Eesti psühhiaatrid soovivad psühhedeelikumidega vaimse tervise ravi uuendada

Rühm Eesti psühhiaatreid ja kodanikuaktiviste näevad Eestit vaevava vaimse tervise kriisi ühe leevendusena praegu keelatud psühhedeelsete ainete terapeutilisse kasutusse lubamist. Ravimiameti esindaja sõnul on psühhedeelikumide teaduslik uurimine Eestis seaduslik, kuid nende uudsuse tõttu peab hindama riski ja kasu tasakaalu.
Ilmselt seostuvad psühhedeelikumid paljudele lugejatele ennekõike keelatud narkootiliste ainete ja nende väärkasutamisega. Olgu nendeks 1960ndatel LSD-d pruukinud hipid, MDMA-d tarbivad elektroonilise tantsumuusika entusiastid või Viimsist psilotsübiini otsinud seenehuvilised. Need keeruka nimega ühendid on vaid mõned näited sellistest psühhoaktiivsetest ainetest, mis muudavad teadvusseisundeid, mida iseloomustavad muutused tajus, mõtlemises, meeleolus ja tunnetuses. Just viimase tõttu näevad mitmed arstid ja teadlased neis praegu terapeutilist potentsiaali.
Nii nagu on psühhedeelikumide kasutamine pika ajalooga, pole uus ka nende teaduslik uurimine. Esimene laine teadustöid psühhedeelsete ainete potentsiaalist vaimse tervise ravis valmis juba 1950. ja 1960ndatel. Toona tõmbas pidurit USA president Richard Nixoni administratsioon, mille hinnangul oli psühhedeelikumide tarvitamine üks Vietnami sõja vastaste meeleolude ja ühiskondliku lõhe juurpõhjuseid. Samuti algas toona USA-s laiem uimastite vastane võitlus.
Uurimistegevuse teine laine sai alguse 1990ndate lõpus ja kestab siiani. Praeguseks on näiteks MDMA-ga jõutud posttraumaatilise stressi (PTSD) ravis kliiniliste uuringute kolmandasse faasi. See tähendab, et uuringutes osaleb juba suurem hulk patsiente ning ravimi tõhusust võrreldakse olemasolevate ravimitega või platseeboga.
Samas enne ravimi müügiloa taotlemise kõige otsustavamat etappi nihutas USA toidu- ja ravimiamet hiljuti ka LSD, mille kasutusvõimalusi uuritakse generaliseerunud ärevushäire ravis, ning psilotsübiini, mis andis paljulubavaid tulemusi depressiooni vastu.
Ameerika toidu- ja ravimiamet (FDA) on liigitanud kõik kolm ainet nn läbimurdeliseks teraapiaks. See tähendab, et teadlased näevad neis suurt ravipotentsiaali ja neid käsitlevate uuringute andmeid menetletakse kiirendatud korras.
Teema pole võõras ka Eestis. Möödunud nädalal peeti Tallinnas Sihtasutuse Teraapia Arenduseks ja Innovatsiooniks Psühhedeelikumidega (TAIP) avaseminar. Sihtasutuse eesmärk on suunata Eestis teaduspõhist lähenemist psühhedeelikumidega toetatud ravis. Täpsemalt on sihtasutus võtnud oma südameasjaks psühhedeelikumidega toetatud teraapia. Nende ravilähenemiste korral kasutatakse psühhedeelikume kas peamise ravisekkumisena või psühhoterapeutilist sekkumist toetava vahendina.
TAIP-i nõukogu esimehe ja psühhiaatri Viljar Veede sõnul lõid nad sihtasutuse eesmärgiga teadvustada teema olemasolu ja vajalikkust inimestele. "Jätkuvalt ei olda sellega väga hästi kursis. Ei olda ametkondade ega isegi arstide hulgas kursis," selgitas Veede. Psühhiaater lisas, et TAIP kuulub üleeuroopalisse võrgustikku, kus nad esindavad Eestit. Lisaks kodanikuühendustele kuuluvad sinna professionaalide organisatsioonid, teiste seas Euroopa psühhiaatrite assotsiatsioon.
Miks ja kellele on psühhedeelikume vaja?
