Homoseksuaalsuse ajaloo allikad maalivad minevikust kirju pildi

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Vana-Kreeka seinamaal, kus on kujutatud eromenosed ja erastesed. Autor/allikas: Wikimedia Commons

Homoseksuaalsus pole vaid kaasajale omane nähtus, sellest annavad tunnistust Vana-Kreeka aristokraatlike meeste elukombed või teated homoseksuaalide kaitsejumalast ja abielu võimalikkusest Vana-Hiinas Fujiani provintsis.

Novaator kaevus kaugete aegade sügavustesse ning uuris minevikuteadlastelt, milline oli ühiskonna suhtumine homoseksuaalsusesse vanades kultuurides: Mesopotaamias, Vana-Kreekas ja Vana-Roomas, Vana-Hiinas ja Vana-Indias.

Antiikmaailm

Homoseksuaalsus ei olnud antiikkultuuris (8. saj eKr–6. saj pKr) taunitav, kuid oluline oli, et mees säilitaks oma maskuliinsuse ning ei jääks alluvasse positsiooni, rääkis Tartu Ülikooli vanaaja dotsent Mait Kõiv. "Mees peab olema mees, ta peab olema aktiivne. Tema võib teisi ära kasutada, aga ta ei tohi lasta ennast ära kasutada, see on valdav ideoloogia, mis läbi kumab," selgitas Kõiv allikates nähtuvat.

Antiikühiskonnad olid selgelt patriarhaalsed, kus mees oli valitseval positsioonil ja naised survestatud ning alluval positsioonil.

Paiderastia

Kreekas oli levinud institutsionaalsel tasemel paiderastia, mis tähendas erootilist suhet täiskasvanud mehe (erastes – armastaja) ja alaealise poisi (eromenos – armastatu) vahel. Kõiv lausus, et vähemasti üks tekst on sõnastanud, et ideaalne eromenos on vanuses 12–17 eluaastat.

Kõivu sõnul oli paiderastia vähemasti aristokraatlikes seisustes kasvatamise alus. Paiderastia ei olnud varjatud tegevus, seda tõestavad vaasimaalingud, kus on kujutatud stseene erastesest ja eromenosest, mis on ka üsna selgelt erootilised. "Need stseenid ei ole nurga taga vaadatav pornograafia, vaid need on stseenid, mis on tehtud esinduslikele jooginõudele, mida kasutati aristokraatlikel joomapidudel," ütles Kõiv.

Armumud Zeus (vasakul), kes on Ganymedesele kingituseks andnud kuke. Zeus röövis noormehe tema erakordse ilu tõttu. Müüt Ganymedesest ja Zeusist oli eeskujuks paiderastiale kui Kreekas levinud sotsiaalsele tavale. Autor/allikas: CC BY-NC-SA 2.0

Mõningal määral saab erastese ja eromenose suhet võrrelda keskajal levinud rüütli ja paaži omavahelise läbikäimisega. "Kui keskaegse paaži puhul vähemasti ametlikul tasemel erootika ei kuulunud asja juurde, siis Kreekas kuulus erootika teatud piirini asja juurde," täpsustas Kõiv. Siiski on ajaloolastel veel täpselt teadmata, mis oli lubatud selles peamiselt aristokraatide seas levinud suhtes ja mis mitte.

Vana-Kreekas oli auasi, kui noorele poisile tahtsid paljud olla armastajad, see näitas, et noor poiss oli väärt ja ilus. Küll aga ei pidanud poiss kergelt järgi andma, vaid ta pidi välja valima just kõige väärikama erastese.

"Kui mees või poiss lasi ennast otseselt seksuaalselt ära kasutada, võttis naiseliku rolli väljaspool eromenos-erastese institutsionaliseeritud vahekorda, siis oli see häbiväärne," ütles Kõiv. 

Roomas ei olnud homoseksuaalsed suhted institutsionaliseeritud nagu Kreekas paiderastia. "Rooma puhul homoseksuaalsus oli subkultuur. Ta ei olnud institutsionaliseeritud. Tal ei olnud kasvatuslikku tähendust." See aga ei tähenda, et homoseksuaalseid suhteid ei esinenud.

Rooma meestel esines erinevaid suhteid, osadel olid konkubiinid ehk mitteabielulised naised. Samuti esines ka noorte poiste ära kasutamist. Üldiselt olid suhted aktiivse täiskasvanud mehe ja passiivse mitte täiskasvanud noormehe vahel. Kõiv lausus, et seni kuni noormees oli poisilik, oli ta paslik armastusobjekt. Poisid võisid olla nii orja seisusest, vabakslastud kui ka prostituudid.

