Getriin Aaviste doktoritöö keskendub matemaatikaärevusele ehk pingele, kartusele või hirmule, mida õpilased võivad kogeda matemaatikaga seotud olukordades. Töö eesmärk oli selgitada, milliste individuaalsete ja kooliga seotud teguritega matemaatikaärevus kaasneb ning kuidas see on seotud matemaatika õppimise ja tulemustega.

"Matemaatikaärevus ei avaldu üksnes kontrolltöö või eksami eel, vaid võib tekkida ka matemaatiliste ülesannete lahendamisel klassiruumis ning mõjutada õpilase motivatsiooni matemaatikaga tegeleda," selgitas Aaviste.

Uurimistöös mõõtis doktoritöö autor õppurite enesetõhusust ehk veendumust, et inimene suudab konkreetse ülesandega hakkama saada. Samuti kaardistasid küsimustikud noorte sotsiaal-emotsionaalseid oskusi, mille seas hindasid õpilased oma stressitaluvust, emotsioonide vaos hoidmist ning uudishimu.

Analüüs tõi esile selge mustri: tugevam usk oma võimetesse ja kõrgem stressitaluvus käivad käsikäes madalama aineärevusega. Gümnaasiumi lõpueksami eel kaalus õppuri enesetõhusus üles isegi veebikursusel veedetud aja. Gümnaasiumi lõpueksami tulemusega oli enesetõhususel tugevam seos kui veebikursuse aktiivsusel

"Matemaatikaärevus ja tulemus ei ole üks ja sama asi. Mida kõrgem kipub olema enesetõhusus, seda madalam on ärevus ja seda paremad on ka testi tulemused," sõnas Aaviste.

Doktoritöö käsitleb ka sotsiaal-emotsionaalseid oskusi, mille hulka kuuluvad muu hulgas uudishimu, püsivus, emotsioonide kontroll ja stressitaluvus. Need oskused võivad aidata õpilastel matemaatika õppimisega kaasnevate raskuste ja emotsioonidega paremini toime tulla. Eriti oluline on see matemaatikas, kus õppimine tähendab sageli vigade tegemist, ebakindluse talumist ja keerukate ülesannete lahendamisel püsivat pingutust.

Selgus ootamatu vastuolu poiste ja tüdrukute vahel: tüdrukud lahendasid ülesandeid poistega võrdsel tasemel, kuid tundsid tunduvalt suuremat hirmu ja hindasid oma stressitaluvust madalamaks. Poisid seevastu tundsid end enesekindlamalt, ehkki nende tegelikud teadmised tüdrukute omadest ei erinenud.

"Tüdrukud raporteerivad kõrgemat ärevust kui poisid, poisid aga raporteerivad kõrgemat stressitaluvust. Tulemustes nad sooritavad samamoodi, kuid emotsionaalsel tasandil need vahed ikkagi eksisteerivad," nentis doktoritöö autor.

Hirm ei pesitse üksnes lapses, vaid sõltub ka klassiruumist. Kooliti kõikus õpilaste ärevuse ja uudishimu tase märgatavalt. Noored kogesid vähem hirmu koolides, kus õpetaja pakkus reaalset tuge, selgitas ainet arusaadavalt ning kus õppijad tundsid tugevat ühtekuuluvust.

Aaviste märkis, et aineärevus käitub sageli varjatud lohena. "Kui uued õpilased klassi tulevad, ei ole see kellelegi otsaette kirjutatud, et tal on matemaatikaärevus," kirjeldas Aaviste õpetajatöö argipäeva. Kui noor tunneb ärevust, ei pruugi ta tundi jõuda või tegeleb tunnis sootuks muude asjadega, näiteks hakkab joonistama, et talle ebameeldivat tunnet vältida.

Doktoritöö näitab, et matemaatikaärevust ei peaks käsitlema üksnes individuaalse omadusena, vaid oluline on ka keskkond, kus õpilane õpib. Töös vaadeldi muu hulgas õpilaste tajutud matemaatikaõpetaja toetust, matemaatikatundide kvaliteeti ja kooli kuuluvuse tunnet. Toetav õpetaja ja positiivsena tajutud koolikeskkond võivad olla seotud õpilaste paremate emotsionaalsete kogemustega matemaatikas.

Samuti on matemaatikaärevusega seotud õpilase sotsiaalmajanduslik taust. Parema sotsiaalmajandusliku taustaga õpilastel on varasemate uuringute põhjal keskmiselt nii paremad matemaatikatulemused kui ka väiksem matemaatikaärevus.

Huvitaval kombel ei olnud sotsiaalmajanduslik taust teiste tegurite arvesse võtmisel enam statistiliselt oluliselt seotud matemaatikaärevusega. Tulemus osutab, et matemaatikaärevuse mõistmisel tuleb sotsiaalmajandusliku tausta kõrval arvestada ka õpilase enesetõhususe ja kooliga seotud teguritega.

Doktoritöö tulemusi tõlgendades peavad teadlased arvestama andmestiku ristlõikelise iseloomuga, mis ei võimalda kinnitada ranget põhjuslikkust. Õpilased andsid vastuseid enesekohaste küsimustike kaudu, mistõttu peegeldavad tulemused nende subjektiivset enesetunnet.

"Me ei peaks matemaatika õpetamisel vaatama ainult seda, kas laps saab ülesande lahendatud. Isegi edukas õpilane võib kogeda suurt hirmu ning kool ja kodu peavad toetama lapse eneseusku juba esimestest klassidest peale," lausus Aaviste.

Aaviste doktoritöö põhineb viiel uuringul, milles kasutati muu hulgas Eesti õpilaste PISA 2022 andmeid. Uuringutes vaadeldi nii individuaalseid tegureid kui ka koolitasandi erinevusi. Töö peamine järeldus on, et matemaatikaärevus on mitmetahuline nähtus. Seda ei saa täielikult seletada ühe õpilase omaduse või ühe koolikeskkonna teguriga.

Matemaatikaärevuse mõistmiseks tuleb arvesse võtta seda, kuidas õpilane hindab oma võimeid, milline on tema motivatsioon ja sotsiaal-emotsionaalsed oskused ning millises õppimiskeskkonnas ta viibib. See tähendab ka seda, et matemaatikaärevuse ennetamisel ei piisa ainult sellest, et õpetada õpilast ärevusega toime tulema. Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, kuidas kujundada toetavat õppimiskeskkonda ning millist tuge pakuvad õpetajad.

Getriin Aaviste kaitseb 16. oktoobril doktoritööd "Mathematics anxiety as an obstacle to mathematics learning: Individual and school-related factors associated with mathematics anxiety" ("Matemaatikaärevus kui takistus matemaatika õppimisel: matemaatikaärevusega seotud individuaalsed ja koolikeskkonnaga seotud tegurid").