Eesti psühhiaatrite seltsi juhatuse esimehe Anne Kleinbergi hinnangul on vajadus uute ravivõtete järele vaimse tervise abi nukrast seisust. "Praegune abi kättesaadavus pole piisav. Kõigil olemasolevatel ravivõimalustel on lagi ees. Näiteks antidepressandid, mida kõige rohkem kasutatakse, on maksimaalselt 60 protsenti efektiivsed ja kolmandik inimesi tavapärasele ravile ei allugi. Ärevus ja depressioon on lihtsalt nii suure levimusega ning nii kehva mõjuga inimeste toimetulekule. Selliste asjade pärast ongi vaja ravivõimalusi laiendada," nentis Kleinberg.
Lisaks toimivad antidepressandid psühhiaatri hinnangul liiga pika vinnaga. Tavaliselt võtab patsiendi enesetunde paranemine ja sümptomite leevenemine aega vähemalt kuu. See tähendab, et kui patsient on juba väga halvas seisus, pole neist kiiret leevendust loota.
Nii Kleinbergi kui ka Viljar Veede sõnul leidub ka vaimse tervise hädasid, mille puhul on psühhiaatri võimalused patsiendile tõhusalt toimivat ravi pakkuda sisuliselt olematud. Eestis on selle silmatorkavaim näide alkoholisõltuvus. "Eriti kui alkoholiga käivad kaasas kaasuvad haigused, nagu PTSD ja depressioon, on arstil olemasolevate viisidega väga keeruline midagi ravida," lisas Kleinberg.

Veede sõnul näitavad uuringud, et psühhedeelikumidega toetatud ravist võiks abi saada näiteks need inimesed, kes kannatavad kroonilise tavalisele ravile mitte alluva depressiooni küüsis või maadlevad ärevushäiretega, millest teraapia ja ravimitega jõud üle ei käi. Samuti võiks olla neist kasu sõltuvushäirete korral, kus sõltuvust tekitavaks aineks on alkohol, nikotiin, kokaiin või heroiin.
Psühhedeelikumid ei sobi aga psühhiaatrite sõnul kindlasti neile inimestele, kellel esineb mõni psühhootiline häire, bipolaarne häire või rasked isiksusehäired. Neile lisanduvad häired, nagu vaimse arengu peetus või dementsus, mille taga on ajus toimunud füüsilised muudatused või eripärad.
Kleinberg nimetab psühhedeelikumide kasutamist vaimse tervise ravis inimeste hüvanguks vanade asjade korralikult ettevõtmiseks. Psühhiaater lisas, et nende ravipotentsiaali tuleks ära kasutada. "Psühhedeelikumid pole ju mingi uus avastus. Meditsiin on nendega ennegi tegelenud, rääkimata sellest, kuidas inimesed üritavad meil siin end ise ravida. Praeguseks on aeg sealmaal, et need tuleb uuesti ette võtta. Teadus on läinud kõvasti paremaks. Meil on võimalus need lahti muukida ja öelda, miks nad mõjuvad, kuidas seda toimet stabiilsemaks muuta ja neist ravimid teha. See eeldab omakorda, et on olemas ravipõhimõtted," selgitas Kleinberg.
Psühhiaater nentis, et tema Eesti ametikaaslased suhtuvad psühhedeelikumidesse valdavalt n-ö konservatiivselt. Tema sõnul on arstid uuenduste suhtes loomupäraselt skeptilised. Samas tõi Kleinberg välja, et teemast siiski räägitakse ning käiakse koolitustel ja konverentsidel nii Euroopas kui ka USA-s, kus psühhedeelikumidele pööratakse märksa rohkem tähelepanu.
Kõige olulisemaks peab ta seda, et ühiskonnas toimuks ka psühhedeelikumide teemal arukas ja teaduspõhine dialoog. Tema sõnul on oluline, et inimestel, keda selles valdkonnas tehtavad otsused puudutavad ning, veelgi enam, arstidel, kes nende inimeste elusid mõjutavad, oleksid tänapäevased teadmised.
Selle ühe halva näitena tõi ta välja juba aastakümneid kasutusel olnud aktiivsus- ja tähelepanuhäire puhul kasutatavad ravimid. "Nende kohta liigub lugusid, kus apteeker keeldub nende müümisest, sest peab neid narkootikumideks. See ei ole vastuvõetav hoiak. Väga paljud ravimid on oma olemuselt narkootilise toimega ja me peame lihtsalt oskama neid kasutada," sõnas Kleinberg.
