"Põhiline probleem on see, et meil on väga vähe kliinilisi psühholooge ja kutselisi psühhoterapeute," ütles Kalaus saates "Vikerhommik". Spetsialistide nappus tähendab patsiendile väga pikki ooteaegu. Seepärast ei saa Kalause sõnul inimestele pahaks panna, kui nad uudishimust kõikvõimalike alternatiivsete terapeutide poole pöörduvad.

"Samas loomulikult tasub kõigile südamele panna, et kui tegemist on psüühikasse sekkumisega, siis tasub väga täpselt uurida inimese ettevalmistust. Kas need meetodid, mida tema on õppinud, on kohased just minu probleemi raviks, millega ma pöördun?" soovitas psühhoterapeut.

Samuti pani ta inimestele südamele, et psüühika ei ole eksperimenteerimise koht. "Me kahjuks oma kliinilises praktikas tihti näeme, kuidas alternatiivsed meetodid õpetavad suisa häiret säilitavaid mehhanisme juurde. Seetõttu on meie töö veel pikem ja keerulisem," tõdes ta.

Elu vs kutse

Eraldi kutsena pole terapeut Eestis reguleeritud. "Küll aga on erinevaid spetsiifilisi teraapialiike ja -pädevusi kutsekojas kutsestandarditega reguleeritud," sõnas Kalaus. Nii väljastatakse Eestis näiteks muusika-, pere-, tegevus-, lümfi-, loov- ja toitumisterapeudi kutseid.

Konkreetselt psühhoterapeut on Kalause sõnul samuti reguleeritud kutse. "Psühhoterapeudi lisapädevusi omistatakse tõenduspõhise psühhoteraapia koolkonna väljaõppe täies mahus läbimise järgselt kliinilistele psühholoogidele," selgitas ta.

Niisamuti on Eestis reguleeritud valdkond kogemusnõustamine. "Kui sul on teatud teemadel isiklikke kogemusi ja sa oled läbinud spetsiifilise väljaõppe, siis saad neid kahte kombineerides toetada inimest, kes on sattunud sarnase probleemi ette," märkis Kalaus. Kui inimesel on üksnes kogemused, aga väljaõpet mitte, on temaga kohtumine Kalause sõnul meditsiinilises mõttes vestlus sõbraga.

Kalli raha eest jutustada ei tasu

Vahel võib juhtuda, et inimene vajab lihtsalt ärakuulamist ja pöördub pika ravijärjekorra tõttu mõne alternatiivse terapeudi poole. "Rääkida võiks ennekõike oma lähedastega. Kalli raha eest kliinilise psühholoogi vastuvõtule rääkima ei tasugi tulla," tõdes Kalaus siiski.

Esimesena soovitab ta inimesel oma murega pöörduda perearsti poole: "Kindlasti ei tohi alahinnata perearstide positsiooni psüühikahäirete hindamisel – nende juurde me saame ikka kõige kiiremini. Oma perearstiga tuleb rääkida vaimse tervise teemadest," sõnas ta.

Perearst saab patsiendi suunata terapeudi juurde läbi teraapiafondi. See tähendab Kalause sõnul, et kalli hinna taha ei tohiks kliinilisest psühholoogist psühhoterapeudi külastus jääda. "Seal omaosalus on üsna napp ja ülejäänu selle psühhoteraapia teenuse eest maksab Eesti haigekassa," selgitas ta.

Kiiret lahendust ei saa usaldada

Oma murega kellegi poole pöördudes tasub Kalause sõnul tutvust teha end spetsialistina reklaamiva inimese pädevuste ja väljaõppega. Kui keegi väidab, et ravib patsiendi terveks ühe seansiga, on see ohumärk. "See võiks pisut kriitilisemaks meid selle teenusepakkuja suhtes teha, sest kiireid muutusi psüühika isegi ei taha," selgitas ta.

Pigem selgitatakse tõenduspõhises lähenemises välja psüühikahäire püsimise põhjus ja sekkutakse väga sihitult just sellesse püsimismehhanismi. "Me teame väga hästi teadusuuringutest, et kõik see, mis kiiresti ärevuse maha sikutab, on täpselt see, mis teda pikemas perspektiivis säilitab ja süvendab. [...] Kui keegi lubab teil ühe või kahe seansiga ära võtta ärevushäire, siis see pole lihtsalt põhimõtteliselt võimalik," märkis ta.