Lesbose saar ja lesbid

Kahe naise vahelisi erootilistest suhetest on palju vähem teada, kuivõrd Kreeka ja Rooma ühiskonnad olid väga meestekesksed.

Umbes 600 aastat eKr elas Lesbose saarel väga kuulus poetess Sappho, kes oli aristokraatlikku päritolu lesknaine. Sõna lesbi tulebki Lesbose saare nimest, kus poetess Sappho elas.

Sappho õpetas seisusekaaslastest noori teismelisi tüdrukuid, keda veel ei ole mehele pandud. "Tema [Sappho] on neile pühendanud kirglikke luuletusi, kus ta kirjeldab oma hingeseisundit, värinat ja judinaid, mis tema kehast üle lähevad nende tunnete tõttu, mis ta ühe või teise tüdruku vastu tunneb," sõnas Kõiv.  

Otseselt seksuaalseks seda luulet nimetada ei saa, sest oma luuletustes ta erootilisi tegevusi ei kirjelda, täpsustas Kõiv. Mõnel vaasil on kujutatud ka naisi homoerootilistes poosides, kuid mehi on homoerootilistes poosides kordades rohkem kujutatud.

Sageli on arvatud, et maalil kujutatakse Sapphot, kuid tegelikult on sellel kujutatud rikkast soost Pompei naist, kellel luulega polnud mingisugust seost. Vahatahvlil olevat hoopis raamatupidamisega seotud dokumendid. Autor/allikas: Wikimedia Commons

Kirjud abielud

Kreeka patriarhaalne ühiskond oli ka selgelt monogaamne. "Monogaamne tähendas, et mehel oli üks seaduslik naine ja seaduslik naine oli selleks, et produtseerida seaduslikke lapsi," ütles Kõiv.

Kõiv selgitas, et abielu oli põhimõtteliselt leping ja mingisugust sakramenti, nagu kristlik abielu ette näeb, ei olnud. "Kui mees võttis naise, siis aristokraatlikes ringkondades seal armastusega mingisugust pistmist ei olnud. Lihtsalt lepiti perekondade vahel kokku, et mina saan sinu tütre endale naiseks."

Kuigi naine pidi olema monogaamne, siis mehele monogaamia nõue ei kehtinud. Mehel võisid olla armukesed-orjatarid ta võis suhelda hetääridega ehk haritud ja sotsiaalselt tunnustatud kaaslannadega, samuti võis mehel olla abieluväliseid lapsi.

"Abielu eesmärk oli toota legaalseid lapsi, kuivõrd homoseksuaalne suhe arusaadavalt lapsi ei produtseeri, ei legaalseid ega mittelegaalseid, ei olnud sellel ka mingit mõtet," selgitas dotsent.

Roomas aga nii selget suundumust abielu suhtes ei olnud ja abielu küsimus oli palju segasem. Rooma valitseja keiser Nero oli väidetavalt olnud abielus samast soost inimesega, ütles dotsent. "Ta oli kaks korda olnud abielus, üks kord naise rollis, teine kord mehe rollis."

Nero abielu mehega normaalsusena ei vaadatud, kuid ta paistis üleüldse silma keisrile kohatute tegevustega, rääkis dotsent. "Ta esines teatrietendusel näitlejana, mida peeti keisrile kohatuks, ta esines kaarikusõitjana, mida peeti keisrile kohatuks, nii et ta oli üldse nii-öelda kohatu tegelane." Kolmanda sajandi alguses valitsenud keiser Elagabalus oli ka olnud teadaolevalt abielus mehega.

"Teada on, et hiljem kui kristlus hakkas levima, võeti vastu seadus meestevahelise abielu keelamiseks, mis näitab, et selline asi oli olemas," täpsustas Kõiv. Tema sõnul on mõningaid viiteid, et abielu samast soost inimeste vahel oli, kuid domineeriv ühiskondlik arvamus selles suhtes oli negatiivne. "Tegelikult me ei tea, kuivõrd Rooma seadused seda aktsepteerisid."

Keskajal seoses kristluse laialdasema levikuga muutus suhtumine homoseksuaalsusesse negatiivseks. "Nii palju kui mina tean, on kristlus seda [homoseksuaalsust] algusest peale taunitavaks pidanud," rääkis Kõiv.