Ketamiin
Ehkki sisuliselt on psühhedeelikumid Eestis keelatud, näeb Eesti ravimiturul juba aastaid üht erandit – ketamiini. Algselt sõjameditsiinis ja loomade anesteetikumina kasutatud ühendi puhul leiti hilisemates teadusuuringutes, et see aitab ka valu ja depressiooni vastu. Ravimiameti andmetel on psühhiaatrilisel kasutusnäidustusel saadaval nii esketamiini sisaldav ninasprei Spravato kui ka vajadusel ketamiini süstelahus.
Eesti esimese süstemaatilise ketamiini raviteenuse rajas Eestisse Viljar Veede ise. "Põhimõtteliselt on ketamiin meil vabas kasutuses olev ravim. Psühhiaatrias hakati seda kasutama kusagil 20 aasta eest. Näiteks depressiooni puhul, kus tavalised antidepressandid ei aita või peab kuu aega ootama, võib inimese ketamiiniga kõige halvemast seisundist mõne tunniga välja saada," sõnas Veede.
Psühhiaatrias ja neuroteadustes tekitas leid sensatsiooni. See oli esimene n-ö uue põlvkonna kiiretoimeline antidepressant, grupp ühendeid, kuhu liigitatakse ka psilotsübiin. Avastusele järgnesid omakorda kliinilised uuringud ning selle kasutamine levis.
Ketamiini nagu ka kõigi teiste psühhedeelikumide puhul on võimalik eristada kaht erinevat raviviisi. Neist esimese puhul manustab arst väikese annuse ilma igasuguse psühholoogilise toeta.
Teise raviviisi korral kaasneb psühhedeelikumi manustamisega psühholoogiline toetus või psühhoteraapia, mille korral valmistatakse patsient teekonnaks ette, suurendatakse annust ning tekitatakse patsientidel psühhedeelikumide kasutamisele iseloomulik kogemus.
Veede sõnul hoitakse ketamiiniinfusiooni puhul annused võimalikult väikesed, et psühhedeelne kogemus oleks minimaalne. Ravimi manustamisest oodatakse ainult puhtbioloogilist efekti. Nimelt peab valdav osa Eesti psühhiaatritest tema hinnangul teadvusseisundi muutust kõrvaltoimeks, mida on vaja vältida.
"Mina kuulun aga nende arstide hulka, kes mõtlevad lisaks bioloogilisele efektile ka sellele, kuidas võib teadlik kogemus mõjutada inimese paranemist. Minu jaoks on see fundamentaalne osa ravist. See kogemus peab olema teadlik kogemus. Ravi toimimiseks on vahepeal vaja, et see kogemus oleks intensiivne ning, et see annaks pikaajalisi tulemusi," selgitas psühhiaater.
Milline näeb välja üks psühhedeelikumidega toetatud teraapiasessioon? Anne Kleinbergi sõnul on psühhedeelikumidega toetatud teraapia läbiviimisel kõige olulisemad kaks tahku: turvaline teraapiakeskkond ning kliinilise psühhoterapeudi kohalolu.
Nagu tavalises teraapiaski, peab arst aru saama, millise seisundiga ta tegeleb. "Peab mõistma, millise psüühikaprobleemiga ta silmitsi seisab, milline on inimese seisund teraapiat alustades ning kuidas teda toetada. See eeldab lisaks psühhopatoloogia tundmisele ka spetsiifilist väljaõpet," sõnas psühhiaater.

Teraapia vs ravim
Kiil teraapia ja lihtsalt ravimi manustamise vahele on löödud selgelt ka teadusuuringutes.
USA-s on mitmed suured ettevõtted psühholoogilise sekkumise ehk teraapia komponendi oma uuringutes võimalikult väikeseks viinud. Meelemuutuse taga on ravimi- ja toiduohutusameti (FDA) möödunud aasta augustis tehtud otsus keelduda ettevõtte Lykos Therapeutics loodud MDMA-põhisele ravimile kasutusloa andmisest. Firma kavatses seda kasutada posttraumaatilise stressihäire raviks.
Viljar Veede sõnul on selle taga osalt FDA suutmatus hinnata ravimi ja teraapia mõju eraldi. "Esiteks on psühhedeelikumide puhul pimekatse tegemine väga keeruline. Põhimõtteliselt saab inimene alati aru, kas ta sai psühhedeelikumi või ei saanud. See tekitas küsimuse tulemuse hindamises," selgitas Veede. Teise poolena on FDA õppinud tema hinnangul tipptasemel hindama ravimite manustamise mõju, aga mitte koos teraapiaga. Teisisõnu pole võimalik eristada, kui palju mõjutas patsienti teraapia ja kui palju ravim ise.
Näiteks on ettevõte, mis arendab LSD-d generaliseerunud ärevuse vastu, oma kodulehel välja toonud, et nende eesmärk on manustada seda samal põhimõttel nagu Spravatot ehk esketamiini ninaspreid. Järelikult pole seal psühhoteraapiat. Veede sõnul on see aga enamike valdkonna spetsialistide arvates väga vajalik.
Näidustused
Samas on ameeriklased psühhedeelikumidega tehtavas teadustöös eurooplastest ikka pikalt ees. Veede hinnangul on edumaal ilmselt oma mõju ka sellele, millal saavad kõnealused ained ametliku näidustuse: "Euroopa ravimiamet ei võta Ameerika otsuseid lihtsalt üle, vaid teeb ise oma otsused. Need otsused on teistsugused, aga kuna enamus uuringuid on USA-st, siis on neil kindlasti eelis."
Samas on Euroopas suur erand Šveits. Seal on psühhedeelikumide terapeutiline kasutus jõudnud kaugemale kui kusagil mujal maailmas. Teatud tingimustel on lubatud kasutada LSD-d, MDMA-d ja viimased viis aastat ka psilotsübiini. Veede hinnangul võiks Eesti vähemalt esialgu Šveitsist õppida.
Nimelt paneb ta ette, et isegi kui ravimid pole veel kasutusluba saanud, võiks need psühhedeelikumid, mis näitavad kliinilistes uuringutes väga häid tulemusi, teha sarnaselt Šveitsile, USA-le ja Austraaliale eriloa alusel kättesaadavaks patsientidele, kes on kõike muud juba tulemusteta proovinud. "Arvan, et tuleks reguleerida nii, et patsientidel, kes on juba kõiki asju katsetanud, mis on saadaval, tekiks võimalus neid ravimeid ja teraapiat legaalselt proovida," selgitas psühhiaater.

Lisaks juba kättesaadavale ketamiinile on Eestis võimalik ravimiameti eriloaga teha psühhedeelikumide-alaseid teadusuuringuid. Enne loa väljastamist hindab ravimiamet iga uuringut individuaalselt, võttes arvesse taotluses esitatud andmeid ja maailmas samal teemal juba tehtud uuringuid.
Ameti esindaja sõnul hindavad nad kliiniliste uuringute käigus ravitoime kõrval ka riski ja kasu tasakaalu, pöörates erilist tähelepanu osalejate ohutusele. Sealhulgas kaaluvad nad võimalikke riske psüühikahäirete, sõltuvuse või muude tõsiste kõrvaltoimete tekkeks.
Viljar Veede sõnul plaanib ka TAIP rahastada võimalusel mõne kliinilise uuringu läbiviimist. Lisaks sellele tahavad nad toetada terapeutide koolitusi ning anda välja koolitusstipendiumi, et tulevikus oleks ka Eestis võtta valdkonna spetsialiste.
Otsa teevad nad aga lahti nn integratsiooniringidega. Selle käigus pakuksid nad psühholoogilist tugiteenust inimestele, kes on tarvitanud omal käel psühhedeelikume ning kellel on piisavalt keerulisi kogemusi, millega nad ise toime ei tule. Veede sõnul annaks see neile võimaluse arutada oma kogemust kellegagi, kes on teemat õppinud.
"Kõige olulisem on see, et psühhedeelikumid on kontrollitud meditsiinilisel kasutamisel päris ohutud. Nende potentsiaalne efektiivsus võib olla väga suur ja nad ei tekita sõltuvust," sõnas Veede.
Samas lisas ravimiameti esindaja, et kuigi psühhedeelikumid ei ole uued ained, on nende kasutamine ravieesmärkidel suhteliselt uus ning seetõttu on teaduslik ja kliiniline teave nende kohta endiselt piiratud.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa