Atko Remmel ja Tõnno Jonuks: millest räägib eestlaste enesekuvand metsarahvana

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Atko Remmel ja Tõnno Jonuks. Autor/allikas: Erakogu

Lugu eestlastest kui metsarahvast on ökoloogide toonitatava keskkonnasäästlikkuse ja "elurikkuse" rahvuslik vaste, kirjutavad TÜ religiooniuuringute kaasprofessor ja TLÜ vanemteadur Atko Remmel ning Kirjandusmuuseumi juhtivteadur ja TLÜ vanemteadur Tõnno Jonuks.

Eesti rahvusmütoloogia on viimasel ajal saanud mitmete artiklite põhiteemaks. Kaido Kama kirjutab, et "ajalooliste müütide purustamisest on meil saanud suurmood". Kristjan Oad on seevastu seisukohal, et müüdipurustamine on oluline, kui eesmärk on müütide "asendamine kindlatel, faktidest lähtuvatel, korrektsete arutluskäikudega saavutatud järeldustel."

Mõlemad autorid viitavad – ja seejuures üsna vastandlikke järeldusi tehes – populaarteaduslikule ülevaatele meie uurimusest eestlaste kui metsarahva kuvandi tekkimise kohta, millest eelkõige rõhutati selle kuvandi hiljutist tekkelugu. Seetõttu leidsime, et on asjakohane teatud selgitus selle kohta, kuidas rahvuslik minapilt tekib, mida meie uurimus olemasolevatele teadmistele lisas ja mida see eestlaste loodussuhte kohta õigupoolest ütleb.

Rahvusmüüdid esitavad mingile rahvale iseloomulikeks peetud omaduste ja väärtushinnangute põhjal kujundatud loo, mis moodustab olulise osa identiteedist: kes me oleme ja kust me tuleme ning teinekord ka – kuhu läheme. Enamasti osutavad rahvusmüüdid minevikule. Ajalugu annab sellele loole õiguspärasuse ning ajaloost valitud fakte ja hinnanguid kasutatakse rahvusliku loo põhjendamiseks ja tõestamiseks. Mida kaugemale minevikku need faktid või hinnangud näiliselt ulatuvad, seda rohkem "päris" ja väärtuslikumad nad on.

Samas, rahvusmüüdis rõhutatud omadused ja väärtushinnangud valitakse rahvusmüüdi enda tekke ja arengu perioodi väärtushinnangutest lähtuvalt, mis üldjuhul on aastaid – kui mitte sajandeid – hilisemad neist sündmustest, mida müüdis kirjeldatakse. Seetõttu on kõik rahvusmüüdid ajas muutuvad, ehkki viidetega ajaloole jääb mulje neist kui millestki väga püsivast.

Müüdi põhistruktuur võib jääda muutumatuks – näiteks Marek Tamm on eesti rahvusmüüdi selgrooks pidanud võitlust eesti kultuuri püsimajäämise eest. Põhistruktuuri külge kinnituvad sekundaarsed lood võivad aga vahetuda, muutuda või ka (ajutiselt) kaduda.

Nii rõhutatakse 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse eestluse üle diskuteerivates tekstides eestlaste muistset kõrgkultuuri, mille sakslased hävitasid. Selle eesmärk oli näidata teisejärgulise teenijarahva kuulumist samaväärsesse elitaarsesse klubisse teiste kõrgkultuuride, eelkõige saksa kultuuriga. 1920. aastate Vabadussõja-järgses ühiskonnas kinnistus eestlaste kui vaprate sõdalaste motiiv, kus kuulsamad ajaloolised võitlused alates 13. sajandist konstrueeriti üheks pikaks Suure Lahingu motiiviks, mille kulminatsiooniks sai võit Vabadussõjas. 1960. aastate alguses, seoses nõukogude usuvastase kampaaniaga, lisandus teiste sekka "ateist-eestlase" lugu, mille algtõukeks oli 20. sajandi alguse üldse mitte usuline, vaid rahvuslikul pinnal toimunud konflikt eestlaste ja sakslaste vahel.

