Esimene asi, mis Grete Arro Kalamaja koju sisse astudes silma torkab, ongi taimede rohkus. Vaikivaid kaaslaseid on nii palju, et korraks võtab silme eest roheliseks. Grete leiab, et floora teeb ruumi inimesele mõnusaks.

Lopsakusest näib, et ka taimedel on siin hea.

Mõnikord mõni ikka annab otsad, aga pigem on mingid tegelased hakanud siin innukalt paljunema. On juhtunud, et üks või teine inimene kolib Eestist ära ja annab oma taimed mulle. Ühesõnaga see siin on nagu refuugium, pelgupaik. Vahel kasvavad nad muidugi üle pea ka. Keegi ütleb, et oo, mul on Sulle pelargooniumi poeg ja siis järgmisel hetkel on mul neid kümme!

Ja Sul siis muudkui käib fotosüntees ja hapniku tootmine siin?

Mul on jah oma väike ökosüsteem siin. Mitte et potitaimed mingi väga keskkonnasõbralik asi oleks: liiga palju kasutatakse turvast. Ega inimesed ju ei vaja potitaimi tegelikult, see pole ellujäämiseks hädavajalik. Turbakaevandus on aga üks vägagi keskkonnavaenulik tegevus. Praegu läheb Eesti turbakaevanduste kraam piltlikult Hollandi perenaistele. Ma ise püüan seda mitte kasutada ja toon mulda ka maalt mutimullahunnikust.

Tarnija on mutt?

Just. Osad taimed ei saa üldse aru, et see ei ole mingi spetsiaalselt neile valitud muld ja suudavad savises Jõgeva mullas kenasti toime tulla.

2022. aasta lõpus said Eesti Teadusagentuurilt suure auhinna ja oled nüüd riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija. Kuidas see uudis Sinuni jõudis?

Päriselt tahad teada? Ma olin just saabunud sünnitushaiglasse, sinna, kus toimub esilekutsumine. Viibisin seal kusagil süsteemis, kui helistas Katrin Saart ja küsis, kas ma olen meili lugenud. Tegelikult veel ei olnud, kuigi lugesin seal koguaeg meile ja tegin andmeanalüüse. Siis ta teatas mulle selle uudise ise. Sel hetkel ma olin nii bravuuri täis, et lubasin kätteandmisele ise kohale minna, aga lõpuks ikkagi ei jõudnud.

Teadsin küll, et Tallinna Ülikool oli mind sellele konkursile esitanud, aga rohkem ei olnud kogu asjale mõelnud, et mida see kõik tähendab või kuidas see protsess täpselt kulgeb.

Väga paljudel inimestel, kellest ma lugu pean, on kusagil riiuli peal ka see asi juba olemas, nii et ma tean, mida see endast kujutab. Mul on muidugi hea meel, et sai tunnustatud kõik see, mida me hariduspsühholoogias ja keskkonnapsühholoogias oleme püüdnud teha.

Mu elus on tõesti pasunatöö aeg. Endiselt on ju olukord, kus meil on hariduses hästi palju kinnitust leidnud teadmisi, mida me ei kasuta.

Mis on need teadmised, mida me ei kasuta?

Näiteks paljutki sellest, kuidas psüühika toimib. On mitmed seaduspärad ja printsiibid õppimise toetamise kohta ja kui me nendega arvestame, siis on inimesel parem olla ja ta areneb. Tegelikult ka teaduslik teadmine täieneb pidevalt ja peaksime olema pidevalt valmis oma tegude mõju ümber hindama.

Täna paraku vahel seda olemasolevat teaduslikku teadmist ignoreeritakse ja üritatakse vana viisi jätkamist õigustada näiteks sellega, et nii on alati tehtud või et sisse harjutatud meetodid ju toimivad. Jah, ent sageli vaid lühiajaliselt, mitte pikas vaates. Kui meil on värsked teadmised olemas, siis minu meelest on ebaeetiline neid mitte kasutada.

Nagu kui meditsiinis keegi tõestab ära, et kummikindad aitavad infektsiooni ära hoida...

Ja siis keegi ütleb, et mulle põhimõtteliselt ei meeldi kindaid kanda või et meil pole kunagi nii tehtud! Meditsiinis järgitakse vähima kahju printsiipi, ehk et valime selle käitumise, mis teeb kõige vähem kahju. Hariduses, õppimises, trennis, oma töötajate arendamises võiks samuti olla võimalikult teaduspõhine tegutsemine.

Kui püüda seda teaduspõhist tegutsemist lühidalt kokku võtta?

Üks suur teema on kognitiivsete protsessidega seotu. Näiteks kuidas toimib mõtlemine. Kuidas me saame inimese nii kaugele, et tal tekib uus kontseptsioon, mis on tema oma ja mida ta päriselt oskab asjakohaselt kasutada?

