Doktoritöö: psühholoogia tooks tupikseisust välja üldine psüühika teooria

Nagu kõiki teisi teadusvaldkondi, iseloomustab ka tänapäevast psühholoogiateadust killustumine ehk fragmenteerumine eri alavaldkondadeks, mis üksteisega ei suhestu. Hiljuti Tallinna Ülikoolis doktoritööd kaitsnud Valeri Murnikovi sõnul pakuks leevendust see, kui psühholoogid mõtleksid rohkem psüühika üldteooria loomisele.
Eriteaduste killustumisest on räägitud palju. Seda välise pilguga vaadates rõhutakse näiteks üha kitsenevate teaduse alavaldkondade suletusele. Räägitakse raskest keelekasutusest, mis teeb teadusharud ligipääsematuks teistele valdkonna ekspertidele ning kritiseeritakse, et kogu kompott pärsib isegi sarnaseid teemasid uurivate teadlaste koostööd.
Värske psühholoogiadoktori Valeri Murnokovi sõnul on killustumine psühholoogiateadustes viinud valdkonna stagnatsioonini, mis takistab kogu eriala arengut. "Peavoolu psühhologias puudub arusaam või tahe, et me võiks erinevaid teoreetilisi alavaldkondi omavahel sünteesida. Võime vaadata kasvõi nimetusi: meil on keskkonnapsühholoogia, arengupsühholoogia, kliiniline psühholoogia, neuropsühholoog jne. Need kõik jaotuvad veel omakorda väiksemateks üksusteks. Aga kui psühholoogia siht on aru saada inimese psüühikast ja sellest, kuidas väljendub see ühiskondade ja kultuuride vahelistes protsessides, siis on selliste erisuste tegemise lõpptulemus hoopis psüühika enda killustumine," selgitas Murnikov.
Oma doktoritöös uuriski ta taolise killustumise tagamaid. Täpsemalt huvitas Murnikovi see, miks on nõndanimetatud valdkondlik sulgumine üleüldse probleem ning kuidas tupikseisust välja tulla.
Killunemine
Valeri Murnikovi sõnul on teaduse killustumine alavaldkondadeks omane iga teadusdistsipliini arengu esmasele faasile. See on teaduse arengu etapp, kus tegeletakse spetsiifiliste küsimustega, mille ulatuse määravad omakorda kitsad teooriad. Probleem tekib siis, kui teadlased jõuavad piirideni, millest edasi pole enam võimalik ühe valdkonna ressurssidega minna. See tähendab, et ilmneb vajadus kaasata teiste valdkondade teadmisi.
Taibates, et uurimisprobleemidele vastamiseks on tarvilik valdkondade vahelised lõhed sillata, hakkavad teadlased teaduse arengu teises faasis nende alavaldkondi ühtlustama. Säärane ühtlustamine peaks tagama selle, et teadlastel on võimalik üksteist mõista ning jõuda taaskord uute, valdkonda muutvate, tulemusteni.
"Sellest kirjutas Juri Lotman oma semiosfääri teoorias. Selleks, et miski uus saaks tekkida, on vaja sünteesida kaht erinevat teadmist. Siin tekib aga küsimus, milline on see instrument või vahend, mille kaudu tekitada see süntees. Minu doktoritöö põhiline lähtekoht on see, et psühholoogias, aga tegelikult ka üldsuses, sellised sünteesivad instrumendid sisuliselt puuduvad," selgitas Murnikov.
Näiteks on tema sõnul vaja tänapäeval lapse arengu uurimiseks minimaalselt vahendeid nii keskkonnapsühholoogiast, bioloogilisest psühholoogiast kui ka arengupsühholoogiast. Kui teadlane soovib aga tervikpilti, peab ta praegu ise kõigi nende valdkondade vahelised seosed sinna juurde leiutama, kuna selgitavad teooriad taolisi ühenduskohti eksplikatiivselt ei paku.
Probleem metodoloogiaga
Omaette probleem on Valeri Murnikovil tänapäevase psühholoogiateaduse metodoloogiaga. Tema hinnangul on liigne kvantifitseerimine viinud olukorrani, kus teadlastel on küll andmed ja tulemused, kuid sellele, mil viisi puutuvad need arusaama psüühikast ehk psühholoogia kesksest uurimisobjektist, ei mõtle mitte keegi.
"Meetodi küsimus on kriitiline. Kahjuks on selline suundumus, et kui pikka aega oli meetodivalik aktuaalne probleem, siis praeguseks enam mitte. Põhimõtteliselt on kogu peavoolupsühholoogia metodoloogia läinud kvantitatiivseks. Teadlasel on väga suur hulk andmeid, mis peaks justkui käima psüühika kohta, aga kui küsime, kuidas nad käivad, siis see on müsteerium," selgitas Murnikov.
Näiteks kui ettevõttesse tullakse tegema töökeskkonna rahuloluküsitlust ning keskmiseks tulemuseks saadakse viie palli süsteemis 4,3, järeldaks tänapäevane psühholoogiateadus Murnikovi sõnul, et ilmselt on kõik asutuse töötajad olukorraga väga rahul. Samas õnnestuks leida ilmselt samas küsimustikus osalenud inimesi, kelle rahulolu on nende hinnangul kõige madalamal tasemel ehk üks, või kõige kõrgemal ehk viis.
Sisuliselt tähendab see seda, et kõnealune uuring ei lase osalejaid uurida mitte üksikult, vaid organisatsiooni tasandil. See tähendab Murnikovi hinnangul, et sellist tüüpi metodoloogiaga uuringud süvendavad killustumist ja vaatavad mööda psühholoogia ülesandest: saada aru inimese psüühikast, mõtlemisest, vaimsete protsesside toimimisest ning kohanemisest keskkonnaga.
Laiem probleem meetodivaliku taga on Murnikovi sõnul see, et liiga tihti valitakse metodoloogia või küsimustik enne uurimisprobleemi sõnastamist ja läbi kaalumist. Sel juhul määrab meetod ette ära, mida saab küsida ja mida on võimalik andmetest leida. Samas on tema sõnul täiesti tavaline, et psühholoogid teevad järeldusi, mida metodoloogilised piirangud tegelikult teha ei luba.
Lisaks psüühika puudumisele teadusliku uurimistöö fookusest heidab Murnikov kvantitatiivsele lähenemisele ette selle piiratud keelt. "Kui vaadata viimase kümne aasta artikleid, siis peaaegu 90 protsenti on statistikapõhised teadustööd. Võime väga palju rääkida sellest, et seal on erinevad lähenemisviisid ja statistilised meetodid, aga nad kõik taanduvad väga sarnastele probleemidele, kus statistiline analüüs on keel ja keele ühik on muutuja," sõnas psühholoog.
Kuna statistiliste muutujate üldine mõte on tõlkida välist reaalsust ja olla alusmaterjal, mille põhjal pannakse kokku uuritav kirjeldus maailmast, tulevad need Murnikovi hinnangul oma ülesandega väga kehvasti toime. Muutujates puudub tema sõnul kõige tähtsam ehk ajaline dimensioon. "Statistiline muutuja on alati hetk. Samas pole inimene ja tema seisund mitte kunagi ühte hetke fikseeritud või sellega limiteeritud. See keel, milles sa üritad nende andmetega töötada, piirab seda, mida sa suudad sealt välja võtta," lisas Murnikov.
Samas nentis ta, et on olemas ka kvalitatiivseid ehk kontekstile ja rohkem nähtuste kirjeldamisele keskenduvad ning indiviidipõhised uuringud. Lähtudes tänapäevases psühholoogias tooni andvatest jõujoontest, pole neil mõtet aga isegi peatuda.
Psüühika üldteooria
Selleks, et psühholoogia killustatusest päästa ning uute avastuste ja psüühika tundmiseni viia, paneb Valeri Murnikov ette psüühika üldteooria ehk üleüldise holistilise teadmiste süsteemi loomise. Ehkki ta ise sellist teooriat ei loo, kirjeldab ta selle kontseptualiseerimise eeldusi. Taolise süsteemi lähtekohad peaksid olema strukturaalsüsteemsed printsiibid. Üldine mõttekäik selle loomisel peaks liikuma ülalt alla, mitte alt üles.
