidas keegi Kosmose ekstrakti sõi ja milline oli selle n-ö päris maitse. "Selleteemalist sisu jagatakse lapsepõlvemälestuste kaudu. Teisalt väljendab see kriitikat tänapäeva suhtes – justkui ei suudetaks enam õigeid asju teha," sõnab Mihhailova.

Aja jooksul kasvasid sellised hinnangud müütideks. Tuubist pigistatavad tooted sümboliseerisid progressi, teadust ja tulevikku. Sellist kuvandit võimendasid institutsioonid: näiteks esitleti tuubimarmelaadi Moskva rahvamajandussaavutuste näitusel ning see pälvis ka riikliku kvaliteedimärgi. Tuubitoit muutus kättesaadavaks ja igapäevaelu enesestmõistetavaks oskas, kuid hääbus Nõukogude Liidu lagunemise järel. "Nüüd on sellest piisavalt aega möödas. Toote puudumist pandi tähele. Nostalgiat ärgitabki just see tunne, et midagi on kadunud," selgitab nooremteadur.

Vanaema paneb noore nostalgitsema

Marmelaadi näitel jälgis Marleen Mihhailova, kuidas nostalgiat Facebooki gruppides alal hoitakse. "Seal sõltub kõneaineks saamine sellest, kas sisu üldse kellelegi korda läheb. Peamised teemad tulevad argielust: lapsepõlv, noorus, töö ja toidukultuur on väga olulisel kohal," loetleb ta. 

Nooremteadur täheldas, et inimesed jagavad isiklikke lugusid, saades neile teistelt liikmetelt kommentaaride ja jagamiste kaudu kinnitust. Seega loob nostalgilise sisu jagamine ühtsustunnet. "Noored osalevad nendes gruppides samamoodi, kuid neid on seal vähem näha. Näiteks ütlevad nad, et minu vanaema tegi nii või rääkis sellest," sedastab Mihhailova.

Noored kasutavad Facebooki asemel pigem Tiktoki, Instagrami ja muid platvorme ega ei kipu ka postitusi kommenteerima. Pigem saab noorte huvist aimu sisu vaatamise arvu ja meeldivaks märkimiste hulga kaudu. "Noored ei keskendu niivõrd konkreetsetele mälestustele, kuivõrd miljööle, kus rõhk on esteetikal, värvidel ja kompositsioonil," võrdleb Mihhailova.

Noori köitvad postitused annavad mineviku tajumisele enamasti ingliskeelse raamistiku. Näiteks võib pilti või videot saata tekst "(Kui) vihma sajab ja see meeldib sulle" (It's raining, but you like it) ning meeleolu loov muusika. "Meil on Eestiski sisuloojaid, kes tegelevad nõukogude aja esteetika pildistamisega – nad jäädvustavad linnapildis selle ajastu jälgi ja jagavad neid oma jälgijatega." kirjeldab nooremteadur.

Isikliku Nõukogude aja kogemusega inimesed võivad pilte postitades võistelda, kellel on uhkem kommipaberi-, postkaardi-, kilekoti- või margikollektsioon. Noorematel on need esemed aga võib-olla kodus olemas olnud, kuid sügavama tähenduse lisavad neile alles pereringis räägitud lood. "Minu jaoks oli väga põnev asjaolu, et kui noorel oli sügav ja hea side oma vanaemaga, oli tal palju selgem ettekujutus, mis on Nõukogude aeg. Siis oli ka suurem tõenäosus, et tal tekkis nende objektide suhtes nostalgia," toob Mihhailova välja.

Valvsust kaotada ei maksa

Kui üldiselt on nostalgia helgetes toonides ja summutab halbu mälestusi, siis Nõukogude nostalgia on Marleen Mihhailova sõnul teistsugune. "Eestikeelses avalikus ruumis on see ikkagi tabu," märgib ta. Pealtnäha süütud argielulised mälestused ristuvad okupatsiooni- ja traumakogemusega – seetõttu jäävad nostalgitsejad tihtilugu nooremteaduri sõnul ettevaatlikuks.

"Tahan rõhutada, et Nõukogude nostalgia ei väljenda igatsust konkreetse poliitilise režiimi järele, nagu tihtipeale arvatakse. See peegeldab tähenduslikku suhet mineviku ja selle objektidega," ütleb Mihhailova. Inimesed ei aja taga ajaloolist täpsust, vaid väljendavad enda praeguseid tundeid ja vajadusi, nagu igatsust aeglasema elu järele.

Teema poliitilist laetust aitavad pehmendada mitmesugused võtted, eelkõige huumor. Hea näide on meemid nõukogudeaegsest defitsiidist. "Ühelt poolt naerdakse, et poes ei olnud midagi saada. Teisalt meenutatakse tuttavaid olukordi – järjekordi, talonge ja leidlikkust, millega inimesed puudusest hoolimata hakkama said. See ei tähenda ajastu idealiseerimist," selgitab nooremteadur. Teisisõnu on võimalik minevikku ühtaegu kritiseerida ja omaks võtta.

"Üks asi, mida ma ei oodanud, olid väiksed propagandamärgid," möönab Mihhailova. Kohati olid need küll ilmselged, polnud need üldpildis valdavad. Palju olenes siinkohal moderaatorist ja grupi reeglitest: ühes aktiivsemas grupis heideti liikmeid propaganda või solvava sisu tõttu halastamatult välja.

Üks suurema liikmete arvuga nostalgiagrupp pälvis nooremteaduri sõnul samas kaudset tähelepanu Propastopis. "Pole tuvastatud, et moderaator või keegi kolmas saaks sellest otsest kasu. Tähelepanu on aga juhitud asjaolule, et grupis jagatakse ühiskonnarkiitilisi postitusi, mis võivad toetada Kremli-meelse propaganda levikut," osutab ta.

Siiski on näha, kuidas Kremli-meelse postituste juures on reaktsioone vähe või esineb neile lausa vastureaktsioone. Mõnel juhul oli propagandasisu eemaldatud või kommenteerimine välja lülitatud. Seega soovitab Mihhailova selliseid gruppe uudistaval lugejal valvsaks jääda: "Igasuguse sisu üle tuleb natuke kriitiliselt mõelda. Kui on näha, et hoiak on ühiskonna suhtes väga kriitiline ja ka sisu tundub kahtlane, tuleb olla tähelepanelik."

Marleen Mihhailova pidas ettekande "Nõukogude nostalgia online-mälukultuuris" Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsil 10. aprillil Tartus.