Eesti NSV-s kuulutati 1987. aasta septembris välja idee isemajandavast Eestist, mille eesmärk oli muuta Eesti NSV majanduslikult iseseisvaks territoriaalseks üksuseks. "Revolutsiooniliste sündmuste kontekstis võiksime suurte mõistete asemel uurida muutusi väikestes mõistetes, nagu näiteks "isemajandamine", mis omandas Eestis 1987. aastal lühiajaliselt väga olulise rolli," kommenteeris doktoritöö autor Juhan Saharov. 

Värske doktor lisas, et isemajandamise puhul on tegemist hea näitega sellest, kuidas üks väike ja tehniline mõiste majandusvaldkonnast suutis poliitilist debatti märkimisväärselt avardada: "See oli ühe mõiste radikaalne muutmine, mis lõi platvormi teiste uute mõistete esile kerkimiseks." 

Sellist protsessi nimetab autor mõisteliseks innovatsiooniks. Ta lisab, et mõisteliste uuenduste uurimine avab uue võimaluse revolutsiooniliste protsesside mõtestamiseks, seda ka teistes riikides ja muudel ajalooperioodidel.

Kuigi Eesti taasiseseisvumist on põhjalikult uuritud, on Saharovi sõnul tähelepanuta jäänud just varajane perestroika ja uue poliitilise keele algus 1987. aastal. "Parteipoliitika pealiinist teistsugust poliitilist keelt hakkavad kõigepealt rääkima teadlased. Mõisted nagu "tulevikustsenaarium", "iseregulatsioon" ja "isemajandamine"  tuuakse poliitilisele areenile teadusavalikkusest ja ekspertkeeltest," täiendas Saharov. 

Isemajandamise kitsam ja laiem tähendus 

Isemajandamisest räägiti Nõukogude Liidus 1960. aastatel esimesel poolel, mil reformimeelsed majandusinimesed soovitasid Stalini-aegset radikaalset keskjuhtimist piirata ja võimaldada majandussüsteemi detsentraliseerimist. "See tõi Nõukogude Liidu sõnavarasse isemajandamise mõiste, mida kasutati varem 1920. aastatel. See kaotab tähtsust aga Breznevi võimuletulekuga 1960. aastate keskel, mil taastub tsentraaljuhtimisel põhinev plaanimajandus," kommenteeris Saharov. 

Isemajandamise mõiste tuli taas aktiivsesse kasutusse 1985. aastal, mil Nõukogude Liidus saab võimule Mihhail Gorbatšov. Tema juhtimisel hakati kaasama teadlasi poliitilisse juhtimisse. Teiste seas said sõna teadlased, kes olid juba 1960. alguses rääkinud majanduse detsentraliseerimise vajadusest. "Selle reformimeelse aja alguses tähistas "isemajandamine" konkreetsetele ettevõtetele ja sektoritele antud vabadusi korraldada ise oma tööd ja kasutada teenitud tulu," selgitas Saharov.

1987. aasta sügisel algatatud isemajandava Eesti liikumise näitel sai termin aga oluliselt avarama tähenduse. Nüüd ei rakendunud isemajandamine mitte üksikutele ettevõttele, vaid tervele Eesti NSV-le kui territoriaalsele üksusele. "Minu töö toob välja erinevad ressursid, mis võimaldasid sellist muutust teha. Nendeks olid näiteks nii varasem majanduseksperimentide ajalugu ENSV-s, nii-öelda "alt-üles innovatiivsuse" soodustamine perestroika ideoloogias, aga ka siinse juhtimis- ja majanduskoolkonna olemasolu," sõnas Saharov.

Olulise keelelise eeltingimusena toob Saharov välja ka isemajandamise termini eesliite "ise-", mis on lähedal mõistetele nagu "iseotsustamine" või "iseseisvus". Venekeelse termini puhul (khozraschet), millest eestikeelne "isemajandamine" tõlgiti 1941. aastal, seda seost ei olnud. Samuti ei esinenud seda eesliidet teiste liiduvabariikide kohalikes tõlgetes.

Isemajandamisest võrsub suveräänsuse rõhutamine

1988. aasta lõpus isemajandamine terminina taandus ja esile kerkis suveräänsuse mõiste. "Territoriaalse isemajandamise idee maailmaajalooline tähtsus seisneb selles, et see pani idanema suveräänsuse mõiste, mis kulmineerus 1988. aasta novembris välja kuulutatud suveräänsusdeklaratsiooniga," selgitas Saharov. 

Uurija sõnul ongi laiem küsimus selles, kuidas mõistete kasutamine ja aktiveerimine võib kaasa tuua suuri poliitilisi muutusi. Isemajandamise programmi esiletõus 1987. aasta sügisel aktiveeris teadlaskonna, mis tähendas, et erinevate erialade teadlased hakkasid seda ideed toetama ja edasi arendama. "Juristid näiteks osutasid, et isemajandamine on oluline samm, aga see saab teoks ainult siis, kui Eesti on suveräänne," arutles Saharov.

Suveräänsuse mõiste oli olemas olnud Nõukogude Liidu põhiseaduses, mis sätestas, et iga liiduvabariik on suveräänne. "Juristid said aru, et on võimalik propageerida suveräänsuse ideed isemajandamise õigustamiseks. See omakorda viis selleni, et juba 1988. aasta suvel saadi aru, et suveräänsuse mõistega ei pea põhjendama mitte ainult majanduse iseseisvust, vaid ka kultuuri ja poliitika iseseisvust," kommenteeris Saharov. 

Suveräänsuse mõiste kasutus kulmineerus 1988. aasta novembris välja kuulutatud suveräänsusdeklaratsiooniga, millega deklareeriti Eesti NSV seaduste ülimuslikkust NSV Liidu seaduste suhtes. Sellel on autori sõnul oluline maailmaajalooline tähendus, sest suveräänsuse mõiste taoline kasutus levis kiiresti väljapoole Eesti NSV piire ning pooleteise aasta jooksul kuulutasid end suveräänseks kõik liiduvabariigid. "Siinse deklaratsiooni ideed ja teksti kasutati ka Sloveenias sealse keskvõimu vastu. Eestis toimuv oli tegelikult esimene sametrevolutsioon Euroopas, mille käigus võeti legaalselt ja vägivallatult võim enda kätte," sõnas Saharov

Tagantjärgi loodud narratiivi järgi oli isemajandava Eesti projekt oluline samm teekonnal riikliku iseseisvuse taastamise poole. "1989. aastal oli riikliku iseseisvuse idee oluliselt selgemini nähtav ja tuntavam, kui see oli 1987. aastal. Minu eesmärk oli vaadata 1987. toimunut omas ajas. Tahtsin näha, mis olid need visioonid, millel mõisteline innovatsioon põhines, milliseid õigusi loodeti laiendada, ning mis olid need ettekavatsemata tagajärjed, mida selline innovatsioon kaasa tõi suveräänsuse esilekerkimise näitel," kirjeldas Saharov.

Juhan Saharov kaitses oma doktoritöö "From Economic Independence to Political Sovereignty: Inventing "Self-Management" in the Estonian SSR" ("Majandusiseseisvusest poliitilise suveräänsuseni: leiutades "isemajandamist" Eesti NSV-s") Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudis 21. juunil.