See ei teki nii, et keegi räägib talle. Ta peab selle ise oma peas ehitama. Me teame, kuidas luua õpiprotsessi sääraselt, et inimene saaks teadmisi ise konstrueerida. See on hästi vana tõde ja tegelikult paljud justkui teavad seda, aga praktikas me ei näe sageli selle rakendamist. Öeldakse, et selleks pole ju aega.

Teine teema on see, kuidas mälu töötab ja kuidas asjad meelde jäävad. Me saame uusi teadmisi sünteesida ainult sellest, mis juba meie mälus on, mitte sellest, mis on kusagil väljaspool mälu õpikus või internetis. Kui me vaatame, kuidas asjad mällu üldse saavad, siis on huvitav näha, et need protsessid on väga vastuintuitiivsed.

Need asjad, mis õppijatele tunduvad valed ja ebaefektiivsed, on tegelikult mõistlikud. Näiteks õpitu pikaajalisest mälust meenutamine. Tundub vaevarikas ja tüütu ja ajamahukas ja nad ei tee seda, ehkki see tegelikult kinnistaks õpitut kõige paremini. Selle asemel avatakse hoopis vihik ja "näidatakse" endale materjali. Tunne on küll väga mugav, aga tegelikult ei jää pikaajalisse mällu sedasi nii palju teadmisi kui võiks.

Eraldi teema on motivatsioon. Ka seal on mitmed üsnagi robustsed printsiibid, mille puhul võime kinnisilmi öelda, et nendest halba nahka ei tule. Tugevat empiirilist kinnitust on leidnud isemääramisteooria. Selle järgi tuleb toetada motivatsiooni alustugesid nagu seotus, kompetentsus ja autonoomia.

Mõnikord tõlgendatakse neid termineid aga liiga lihtsustatult. Näiteks autonoomia sisu ei ole see, et teen mis tahan ja olen sõltumatu või et mulle pakutakse valikuid. Autonoomiatunde toetamine on tegelikult minu arvates palju keerulisem nähtus. Autonoomia tähendab ka seda, et ma tean, miks ma teen seda, mida ma teen. Ma saan aru, kuidas need tegevused, mida mind tegema suunatakse, on minu vaatenurgast mõtestatud.

See ei tähenda, et ma pean armastama nõudepesu või et ma pesen nõusid ainult siis, kui tuju tuleb või ei pese üldse, vaid et ma tean, miks nõude pesemine minu elus kasulik tegevus on. Hea motivatsiooniteooria rakendub väga erinevates kontekstides: tööl, suhetes, õppimises, tervisekäitumises ja keskkonnakäitumises.

Ja muidugi on oluline ka arendada sotsiaal-emotsionaalseid oskuseid, ehk õpetada inimestele, kuidas toetada psühholoogilist heaolu ja selle hoidmist nii endal kui teistel.

Kas kooli kontekstis pole nii, et ükskõik kui valgustunud on õpetaja, on tal siiski ees ainekava, õpik ja töövihik, mis kogu protsessi suuresti määravad?

Ei ole! Mitte keegi ei ütle talle ette, mis materjale kasutada. Õpikutega tundub olevat nii, et neis on isegi rohkem materjali kui tarvis ja mõnikord jääb mulje, et see kõik tuleb läbi võtta. Läbi võtmine aga ei tähenda tingimata, et need teadmised lastel hiljem ka olemas on. 

Mina ei ole muidugi ühegi ainevaldkonna spetsialist. Ma ei saa öelda, kas keemias on praegu liiga vähe või palju või parajalt sisu, et aju jõuaks seda enda omaks õppida. Ideaalmaailmas võikski aine valdkond ja psühholoogia teadmised ühes inimeses kokku saada, kes oskaks une pealt öelda, et jah, selles vanuses lapsele on mõistlik ja jõukohane just selline sisu ja just sellises mahus ja just selliste meetoditega.

Mõtle, et kui õppimine oleks teistmoodi korraldatud ja me ehitaksime selle üles just niimoodi nagu aju päriselt teadmisi vastu võtab! Esmatähtis on püüda teha nii, et klassiruumis oleksid peast kõige aktiivsemad just õpilased mitte õpetajad.

Kas hariduspsühholoogid peaksid olema iga uue õpiku kaasautorid?

Jah, mille meeldib see mõte! See pane kirja! Lõppeesmärk oleks muidugi, et hariduspsühholoogi poleks enam üldse vaja ja needsamad teadmised olekski kõigil ainedidaktikutel ja õpetajatel olemas. Meie saaks siis puhata ja mängida või pensionile minna. Või uusi põnevaid teemasid uurida!

Õpikutes võiks olla rohkesti ülesandeid, mis suunavad õppijaid konstrueerima teadmist. Näiteks tõhusa vea (productive failure) tüüpi ülesandeid saaks iga õpetaja kerge vaevaga rakendada.

Samas mul on tunne, et kui õpetav isik ise teab, kuidas õppimine toimub, siis ta saab olemasolevatest materjalidest disainida vajaliku tööriista ja selle abil teadmist ehitada. Luua probleemi ja panna õppijad lahendusi konstrueerima. Aga see võtab aega.

Saab teha ülesandeid, kus õppija raginal mõtleb. Saab teha ülesandeid, kus õppija pseudomõtleb ehk on näiliselt aktiivne, aga tegelikult teeb midagi mehhaanilist. Näiteks otsib tekstist õigeid vastuseid ega püüa ideed mõista.

Endiselt tehakse ka ülesandeid, kus õpilane üldse ei mõtle ja on täiesti passiivne. Rusikareegel on, et õppimise viis, mis õppimise ajal tundub sujuv ja lihtne, on ebatõhus. Kõik õppijad peaksid pingutama, aga nende pingutus võib olla eri kohtades.

Ehk et keegi ei tohiks tunda, et kõik on koguaeg selge ja kontrolli all?

Küsimus peaks olema: aga seal on äkki veel midagi? Äkki ma ei saanud päris lõpuni aru? Hinded hägustavad seda protsessi ega suuna tingimata ideedega mängima, edasi mõtlema või süvenema. Kui hinded on võrrandis, siis õppija ei keskendu mitte ainesisule, vaid iseenda ego kaitsmisele ja läbikukkumise vältimisele.  

Me tegeleme koolides justkui mingi valideerimisega. Tegelikult ei ole ju õppimise eesmärk keskenduda sellele, kas ma väärin ühiskonnas olemist, kas ma väärin teistelt armastust, kas ma olen õige inimene...

Ma usun, et paljud, kes mu juttu loevad, mõtlevad, et see on nii naiivne. Kui me ei paneks hindeid ja ei annaks koguaeg piitsa ja präänikut ega tõmbaks koguaeg seda joont, millest algab ühiskonna liikmeks olek, siis nad ei õpiks ju üldse.

Tegelikult see on vale. Kui toetada seda, et nad oskaksid iseenda ja muu maailmaga olla sõbrad ning ehitada õpe üles nii, et õppija saab tegeleda aine, mitte enesehinnanguga, siis tekib põnevus. See on see tunne, et ma ei saa aru, misasi see veel on? Kõige kasulikum osa õppimisest toimubki siis, kui on produktiivne segadus ja kaos, millest õpetaja aitab väljapääsu leida, aga ei mõtle ega sõnasta kõike õpilase eest ise ära.

Täna saab oma veaga kokkupuutumise eest halva hindega karistada. Te ei tea? Tegite valesti? Ma ju näitasin, kuidas käib! Miks te ei ole koopiamasinad? Aga aju ei õpi pildistades, aju ei ole salvesti, aju ehitab teadmisi. Kõige mõnusam õppimise hetk ongi siis, kui aju laseb prožektoritule selle koha peale, mis on raske ja mida me veel ei mõista. See on koht, kus uued teadmised saavad tekkida.

Kuidas me sinna hea uue õppimisilma poole liikuda saame?

Piisaks sellest, kui suudaksime paremini toetada seda, et iga õpetaja ja haridusinstitutsioon tunneksid psüühikat. Oleme omaks võtnud ootuse, et iga arst tunneb kogu organismi ja saab aru, kuidas osad omavahel terviku nimel koostööd teevad ning teab ka hästi, mis neid kahjustada võib.

Sama võiks kehtida hariduses. Iga õpetaja ja haridusjuht peaks teadma, mis see psüühika õigupoolest on, kuidas õppimise mehhanism töötab, mis õppimist toetab ja mis kahjustab ning mis toetab vaid näiliselt.

Psüühika on arvatavasti kõige keerulisem meile teadaolev objekt universumis. Ei piisa sellest, kui õpetajate õppes on kõigi psüühiliste protsesside kohta üks aine viie aasta jooksul. See võiks joosta läbi kogu õppekava. Me võiks õpetada, kuidas selliseid ülesandeid luua, mis kontseptuaalse arusaamise teket võimaldaksid.

Me ei kavatseks seda aega kasutada õppimispsühholoogia ajaloo edasiandmiseks ega selleks, et lahata kunagisi umbteid. Me tõesti ei tunne vajadust õpetada inimest laiapõhjaliseks akadeemikuks inimarengu osas. Me tahaks lihtsalt õpetada seda, mis teda ja õpilast klassiruumis aidata võiks. See kõik võtab aga rohkem aega.