Neid kõiki motiive iseloomustab see, et neil on teatud ajalooline taust mingite sündmuste või andmete näol, kuid lood ise on tekkinud (ja arenenud) palju hiljem, sootuks teises olukorras ja teiste väärtushinnangute valguses. See on ka põhjus, miks enamik siinnimetatud lugudest ei ole n-ö aktiivsed ehituskivid tänase eesti identiteedi juures – nad lihtsalt ei kõneta piisavalt vahepeal muutunud maailma. Küll aga võidakse nende pealt tolm pühkida asjaolude muutumisel.

Erinevad "müüdimurdmised" ongi selle protsessi vältimatu kaasnähe ja viitavad vajadusele rahvuslikku minapilti korrigeerida sobiliku(ma)ks vahepeal muutunud maailmaga.

Muutunud maailm ja muutunud väärtused seletavad ka seda, miks just ettekujutus eestlastest kui metsarahvast on saanud kaasaegse eesti rahvusidentiteedi üks olulisemaid ehituskive. Selle loo head omaksvõttu ja aktsepteerimist näitab kõige selgemini just see, kui orgaaniliselt eestlasi metsarahvana tajutakse. Me käime metsas jalutamas, kaitseme puid ja loodust, korjame seeni ja marju ning räägime ja kirjutame looduse olulisusest ning sellest, kuidas meile on geneetiliselt omane iseäralik suhe loodusega.

Seetõttu tundub ka eestlaste kui metsrahva narratiivi igipõlisuse kahtluse alla panek justkui rünnakuna eestluse vastu, mistõttu meid süüdistati "pelletijahvatajate lakeiks ja sabarakuks" olemises. Tuleb nõustuda Lona Pälliga, et keskkonnateemade kajastused tänapäeva Eestis on afektiivsed, pealiskaudsed ja konfliktikesksed. Midagi sarnast näib olevat juhtunud ka meie uurimusega metsarahva motiivi arenguloost.

Ent mida siis ütlevad meie leiud eestlaste tõelise olemuse ja loodussuhte kohta? Tegelikult – väga vähe. Meie uurimisteema oli rahvusmüüdi üks tahk ehk lugu sellest, milline on eestlaste loodusega seonduv minapilt, ja kuidas see minapilt kujunes. Mida inimesed päriselt teevad, kuidas suhtuvad loodusesse ja selle kaitsesse, on hoopis teine teema ja seda uuritakse teiste meetoditega.

See, kuidas inimesed end nimetavad või tahavad lasta välja paista, ei ole tihtipeale kuigivõrd seotud sellega, mida nad tegelikult teevad või on. Näiteks: meie uurimuse põhjal on metsarahva kuvand viimastel aastatel saanud oluliseks identiteedimarkeriks, (millele osutab ka terav reaktsioon meie uurimusele), kuid eestlaste keskkonnahoidlikkusega ei ole lood sugugi nii head kui selle kuvandi alusel arvata võiks

Aga kas rahvusmüüt on millegi jaoks ka hea, isegi kui see inimeste tegelikku käitumist ei kirjelda? Kui arvestada, et sellised narratiivid kajastavad ennekõike kaasaegseid väärtushinnanguid ja suhtumisi, siis metsarahva idee tekkimine ja lai omaksvõtt osutabki just sellele, et viimaks ometi on paljud eestlased hakanud metsa ja loodust pidama rohkemaks kui ainult majanduslikuks ressursiks.

Lugu eestlastest kui metsarahvast on ökoloogide toonitatava keskkonnasäästlikkuse ja "elurikkuse" rahvuslik vaste – see ütleb sama, kuid sootuks teises keeles ja teistele argumentidele rõhudes. Neid tulekski võtta ühe asja eri tahkudena – nii nagu metsarahva narratiivil pole tõsiseltvõetavust ilma keskkonnahoidliku käitumiseta, ei ole viimane võimalik ilma sobivate väärtushinnanguteta.

Nagu hiljuti näitas Juhan Saharov, on mõistelisel innovatsioonil ehk uute kontseptsioonide tekkimisel potentsiaali olla aluseks revolutsioonilistele protsessidele. Nii jääb ka lootus, et nüüd, kus meil on kontseptsioon rahvuslikult eripärasest loodushoidlikust suhtumisest, see hoiak viimaks enamikku eestlastest ka reaalselt kirjeldama hakkab. Siinjuures ei maksaks end segada lasta sellest, et metsarahva idee nõnda nooruke on – see peegeldabki ju neid suhtumisi ja hoiakuid, mis on olulised praegu.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: