Enamasti jääb tapeet eluruumides märkamatuks taustaelemendiks. Ometi peidab seinakate endas nii visuaalseid, sotsiaalseid kui ka funktsionaalseid kihistusi. Väikmeri uurib oma töös, milliste materjalidega kujundasid noore rahvusriigi elanikud oma elamuid eelmise sajandi esimeses pooles.

Uurimus keskendub küsimusele, kuidas dikteerisid ühiskondlikud ideaalid ja perede majanduslikud võimalused inimeste argivalikuid. Tollaste suundumuste kaardistamiseks analüüsib Väikmeri tapeedifragmente, arhiivifotosid, ajakirjandust ja säilinud mälestusi.

Klassivahed ja identiteediotsingud

Eduard Vilde abikaasa tellis riigi kulul remonditud koju peene tapeedi otse Šveitsist. Ajakirjanduses ilmusid suured artiklid sellest, kuidas kirjaniku kodu ei saa valmis, sest kallis välismaine seinakate viibib. "Selliseid huvitavaid lugusid ikka leiab," nentis Väikmeri. Tema sõnul joonistub tapeedivalikutest välja selge klassiühiskond.

Ühiskondlik ebavõrdsus peegeldus teravalt inimeste elutingimustes. Kõige vaesemates kodudes ja isegi mõnes näiliselt heal järjel keskklassi elamus katsid seinu sooja hoidmiseks vaid vanad ajalehed või aluspapp. Talumajades kleepisid perenaised paberi seina samuti pigem praktilisel põhjusel, et tuult kinni pidada ja olemist soojemaks muuta. Seevastu jõukamad linnakodanikud, kes ihaldasid endiselt baltisaksalikku elustiili, eelistasid vanamoelisemaid ja suursuguseid mustreid.

Erinevate sotsiaalsete klasside valikud tõukusid muu hulgas noore vabariigi enda identiteediotsingutest. Riik üritas tabada euroopalikku ja moodsat joont ning eeskujusid otsiti piiri tagant. "See tulenes sellest, et otsisime noore riigina oma identiteeti," lisas Väikmeri. Rahvuslikke motiive, näiteks rukkilille või kirivöö mustreid, eestlaste koduseintel samas teadaolevalt ei esinenud.

Turg ja menukad mustrid

Kuna Eestis tapeeti toona ei toodetud, sõltus turg täielikult impordist. Ehkki 19. sajandi lõpus tegutses Tallinnas Girard de Soucanton` tapeedivabrik, kolisid omanikud tootmise hiljem Peterburi ja kohapealne tegevus katkes. Uued seinakatted jõudsid siinsetesse kodudesse peamiselt Soomest, Saksamaalt, Rootsist, Inglismaalt ja Belgiast. Kaubavahetuse maht sõltus omakorda riikidevahelistest tollisuhetest.

Välismaalt toodud tapeedi seas andsid vastavalt eestlaste ostujõule tooni soodsamad valikud. "Ühest 1940. aasta arhiiviallikast tuli välja, et puudust tuntakse just odavahinnalistest tapeetidest ning sedastatakse, et edaspidi peaks 75 protsenti Eestisse toodavast tapeedist olema odavamat sort. Seda veeti kusjuures peaasjalikult sisse Soomest," nentis uurija. Tollastest ajalehereklaamidest selgub samas, et kaupmehed pakkusid seinapaberit laias hinnaklassis ja seda said endale lubada paljud inimesed. Kaup jõudis inimesteni peamiselt raamatu-, pudu- ja tapeedikaupluste kaudu.

Ostjate seas oli üks menukamaid valikuid niinimetatud pudrumuster. Tehased tootsid hajusa, kergelt krohvi meenutava disainiga tapeeti erinevates värvitoonides. Lisaks leidus kodudes veel art déco mõjutustega mustreid ning varasemast ajast säilinud juugendstiili. Erandina toob Väikmeri välja vabariigi kantselei, kuhu ametnikud tellisid spetsiaalselt riigivapiga kujundatud tapeedi.

Sobiva mustri ja värvi valimisel ulatasid perenaistele abikäe ajakirjad. Väljaanded nagu "Taluperenaine" jagasid kodukujundussoovitusi, näiteks milline toon sobiks valgusküllasesse eluruumi või lastetuppa. Samuti märkisid toimetajad ära, millised mustrid olid juba ajast ja arust. Nõuannetega propageeriti omakorda riiklikku kodumajandust, et suunata elanikke looma moodsamat elukeskkonda.

Ajakirjandusväljaannete kõrval ammutab Väikmeri materjali tollasest mälestuskirjandusest. Arhiivifotod ei reeda seinte tegelikke toone, kuid kirjades ja päevikutes mainivad inimesed tihti just tapeedi värvi ja sellest tärganud emotsioone. Näiteks kirjeldas Anton Hansen Tammsaare kirjavahetuses abikaasaga uue kodu kabineti tapeeti napisõnaliselt jõledana, samas kui söögitoa valik tundus talle "nii-nii" ja saali oma "kena". Taolised isiklikud killud aitavad ruumide kunagist ilmet täpsemalt taastada.

Tehisintellekt aitab taastada mineviku värve

Emotsioonide ja tekstide kõrval vajavad teadlased tööriistu, et luua minevikust visuaalne tervikpilt. Nii kasutabki Väikmeri mustvalgetelt arhiivifotodelt info ammutamisel tehisintellekti ja digitaalset koloreerimist. "See ei anna muidugi täpselt ajaloolist vastet, kuid on mõeldav populaarteadusliku meetodina mälu- ja haridusasutustes, aidates publikul paremini tajuda tapeedi mõju ruumile ja mõista, milline võis toonane keskkond tegelikult olla," selgitas teadlane. Paljast mustvalget pilti põrnitsedes jäävad tollane ruum ja hubasus hoomamatuks.

Kuigi fotod on hallides toonides, oli tegelikkus palju kirevam. Väikmeri sõnul leidus Eesti kodude seintel nii siniseid, oranže, punaseid kui ka kollaseid ja pruune toone. Lisaks tehisarule, toetub tapeediuurija mustrite tuvastamisel digiarhiividele. Kord leidis ta näiteks foto Eesti arhiivist ja avastas juhuslikult ühe Soome tapeedifirma lehelt täpselt sama mustri värvilise versiooni.

Kuna taolised kokkusattumused on harvad, vajab uurimistöö süsteemsemaid lahendusi. Nüüd otsibki Väikmeri viise, kuidas mahukatest tapeedikataloogidest info otsimist automatiseerida ning kiirendada. Ühe töövoona saaks tehisintellekt aidata taastada mustrikordusi, mis väikese fragmendi puhul pole inimsilmale nähtavad. 

Varasemalt pidid spetsialistid selliseid mustreid rekonstrueerima kas pliiatsiga käsitsi või digitaalsete programmide abil. Mõlemad lahendused nõuavad aga palju inimressurssi ning kulutavad aega. Samas kipuvad tänased tehisintellekti põhised tööriistad lähenema ülesandele liiga loominguliselt. Seetõttu tuleks arendajatel luua eraldi rakendus, mis mõistaks tapeedimustrite üldisi loogikaid ja kiirendaks tööprotsessi. Taastatud mustrite abil saavad uurijad ajaloolisi tapeete taastoota või luua loomingulisemaid tänapäevaseid tõlgendusi.

Moodsad trendid hävitavad ajaloolisi kihte

Tapeedi uurimist raskendab asjaolu, et ajalooline alusmaterjal hävib tänapäeva Eesti kodudes halastamatult. Moodsad sisekujundustrendid, nagu Skandinaavia minimalism, soosivad puhtaid ja tühje seinapindu. "Ajaloo uurija vaatepunktist kaob minu jaoks praegu uurimismaterjal, sest esimene asi, mida inimesed uue kodu saamisel teevad, on vana tapeedi eemaldamine," tõdes ta. Tänapäevased viimistlusmaterjalid nõuavad puhtaid aluspindu mistõttu pühitakse varasemad kihid jäädavalt minevikku.

Esmapilgul märkamatu tapeet peidab endas seega palju enamat kui pelgalt esteetilist väärtust. Pidevalt vahetuvad sisekujundustrendid võivad selle argikultuuri pärandi hävitada, mistõttu on uurijate roll nende kihtide väärtustamisel kriitiline. "Tapeedil on väga palju kihte, alates visuaalsest ja sotsiaalsest kuni funktsionaalseni välja," rõhutas Väikmeri.

Oma tapeedileide saab Triinu Väikmeriga jagada aadressil triinu.vaikmeri@artun.ee