Ülalt alla liikumisena peab Murnikov silmas viisi, mil moel üldteooria loomisest mõelda. See tähendab, et inimese psüühikast ei üritata aru saada mitte olemasolevate alavaldkondade teadmise põhjal. Selle asemel peaks määratlema üldise kontseptsiooni, mille alusel sätitakse paika alavaldkonnad ja nende teoreetiliste teadmiste raamid. Ülevalt alla liikumine on tema sõnul oluline, sest see pakub alavaldkondade üleseid sildu, mis võiks toetada nende sünteesi.
Strukturaalsüsteemseid printsiipe on tema sõnul kõige lihtsam mõista keelelise näite baasil: "See on üldine printsiip, et kui meil on olemas mingi tervik, näiteks lause, siis on see alati jaotatav mingiteks elementideks. Kõige esimesel tasandil jaotub lause sõnadeks. Need on lause omadused. Selleks, et see lause sünniks, peavad need eristatavad ühikud olema pandud omavahel väga täpsesse seosesse, mille kooslusel tekib terviklik lause. Sama printsiip on rakendatav psüühikale.".
Seega on ka psüühilisest protsesside puhul võimalik eristada konkreetseid ühikuid. Tervik ise on aga ühikute omavahelised seosed. Need seosed toimivad omakorda läbi ühikute omaduste, mis on olulised selleks, et tervik saaks tekkida. Sellest lähtuvalt pole psühholoogial vaja inimpsüühika kirjeldamiseks mitte üksikute alavaldkondade teadmist, vaid printsiipe sellest, kuidas on erinevad alavaldkonnad omavahel seotud. Nende alavaldkondade teadmised annavad kogu oma koosluses väljundi üldteooria kontseptsiooni loomiseks.
Leidmaks teoreetiline kontseptsioon, mille kaudu õiged alavaldkondade vahelised seosed või sidumispunktid üles leida, laenas Murnikov Vene psühholoogilt Lev Võgotskilt. Võgotski käsitluses on keelel ja teistel sümboolsetel süsteemidel oluline roll psüühikas mõistete tähenduse struktuuris.
"Näiteks kui ütlen sõna koer, siis läbi selle sõna saate mulle öelda, kuidas koer lõhnab, haugub ja milline on ta katsudes. Siin näemegi, et sõna tähenduses on juba sees nii tajumehhanism kui ka tajuinformatsioon ehk sõna asendab meelte funktsiooni, kuna taju ehk representatsioon sisaldub juba sõna tähenduses," näitlikustas Murnikov.
See tähendab, et keel ei vahenda ainult mõtet, vaid kujundab ka kognitiivseid protsesse kontseptuaalse mõtlemise kaudu. Näiteks kõne ja mõtlemine on seotud omakorda selle kaudu, et mõtlemine on vahendatud sõnade tähendustes. Seega esindabki taoline mõisteline mõtlemine üldist teooriat, mille puhul käsitletakse psüühikat tervikuna. Kõnet ja mõtlemist pole selle järgi vaja uurida mitte eraldi, vaid neid käsitledes räägivad inimesed nähtustest, mis on omavahel sisuliselt seotud – neist arusaamiseks on vaja kaks valdkonda ühendada.
Kõige olulisema soovitusena oma kolleegidele paneb Murnikov aga ette, et teadlased võiksid suhelda avatumalt mitte oma kitsa valdkonna mättast. "Kommunikeerides peaks meie eesmärk olema leida asjadest ühtne arusaam. Selline hoiak, kus mul on õige mudel ja sul on vale mudel, ei aita meid parema teadmiseni. See on inimlik probleem, et me ei oska võtta positsiooni, kus teistega koos õppida ja luua," võttis ta teema kokku.
Valeri Murnikov kaitses doktoritöö "Toward overcoming fragmentation in psychology theory: explorative studies on the relationship between word meaning structure, visuospatial perception, and recall accuracy" ("Psühholoogiliste teooriate fragmenteerituse vähendamise suunal: eksploratiivsed uuringud mõistelise mõtlemise struktuuri seosest visuaalruumilise taju ja meelde tuletamisega") möödunud aasta 16. detsembril Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudis. Doktoritöö juhendajad olid Tallinna Ülikooli professor Aaro Toomela ja dotsent Kristjan Kask. Oponeerisid Greenwichi Ülikooli dotsent Jana Uher ja Tallinna Ülikooli vanemteadur Kaja Mädamürk.