Kaug-Ida – Hiina ja India

Orientalist Märt Läänemets, kes on tegelenud peamiselt Hiina kultuuri uurimisega ja veidi ka India kultuuri uurimisega, lausus, et kindlasti ei olnud homoseksuaalsus peavoolu teema, millest pidevalt räägitakse nagu praegu lääne kultuuris.

"Tundub, et Hiinas aktsepteeriti [homoseksuaalsust] kui ühte, mitte esmase taseme normaalsust, aga sellist ekstravagantsust, mida meestel ja naistel ette tuleb," ütles Läänemets.

"Hiinas, nagu me teame, oli valitsev ideoloogia konfutsianism. Konfutsianism on üsna kõrge ja range moraaliõpetus. Konfutsius oli selle rajaja 2500 aastat tagasi. Tema õpetuses homoseksuaalsusest ega üldse seksuaalsusest juttu ei olegi. See ei olnud teema," märkis Läänemets.

Siiski vana moraali ja ühiskondliku normi kohaselt pidi iga mees saama järglasi. See oli ainuke klausel, mis heitis negatiivset varju homoseksuaalsusele, märkis ta.

Hiinas on üsna vanast ajast säilinud mõningaid märkmeid homoseksuaalsuse kohta nii biograafiates, ilukirjanduses kui ka luules. Kuni 18.–19. sajandini otseselt taunivat suhtumist homoseksuaalsuse suhtes ei olnud.

Lood hammustatud virsikust ja lõigatud varrukast

Wei riigi valitseja vürst Ling oli homoseksuaalse kalduvusega. Temal oli õukonnas üks lemmiknoormees Mizi Xia, kes ei olnud küll kõrgel positsioonil, aga vaatamata sellele oli temal palju vähem piiranguid kui teistel. Kui noormees sai puu otsast väga hea virsiku, hammustas sellest tüki ja pakkus virsikut ka valitsejale. Tavaolukorras oleks see olnud äärmiselt ebaviisakas, kuid armastatule oli see lubatud.

"Üks poeetiline väljend homoseksuaalsete suhete kohta on hammustatud virsik, nemad siis hammustavad virsikut," selgitas Läänemets.

Hani dünastia valitseja Han Ai meessoost favoriit oli Dong Xian. Kord, kui nad lamasid ühel asemel, jäi Dong Xian magama keisri laia varruka peale. Valitseja pidi lahkuma, aga ei raatsinud teda üles ajada, mistõttu lasi ta oma rõival varruka ära lõigata, et armsam saaks rahulikult edasi magada.

Varruka lõikamine. Chen Hong Shou maal 17. sajandist. Autor/allikas: Wikimedia Commons

Meestevaheline abielu

16.–17. sajandi andmetes on kirjeldatud, et Kagu-Hiinas, Fujiani provintsis oli lubatud lausa meestevaheline abielu, rääkis Läänemets. "Neid nimetati nii-öelda kasuvendadeks. Vanem mees võis võtta noorema mehe endale koju elukaaslaseks ja tema vanemad isegi aktsepteerisid seda."

Läänemets täpsustas, et selline kooseluvorm ei olnud lubatud kogu eluks, vaid see oli ajutine, sest mees pidi ikkagi naise võtma, kuna vaja oli lapsi saada.

"Sealt samast Fujiani provintsist on maailma esimene pretsedent, kus homoseksuaalidel oli olemas oma jumal ja isegi tempel," ütles Läänemets. Homoseksuaalide kaitsejumal Tu'er Shen meenutab jänest ja tõlkes ongi tema nimi Jänes Jumalus.

Erootiline India kunst

Üldiselt on India vanas kultuuris olnud samalaadne suhtumine nagu Hiinaski, et homoseksuaalsus on teada-tuntud ja eriti seda ei taunita. "Mõned müüdid on kaudselt viidanud homoseksuaalsuse olemasolule, kus Jumal või pühak on vahetanud sugu ja siis on olnud seksuaalseid suhteid," märkis Läänemets.

India kunstis võib ka homoseksuaalsust näha, kuivõrd Indias on erootilist kunsti üsna palju. "Khajuraho tempel on kuulus just oma paljude erootiliste kujude ja reljeefide poolest. Enamik on seal heteroseksuaalsed suhteid ja suguakte kujutavad stseenid, aga on mõned, kus ka kaks naisterahvast on üksteise embuses ja kus meesterahvad väljakutsuvalt demonstreerivad oma genitaale. Arvatakse, et see viitab ka sellele, et homoseksuaalsus on olnud olemas," rääkis Läänemets.  

