Veski uuris, kuidas Pätsi võimuladvikusse kuuluvad poliitikud mõtestasid indiviidi vabaduse ja üldise hüve vahekorda; täpsemalt seda, kui palju peaks üldise hüve nimel üksikisiku vabadusi piirama. "Teisalt huvitas mind riigikeskne rahvusluse käsitlus, mille järgi riik organiseerib ja juhib ühiskonna eri osade koostööd. See seostub otseselt küsimusega, kuivõrd peaks üldhüve poole püüeldes jääma ruumi üksikisiku vabadustele ja eraalgatusele," selgitas värske doktor. 

Pätsi autoritaarse režiimi kirjeldamisel on senises ajalookirjutuses kasutatud mõisteid, nagu "juhitav demokraatia", "rahvusterviklikkus" ja "vaikiv ajastu". Tegelikult aga olid tolleaegsete võtmemõistete seas ka näiteks "ühiseluline solidariteet" ja "korraldatud riik".

Autoritaarse süsteemi rajamine demokraatia sildi all

Eesti poliitilist õhustikku iseloomustas 1930. aastatel vastandumine 1920. aastate parlamentaarsele demokraatiale ning 19. sajandi Euroopa liberalismile ja individualismile.

"Samas ei tahetud ennast näidata ka totalitaarse riigina, mis tähendas, et tuli leida viise, kuidas eristuda Saksamaast ja Itaaliast. Taheti leida kolmas tee. Pätsi ja tema lähikonna eesmärk oligi rajada alternatiivne, mitteliberaalne demokraatia," rääkis Veski.

Selle visiooni teostamiseks võeti kasutusele mõisteid ja teooriaid, näiteks räägiti solidarismist, korraldatud riigist ja mitteliberaalse demokraatia vormidest. Viimase hulka kuulusid nägemused korrastatud demokraatiast, distsiplineeritud demokraatiast ja juhitavast demokraatiast. "Igal juhul pidi see olema demokraatia, mis toetab tugevat rahvusriiki," märkis Veski. 

Näiteks peaminister Kaarel Eenpalu avaldas 1938. aasta sügisel "juhitava demokraatia" mõistet propageerides arvamust, et uuenenud riigikorra tingimustes on varasema parteipoliitika juurde naasmine ebatõenäoline ja leida tuleks uus rahvuslik alternatiiv.

Poliitilist keelt kujundati Poola eeskujul

Alternatiivse demokraatia kehtestamisel rõhutasid võimulolijad sellele nägemusele aluseks olevate ideede kohalikku päritolu. Tegelikkuses võeti mitmeid mõisteid ja ideid üle nii Saksamaalt, Itaaliast, Soomest kui ka Poolast. "Käsitlen töös põhjalikumalt Poola eeskuju Pätsi režiimi ideede kujunemisele, kuigi seda avalikult ei tunnistatud," rääkis Veski.

Näiteks võeti Poola eeskujul kasutusele solidarismi ideed. "1935. aasta kevadel käis Eestis tuntud Poola õigusteadlane Michal Potulicki, kes tutvustas Poola uut autoritaarse kallakuga põhiseadust, milles mängis keskset rolli ühishüve mõiste. Potulicki rõhutas ka, et Poola riigijuhtide eesmärk polnud totalitaarsete riikide eeskujul indiviidide allutamine, vaid ühiskonna solidaarsustunde kasvatamine," märkis Veski. President Päts käis samal aastal Poolas tervisepuhkusel, et uue põhiseadusega lähemalt tutvuda.

Solidaarsus Poola õigusteadlaste mõistes pidi märkima uut keskteed liberaalse ja totalitaarse süsteemi vahel. Üpris kiiresti pärast Potulicki külaskäiku hakkas sama argumentatsioon ja mõistestik kanda kinnitama ka Eesti poliitilises retoorikas, kus toimusid samasugused kolmanda tee otsingud.

"Solidaarsuse rõhutamine võimaldas näidata, et riigikord, mida Eestis ehitatakse, ei ole totalitaarne sunnisüsteem, vaid et see oli inimeste ühine ettevõtmine, mille käigus ehitatakse koos ühtset rahvust ja riiki. Kriitikud heitsid aga ette, et sedalaadi solidaarsusmõiste oli riigi poolt suunatud ja piiras märkimisväärselt indiviidi tegutsemisvabadust," rääkis Veski. 

Vaidlused mõistete ümber 

Olulised 1930. aastate poliitilist keelt kujundavad mõisted olid ka "rahvusterviklikkus" ja "rahvusühtus". Eestis hakkasid need laiemalt levima kümnendi alguses vabadussõjalaste liikumise ehk vapside kaudu, kuid laiemalt olid sarnased mõisted levinud üle terve Euroopa. "Just rahvusühtsusest saab Pätsi ajal üks olulisemaid lipukirju, mis leidis tee ka 1937. aasta uue põhiseaduse erinevatesse täiendusseadustesse," kommenteeris Veski.

Uute mõistete kasutuselevõtt pidi suunama rahva meelelaadi nii, et inimesed oleksid vastuvõtlikumad erinevate kampaaniate, näiteks perekonnanimede eestistamise suhtes.

Veski märgib, et tervikuna on oluline tähele panna, kui olulist rolli mängivad 1930. aastatel vaidlused mõistete üle: "Ühelt poolt tekib rida uusi mõisteid, et selgitada ja propageerida uut riigikorraldust. Teiselt poolt ilmuvad välja kriitikud, näiteks ajalehtede peatoimetajad, kes uut poliitilist keelt küsimuse alla seavad, osutades sellele, et demokraatia sildi all liigub riik autoritaarse võimukorralduse suunas. Uute mõistete kriitika kaudu oli võimalik autoritaarse riigikorra piiratud sõnavabaduse tingimustes kritiseerida ka seda riigikorda ennast."

Värske ajaloodoktor lisas, et senises ajalookirjutuses on kujutatud 1930. aastaid tihti liialt Konstantin Pätsi keskselt. Uurimistöö laiendas kesksete poliitiliste tegelaste ringi, käsitledes pikemalt näiteks Jüri Uluotsa ja Eduard Laamani rolli uue poliitilise mõistestiku kujundamisel. "Näitasin ka seda, et Pätsi lähikonda kuulunud isikute nägemused uuest riigikorraldusest ei olnud alati ühtsed, vaid sisaldasid teravaid erimeelsusi, mis avaldusid iseäranis selgelt uue põhiseaduse kujunemise käigus," arutles Veski. 

Liisi Veski kaitses oma doktoritöö "Towards a stronger national unity: organic-statist ideas in 1930s Estonia" ("Tugevama rahvusliku ühtsuse poole: organitsistlikud ja riigirahvuslikud ideed 1930. aastate Eestis") 6. detsembril Glasgow' Ülikooli Kesk- ja Ida-Euroopa uuringute osakonnas. Doktoritöö juhendajad olid professor David Smith Glasgow' Ülikoolist ja professor Pärtel Piirimäe Tartu Ülikoolist. Tööd retsenseerisid professor Monika Baár Leideni Ülikoolist ja doktor Vladimir Unkovski-Korica Glasgow' Ülikoolist.