Homoseksuaalsete suhete olemasolu näitab kuulus Vana-India armukunsti õpetus Kaamasuutra, kus kirjutatakse ülaühtest ehk oraalseksist. Kaamasuutra kohaselt võib ülaühte tegemisel naise asemel ka mees olla. "Neid mehi nimetatakse kolmandaloomuselised – need kelle loomus ei ole mees ega naine, vaid kolmandat sorti." Kolmandaloomuselisi on omakorda kahte sorti: naiselikud ja mehelikud.

Homoseksuaalsust ei taunita, seda kirjeldatakse kui ühte võimalust. Küll aga seati piiranguid ülaühte tegemisel kõrgest seisustest meestele.

Ülaühet mitte iial
ärgu võtku sooritada
braahmanid (preestrid – toim I.O) ja õpetlased,
riigikoormat kandvad mehed.

Šaastra (õpperaamat – toim I.O) küll ei keela seda,
kuid kas tähendab see luba?
Šaastrad paljust juttu teevad,
kõike pole vaja teha.

Allikas: Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi infoleht Sõnumitooja 14. august 1989. Tõlkinud Linnart Mäll.

Mesopotaamia

Tartu Ülikooli Vana Lähis-Ida uuringute vanemteadur Vladimir Sazonovi sõnul on homoseksuaalsus Vana Lähis-Ida tekstides esindatud pigem harva.

Tuntud vana tekst Mesopotaamia kultuuriruumist on Gilgameši eepos, mis pandi kirja umbes teise eelkristliku aastatuhande alguses. Eepose tegevus aga toimus sajandeid varem, 27. sajandil eKr, muistses Sumeris, kus Gilgameš võis oletatavasti elada (kui üldse selline isik eksisteeris).

"Seal on vihjeid, et Gilgameši ja Enkidu vahel oli homoseksuaalne suhe, on otseseid vihjeid, et tegemist oli kahe mehe vahelise suhte või armastusega," ütles Sazonov. Teose algul ennustas ka Gilgameši ema, et Enkidu hakkab nimitegelast armastama kui naist. 

Muistses Sumeris kus Gilgameš oletatavasti elas, suhtuti homoseksuaalsusse vabamalt ja tõenäoliselt ühiskonnakorraldus oli üleüldse vabam. "Sumeris võis vabalt naine olla linnavalitseja, võis dünastia rajada, see ei olnud mingi probleem," lausus ta.

Kesk-Assüüria seadustes, mis on koostatud 11.–12. sajandil eKr – umbes 800 aastat pärast Gilgameši eepose kirjapanekut – ei olnud homoseksuaalsuse suhtes niisugust tolerantsi.

"Kui keegi mees koinib (vägistama – toim I.O) oma kaaslast (relvavend – toim I.O), siis nad tehku see kindlaks ja tõestagu, koinigu teda ja tehku ta kohimeheks (kastreerima – toim I.O)."
Allikas: Muinasaja seadusekogumike antoloogia, 2001. Tõlkinud Amar Annus.

Kesk-Assüüria seadused on väga karmid ja julmad, lausus Sazonov. Ka hiljem Lähis-Ida piirkonnas levima hakanud islami usk ei tolereeri homoseksuaalseid suhteid.


Millised on tänapäeval LGBTQ+ inimeste õigused nendest piirkondades, millest artiklis juttu oli? Itaalias on samast soost inimeste seksuaaltegevus lubatud 1890. aastast, kui vastu võeti uus karistusseadustik. Samast soos inimeste kooselu sõlmimine, millel on palju kattuvusi abieluga, on lubatud alates 2016. aastast. Kreekas on samasooliste inimeste seksuaaltegevus lubatud 1951. aastast ja seal saavad samast soost inimesed kooselu sõlmida alates 2015. aastast. 

Hiinas ja Indias tuli keelav suhtumine homoseksuaalsusesse 18.–19. sajandil. Eelmise sajandi lõpul hakkas suhtumine tasapisi muutuma. Hiinas on homoseksuaalsus legaalne alates 1997. aastast ja Indias 2018. aastast.

Nii Sumeri kui ka Kesk-Assüüria riik jäävad tänapäeva Iraagi aladele. Homoseksuaalsus kui selline on Iraagis lubatud 2003. aastast, kuid diskrimineerimise eest ükski seadus LGBTQ+ inimesi ei kaitse.

Samast soost inimeste abielud on lubatud 29 riigis üle maailma. Surmanuhtlust on võimalik määrata homoseksuaalse tegevuse eest 11 riigis.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: