Kuus Vikeraadio saates "Reedene intervjuu" kõlanud mõtet:

• Eestis julgetakse vaimse tervisega seotud probleemidest rääkida kohati isegi mitmetahulisemalt kui vanades lääneriikides. Kuigi psühhiaatrid võivad olla küll avatud asjadest rääkima, panevad nad endiselt diagnoose, järgides arstikunsti reegleid.
• Paljudel juhtudel võib olla aktiivsus- ja tähelepanuhäire hoopis märk ebatervest eluviisist ja liigsest rööprähklemisest. Samas ei tohiks ATH-d pisendada selle suure mõju tõttu elukvaliteedile.
• Eestis rabelevad lapsed koolis samamoodi, hambad ristis, nagu täiskasvanud. Osaliselt võib olla tähelepanuprobleemide taga ülinõudlik koolisüsteem ja eestlaste ambitsioonikus olla parim.
• Teismeliste identiteediotsingutele on lisandunud sooidentiteedi vaagimine. Võrreldes varasemaga on kaalumisvõimalusi palju rohkem, kuna infot on meeletult palju ja sisuliselt pole enam ükski asi tabu.
• Teismeea otsingutefaas on habras aeg ja nooruk vajab vanema toetust, hoolimata sellest, kuhu ta oma otsingutega jõudnud on. Vanem peaks austama nooruki valikut isegi juhul, kui see talle ei meeldi.
• Vaimse tervise astmed on Eestis alles paika settimas. Vaatamata näiliselt pikkadele järjekordadele on Eesti süsteem kiire erinevalt lääneriikidest, kus võib leebema probleemiga võtta erialaarsti juurde jõudmine paar aastat.

Viimasel ajal tundub, et kogu ühiskond on justkui kollektiivselt aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) all kannatama hakanud ning pooled teismelised on soosegaduses. Samas võimalused psühhiaatrilist abi saada jäävad justkui üha ahtamaks.

Psühhiaatrite seltsi esimees ja laste vaimse tervise keskuse juht, lastepsühhiaater Anne Kleinberg, leppisime teiega enne saate algust kokku, et räägime psühhiaatriast tabuvabalt. Kuigi psühhiaatriliste diagnooside ja ravi ümbert on stigmad hakanud Eestis kaduma, on stigmatiseeritud nende diagnooside ja häirete üle arutlemine ning küsimuste küsimine ehk eluterve kahtlemine. Kas te psühhiaatrina tajute, et teie valdkonnas on teemasid või valdkondi, mille üle avalikult arutleda justkui ei võigi? Milles see väljendub?

Mina seda ei taju. Meil on kohutavalt arenenud ühiskond. Võrreldes isegi vanade Lääne-Euroopa kogenud riikidega, kes on tegelenud nende teemadega palju kauem kui meie, on meie olukord pigem selline, et me räägime peaaegu kõigest.

Inimesed kardavad jätkuvalt rääkida surmast ja suitsidaalsusest, aga rohkem on see seotud vanuse, põlvkonna või elukogemusega. Ühiskonnas tervikuna, eriti noorte seas, räägitakse kõigest. Võib-olla see, et mina seda teravalt ei taju, tuleb sellest, et olen päevad läbi pidevalt noorte keskel.

Kaks nädalat tagasi Eurovisiooni ülekannet jälgides peaaegu ei olnud artisti, keda Marko Reikop poleks sisse juhatanud pika loeteluga psühhiaatrilistest häiretest, mille all see või teine artist on elu jooksult kannatanud. Kas meie ühiskonnaga on toimunud mingi vaimse tervise murrang halvema poole ja sisuliselt igaüks kannatabki mingi vaimse häire all? Või olete teie, psühhiaatrid, hakanud lihtsalt inimeste eripäraseid isikuomadusi ja kiikse harukordse usinusega diagnoosima? Äkki see vajabki teadvustamist, et enam ei ole adekvaatne kellelegi öelda loll või laisk, nagu eit "Nukitsamehes" kollidele, vaid iga sellise omadussõna taga on tegelikult hoopis mingi diagnoos, nagu näiteks metsakollide puhul düsleksia või ATH?

Psühhiaatrid on selle koha pealt konservatiivsed. Oleme konkreetse arstliku eriala esindajad ja diagnoosime häireid vastavalt reeglitele. Selle koha pealt pole me muutunud vastavalt ühiskonna survele vastutulelikumaks. Ei tasu ära unustada, et psüühikahäire on väga selge konstruktsioon. Lihtsalt inimeste muredest ja omapäradest räägitakse rohkem.

Kuna paralleelselt räägitakse rohkem psüühikahäiretest, siis ongi selline buum, kus inimesed arvavad, et neil on mõni psüühikahäire. Seda enam, et inimesed loevad ise väga palju. Enesediagnoosimine on olnud läbi aegade väga populaarne.

Kui mingi häire on mingil ajal fookuses, siis inimesed kipuvad ennast selle järgi määratlema. Alles oli see bipolaarne häire või mitmene isiksusehäire kõigi noorte peamine kahtlus iseenda suhtes. Need lained tulevad ja lähevad. Siinkohal peavad olema inimesed kannatlikud. Psühhiaatrid võivad küll olla avatud asjadest rääkima, aga diagnoose panevad nad arstikunsti reegleid järgides.

Millest need lained tulevad, et algul on kõik bipolaarsed, siis on kõigil isiksusehäire ja nüüd tundub, et kõigil on aktiivsus- ja tähelepanuhäire, vähemalt täiskasvanutel?

Hea küsimus. Noored identifitseerivad ennast tihti keeruliste ja vastuoluliste asjade kaudu. Kunagi olid selleks raske rokkmuusikaga seotud kannatused või muud maailmavaatelised vastandused.

Vastandumise ja eriliseks olemise kohti jääb järjest vähemaks, sest tabud on vähenenud. Seetõttu pöörduvad nad kaalukate teemade, näiteks tõsiste psüühikahäirete juurde. Päris paljud noored arvavad, et nende ärev sisekõne on tegelikult kuulmismeele petted ja seetõttu kahtlustavad endal skisofreeniat. See on väga levinud trend.

Miks mõni häire mingil ajal saab rohkem tähelepanu, tundub sõltuvat kogukondade suhtlemise fenomenist. See võiks olla eraldi uurimise teema, miks mõni häire saab mingil ajal moehäireks. Kui mõelda väga pragmaatiliselt, siis ATH ongi üsna kõrge levimusega ja mõjutab päris palju elukvaliteeti. On õigustatud, et inimesed tahavad selgust, kas neil on vaja spetsiaalset abi või peaksid nad lihtsalt oma tervise ja eluviiside üle mõtlema.

Kas igaüks, kes ei suuda raamatut või pikka ajaleheartiklit läbi lugeda või koosolekul juttu jälgida, kannatab ATH all ja vajab abi?

Kindlasti mitte. Võib-olla suurema tõenäosusega keegi, kes on multitask'imisega liiale läinud ja muidu oleks lihtne normotüüpne inimene, kui ta õigel ajal magaks ning jälgiks ööpäevarütmi. Väga paljud inimesed on ületöötanud ja ei ole järginud elu põhivajadusi toetavaid eluviise aastakümneid. See on väga levinud. Mitme asjaga korraga tegelemine on eluviisitrend. See laastab inimeste tähelepanuharjumusi päris palju. See laastab rohkem neid, kellel on sünnipäraselt risk ATH-ks suurem.

Mõnel inimesel on depressiivsena raskem keskenduda. Kui inimese tähelepanu on häiritud, võib see olla tingitud ka lihtsamatest põhjustest kui ATH.

Miks mõned inimesed, kes on aastaid käinud psühhiaatrite vahet ja depressiooni ravimas, tunnevad end lõpuks koduselt, kui neil diagnoositakse ATH? Neid lõpuks mõistetakse ning on koju kohale jõudnud ja kõik loksub paika. Kas varem ei osatud seda diagnoosida?

Täiskasvanute ATH diagnoosimine on olnud alati lasteaia ja noorukite diagnoosimisest mitu sammu maas. Täiskasvanud on olnud vaeslapse rollis. Ka see, kuidas arstkonnas teadvustatakse, et depressiooni või ärevuse taga võib olla diagnoosimata ATH. Umbes 30 protsenti depressiivsetest inimestest võib-olla diagnoosimata, see komorbiidsus on üsna suur. See on täiesti põhjendatud mure. Paljusid asju teadvustatakse alles nüüd ja praegune põlvkond, laovanemad, ei ole saanud piisavalt abi.

Kui palju võib ATH-d populatsioonis olla ja teisalt, kas seda kiputakse üle diagnoosima nüüd, kui sellest rohkem teadvustatakse ja abi on kättesaadavam?

Jämedalt on levimus umbes viis protsenti, täiskasvanutel tegelikkuses veel vähem. Tõsist toimetulekut mõjutavad ATH juhtumid on harvemad. Seda, kui palju võib olla spektri servades ja võimenduda mõne kriitilise elusündmuse käigus, on omaette teema.

Võrdlusena on skisofreenia levimus parimal juhul üks protsent. ATH on kõrge levimusega, sarnane on näiteks söömishäire anoreksiaga, millel on väga laastavad tagajärjed. Selle buumi oleme samuti üle elanud, praegu pöördutakse selle häirega meie poole täiesti plaaniliselt.

Kui Ida-Euroopa sai vabaks, hakkas see tasapisi vallanduma. Need fenomenid on teistes meile sarnase ajaloo ja tervishoiukorraldusega riikides üsna sarnased. See, mis noorukitega toimub, on üsna sarnane sarnase majandusliku taustaga riikides.

Kas diagnoosi andmine üle spektri võib teha karuteene neile, kellel on raskem selle häirega toime tulla?

Diagnoosimise loogika siinpool sood on ikkagi see, et lähtutakse toimetulekust. Kui toimetulek ei ole häiritud, siis diagnoosi ei panda. Ka laste puhul võib olla, et kliiniliselt mitteoluliste sümptomite hulga peale me ei pane talle seda diagnoosi välja. Ta võib jääda meile jälgimisele.

Iga hinna eest ei korjata sümptomeid kokku ja ei nimetata häireks. Häire on siis, kui inimeste toimetulek on ATH puhul mitmes keskkonnas häiritud, mitte ainult kodus tülitsedes või mingil koosolekul tähelepanu kaotades.

Enamasti on nendeks kaheks keskkonnaks kool ja kodu. Näiteks laste puhul on üsna kahtlane, kui koolis on süvenemisega kõik korras ja kodus mitte. Pigem räägib see sellest, et kodus on midagi muud käärimas, kasvatuse, omavaheliste suhetega, võib olla vägivalda, destruktiivsust.

Nii et te ei ole täheldanud ülediagnoosimist või tuleneb see lihtsalt sellest, et inimesed panevad ise endale neid diagnoose?

Inimesed kipuvad ise endale diagnoose panema ja kõige hullemana seda ka oma tuttavatele ja sõpradele rääkima. Hästi levinult öeldakse, et inimesel on paanikahäire. See on inimlik. Arstide ülediagnoosimisse ma praegu pigem ei usu, sest meie juurde jõuavad ikkagi need, kelle kaebused on juba tõsisemad. Muidugi on inimesed pahased, tahaksid kohe arsti juurde saada ja teada, kas neil on midagi viga.

Kuidas inimene ise peaks suhtuma psühhiaatrilisse diagnoosi? Kas ta peaks võtma seda paratamatusena, millega peaksid kõik tema ümber olevad inimesed leppima või pigem otsima toimetulekuviise selle kiuste? Kas teadvustamine ja kohanemine peaks algama iseendast või ikkagi kaaskondsetest?

Mõlemat. Tuleb väga palju selgitada endale ja oma lähedastele, milline on häire olemus ja aru saada, milliseid eluviise järgida ning milliseid ravimeid regulaarselt võtta. Kui keegi murraks jalaluu ja ta peab tegelema taastusraviga, läheb selle integreerimine valutumalt.

Sisuliselt sama kehtib psüühikahäirete kohta. Aju on väga mitmekülgne ja delikaatne organ ning me ei tea veel kõike selle toimimisest. Ravimid mõjutavad sellest veel väga väikest osa. Ikkagi kohanemine ja mõte, et funktsioneerimist on võimalik paremaks saada teadlike eluviisimuutuste ja ravirežiimi järgimisega, on oluline.

Ei ole harvad olukorrad, kus inimene ütleb, et tal lähevad asjad jälle halvasti. Siis saad aru, et ta on vahepeal ravimite võtmise pooleli jätnud. Kui inimene ainult ravimitele loodab, siis need mõjutavad toimetulekut umbes 10 protsenti.

Ülejäänu sõltub elukeskkonnast ja eluviisidest tingitud muudatustest. Kui jätkad ülikeeruliste ületunnitöödega mitmel töökohal rabades ja ei muuda oma elustiili või ei üritagi suhteid korda saada ega loobuda näiteks öösel telefonis olemisest, siis suuri tulemusi ei saavuta. Sinu bioloogiline keha ei jõua püsti püsida ega aju töötada.

Inimesed unustavad ära või ei taha tõsiselt võtta, et me oleme sotsiaalsed loomad. Kui suhted meid ei toida, me nendega teadlikult ei tegele ega suhteoskusi ei muuda, siis seda tuge, mida pakuks meile toetav lähisuhe või muu võrgustik, me ei saa. See on väga tähtis.

Ehk me oleme oma eluviisidega iseennast haigeks teinud?

Bioloogiat ei saa ATH puhul ignoreerida, see on seal kindlasti olemas. Kui sul on kaasasündinud tõenäosus, et see on sinu nõrk koht, mitte näiteks lühinägelikkus või reumatoidartriit, siis pead oma eluviise korrigeerima. Sa saad ennast sellega väga palju tervemana hoida.

Pered, kus vanemad pakuvad struktureeritud, tähelepanelikku ja emotsionaalselt toetavat kasvatust, lükkavad ATH diagnostikat edasi, sest laps tuleb toetavas keskkonnas hästi toime. Probleemid tulevad alles siis välja, kui laps jõuab koolis 4.–5. klassi ja peab toime tulema uute raskustega. Kui nutihügieeni ei ole ollagi, ning söömis- ja uneharjumuste puhul arvatakse, et ta on igiliikur, kaevad endale ise augu valmis.

Miks on ka laste seas ATH-d üha rohkem? Õpetajad ütlevad, et igas klassis on neil õige mitu last sellega.

Üks põhjus on meie ülinõudlik koolisüsteem ja eestlaste ambitsioonikus olla parim. Koolikeskkonna müra ja lärm segavad eriti neid, kellel on kalduvus ATH-le, aga ka teisi. Meeletud õppemahud ja puudulikud toimetulekuoskused tekitavad olukorra, kus inimesed pingutavad ilma mõtlemata. Massiivne õppimine ei ole pääsetee. Õppida tuleb targalt. Meil on üsna palju tuima pingutamist. Võiksime mõelda, et siin võiks pausi teha ja astuda sammu tagasi. Siin on mu klass juba nii väsinud, et nad ammu midagi ei omanda, vaid niisama sihitult rabab.

Kooli õppekavad ja õppimismeetodid võiksid olla targemad ja enesehoidmise viisid koolis olulisemad. Inimesed üldiselt ei pööra tähelepanu sellele, mis neile korda ei lähe.

Õppida saab ainult emotsionaalselt turvalises kohas, kus sa oled teretulnud ja hoitud, pole koolikiusamist ja õpetajad suhtuvad sinusse sõbralikult. Eestlaste toimetulekuviis on "pinguta või sure" ja see ei ole palju paremaks läinud.

Ma saan aru, et me elame geograafiliselt keerukas keskkonnas ja siin pole pool aastat soe. Meie lapsed rabelevad aga koolis samamoodi nagu täiskasvanud, kellel on hambad ristis. See ei ole jätkusuutlik ja tekitab stressi. Mõnedel on tähelepanuhäired lihtsalt stressist. Nad ei suuda õppida, neil ei ole hea olla ja nad ei ole emotsionaalselt turvalises kohas. Nad on lihtsalt kohale vedanud keha, kes ei suuda infot vastu võtta.

Ja siis need lapsed, kes on tunnis ära kurnatud ei tohi ka vaheajal end tühjaks mürada, vaid peavad koridoris vaikselt jalutama.

Paljud koolid on oma suurte vahetundide ja läbimõeldud keskkondadega muhedad, aga arenguruumi on kõvasti. Paljud lapsed lähevad kooli tühja kõhuga, mis takistab õppimist. On ka neid lapsi, kellel ongi raske. Koole, mis annavad lastele hommikul süüa, on päris palju. Vähene tähelepanu igale lapsele konkreetselt maksab kätte.

Täiskasvanuna ei tahaks keegi olla ruumis, kus on tihedalt 35 inimest, kes lärmi teevad. Miskipärast me eeldame, et lapsed peaksid sellises keskkonnas hästi hakkama saama?

Inimene vajab enda ümber oma meeleruumi.

Kuidas saab vanem toetada ATH-ga last, kes kipub asju unustama ja kaotama? Kas vanem peaks lapse koolikoti ise kokku panema, teda viima-tooma, et ta saaks häid hindeid või kuidas selle lapse oskuste omandamine peaks käima?

Oskuste omandamine tuleb koostöös vanemaga, kes peab olema kannatlikum ja süstemaatilisem. See on tihti raske. Kui peres on ka vanemal ATH, on see karm väljakutse oma kolme lapse koolikotte pakkida. See ei ole ka jätkusuutlik.

Hästi varajane eluviiside ja ajaplaneerimise õpetamine on oluline, see, kuidas õpid oma keha ja asjade eest hoolt kandma. Mõned lapsed saavad oma vanemate pealt copy-paste'ina õppida, kuid ATH-ga lapsed vajavad rohkem tuge, isegi kui ta vanemad on väga organiseeritud inimesed.

ATH-ga, aga ka ilma selleta lapse puhul on oluline, et tal oleks selged päevaplaanid, millal süüakse, millal millalgi järgmiseks tegema hakatakse. ATH-lapse puhul tuleb meeles pidada, et ta väga palju korraga meelde ei jäta. Vanemad peavad mõtlema, millal ja kuidas nad lapsele midagi räägivad. Tal on oluline näha päevakava seinal.

Ent ka see, et me ei külva tema päeva paljude asjadega üle ja ise teeme samal ajal tööd. Toetav tähelepanuruum, mida saame vanematena pakkuda, et ta ei upuks sinna koolikottide ja trennide vahele ära, kaob ka niimoodi olematuks. Seda inimesed ise tihti ei teadvusta, et ta enda meeleruum tema lapse asjade jaoks peab ka alles olema. Kui me oma peas klaarime mingeid asju ja käigu pealt klaarime masinlikult asju, kuid pole lapse emotsionaalse reaalsusega kontaktis, siis laps distantseerub veelgi ega suuda süveneda.

Selged lühikesed sõnumid ja oma asjade isetegemine on olulised. Seal tuleb juures olla, mitte et seda talle seda kuskilt kaugelt ütled ja pärast tuleb pahandus. Sa pead talle päriselt ette näitama, kuidas asju kotti panna.

Kindlasti tasub kõike õpetada, sest muidu on pärast veel hullem. Ta võib täiskasvanuna su elutoa diivanil istuda ja oodata, et sa ta arved ära maksaksid.

Oleme rääkinud erinevatest trendidest, mis rulluvad üle ühiskonna. Alustasime sellest, et oli aegu, kus paljud arvasid, et neil on bipolaarsus, siis depressioon ja nüüd on ATH justkui moehaigus, mis ei ole hea sõna, aga paremat meil siin vist võtta ei ole.

Peame rääkima ka teismelistest, kellest natukene juba saate esimeses pooles rääkisime. Kui igal kümnendil on oma eripära, mille kaudu teismelised end identifitseerivad, olgu see siis raskem muusika, punkarlus, grunge, või narkootikumid, siis nüüd tundub teismeliste rääkides, et mõnes klassis on pooled noored soosegaduses. Kust see tuleb? Kas see on mingisugune uus nähtus?

Ma ei ütleks, et see on väga uus. Minu vaade võib-olla erineb sellest, mis laiemalt näha on. See tuli juba umbes kümme aastat tagasi ja viimased viis aastat on see olnud väga kohal. See on samamoodi ka meie ümber ja maailmas laiemalt: Skandinaavia, Euroopa ja USA on kõik rohkem või vähem samade pööriste keskel.

See on hea küsimus, miks praegu üles kasvades on oma identiteedi otsimine keerulisem. Arvan, et üks põhjus on see, et kaalumisvõimalusi on palju rohkem, kuna infot on meeletult palju. Sisuliselt ükski asi ei ole tabu. Me ei tea, milline see oleks olnud 20 või 30 aastat tagasi, kui inimestel oleks olnud sama palju infot ja vabadust rääkida erinevatest, ka väga intiimsetest otsingutest.

Iga otsing ei tähenda veel lõppjaama jõudmist.

Muidugi mitte. Inimene on pidevalt arenev, dünaamiline sotsiaalne olevus, kes peab viima end pidevalt tasakaalu keskkonnaga. Noorena ta teeb seda rohkem, see ongi nii ette nähtud, kuna täiskasvanuks saades on nii palju identiteedi alaosade paikaloksumise aeg. Ka hiljem testivad inimesed end pidevalt keskkonna suhtes ja üritavad seda sotsiaalset, emotsionaalset ja bioloogilist otsida. Noored teevad seda rohkem.

Kui teismeline neiu püüab vaigistada endas naiselikkuse ilminguid füüsiliste vahenditega: seob rindu, riietub poisilikult ja palub end poisi nimega kutsuda, millal peaksid vanemad hakkama teda tunnustama sellena, kellena ta end identifitseerib? Kui pikalt võivad need otsingud kesta ja kas 15–16-aastane, kellena ta end identifitseerib, on juba kohale jõudnud? Kas see on faas, kus vanemad peavad leppima, et nüüd on nii?

Vanem peab oma last toetama, ükskõik millises faasis ta on. Otsingute faas on habras aeg ja nagunii vajab laps toetust. Me ei tea, kuhu keegi oma arenguga jõuab ja milline see on. Pigem on oluline, et see teekond ei oleks valuline.

Üks on kindel. Kui inimesed noorega väga vastanduvad ja pole üldse tema tõlgendustega nõus, siis seda jõulisemalt ta neile vastandub. Kui me tahame toetada seda, et ta jõuaks endas rahulikult selgusele ja ei teeks äärmuslikke otsuseid, siis pigem me ei peaks olema väga mustvalged ja kurvad.

See on muidugi vanematele väga keeruline. Alles see oli, kui küsimused olid selles, kellega ja kaua ta võib väljas olla. Tänapäevases mõttes olid 20–30 aasta eest vanematel palju lihtsamad väljakutsed.

Praegu on sooidentiteedi otsingud tõesti tõsine väljakutse. Vanemate põlvkonnale endal ei olnud seda teemat sellisena või kui, siis väga väheste jaoks ja seda ei jagatud. Igal juhul tegeleb nooruk suures pildis eneseotsingutega ja isegi kui ta ühel päeval jõuab kindlasse teadmisse, et selline ta on, siis vanemad peavad teda sellisena toetama.

Kui kaua võivad teismelise küpsemine ja eneseotsingud kesta? Mis vanuseks võib öelda, et noor inimene on ilmselt välja kujunenud ja see veendumus, milleni ta on jõudnud, on lõplik?

Psühholoogilise arengu etapid näitavad, et puberteet on kõige kesksem aeg eneseotsinguteks ja see kestab jämedalt vanuses 12 kuni 25. Viimane teismelise etapp on tegelikult 20. eluaastate esimeses pooles. Identiteedi osad, mida inimene endaga kooskõlastab, on erineva sügavusastmega, võib-olla eri rõhuasetusega. Soo ja seksuaalsuse üle juurdlemine on puberteedi keskel väga oluline teema.

Alati on olnud nii, et teismeline võib mingil hetkel lüüa kõhklema, keda ta ihaldab ja milline on tema seksuaalne identiteet. Tänapäeval on sooidentiteet siia lihtsalt tulnud tugevalt kõrvale. See tabu on väga tugevalt mõranema hakanud.

Teine küsimus on, kuidas inimesed sellega hakkama saavad, kellel on sellest keeruline rahulikult mõelda. Kuidas nemad endaga rahu teevad? Laias laastus on aga nii, et noored kaaluvad ka neid teemasid, kas ma olen mees või naine, keda ma ihaldan. Nende eri identiteetide kokkuloksutamine teismeea keskel ja täiskasvanuks saamisel on täiesti tavaline.

Millises vanuses peaks võimaldama kirurgilist või hormonaalset sekkumist, kui inimene ei ole oma sünnipärase kehaga rahul? Kas see peaks käima puhtalt enesetunde järgi või peaks olema vajalik psühhiaatriline konsultatsioon, mida praegu ei ole?

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsioon 11 järgi ei räägita enam siinkohal psüühikahäirest. Psühhiaatrit on vaja ainult siis, kui kahtlustatakse psüühikahäiret ja inimesel on vaja sedalaadi abi. Laias laastus on nii, et kui inimene suudab teha kaalutletud otsuseid oma tervist mõjutavate protseduuride suhtes. Jämedalt öeldes on see see koht. Inimene on tõenäoliselt ka varem kaalumisvõimeline kui 18-aastaselt.

See on arsti ja patsiendi vaheline arutelu ning koht, kus asi läheb keerulisemaks. Arstid lähtuvad olemasolevatest tõenduspõhistest uuringutest ja ei saa soovitada tegevusi, mille mõju nad ei suuda mingiski ajavahemikus prognoosida, kuidas see inimese elu mõjutab. Kõike, mida arst teab, saab ta vahendada ja inimesega arutada.

On üsna kunstlik öelda, et inimene on täiskasvanud täpselt 18-aastaselt. Paljud, kes saavad 18, lähevad esimese asjana viinapoodi. Ma ei tea, kui küps see valik on. Pigem on see arutelude koht, millal inimene saab teha kaalutletud otsuseid koos oma arstiga.

Eestis on meil läbi mõtlemata, kuidas ühiskond tervikuna ja vanemad sellesse suhtuvad. Kui palju saab sekkuda inimese terviseotsusesse keegi teine kõrval ja mis vanuses. See on ilmselt siin see emotsionaalne koht.

Mis vanuses praegu need otsustused ja sekkumised on võimalikud?

Kui inimene on 18-aastane, saab ta meie seadusloogika järgi täiskasvanuks ja saab siis edasi minna oma mõtete ja küsimustega. Kuidas see hakkab meil lähematel aastatel olema, me ei tea, sest ühiskond on pidevalt arengus. See on hästi palju kirgi küttev teema. Siin ei jääda vaikijaks ja see saab olema üks intensiivne ühiskondlik arutelu.

Kuidas hakkavad arstid vastu tulema? Arst ei ole lihtsalt tore inimene, vaid spetsialist, kes vastutab oma tegude eest. Ta peab olema veendunud, et see, mida ta patsiendile võimaldab, on ikkagi patsiendi parimates huvides. Sinna tuleb juurde ühiskond, kuidas ühiskond neid regulatsioone näeb ja millised on võimalused. Põhimõtteliselt elame ajastul, kus kui inimene on igat pidi võimeline oma elu juhtima ja aru saama oma tervisega seotud riskidest ennustatava tuleviku raamides, saab ta oma otsuseid teha.

Kindlasti on neid, kes arvavad, et ta ei võiks seda teha, ja neid, kelle arvates oleme me praegu kohutavalt tagurlikud. See on ühiskondliku dialoogi küsimus, kuidas see paika loksub.

Noori on väga palju, kelle puhul on selgelt määratletav, et tema sooidentiteediga ongi vähemal või rohkemal määral teistmoodi. On neid, kellel möödub see periood kahe aastaga. Kui ta teeb selle kahe aasta jooksul elumuutvaid otsuseid ja näiteks paneb bloki oma võimalusele hiljem lapsi saada või tekivad tal hiljem tervisega muud probleemid, siis see on kaalukas otsus. Inimene peab saama siin võimaluse aruteludeks.

Teismeline on olemuselt nagu Alice Imedemaal, iga päev erinev. Ta ei ole homme enam see, kes ta oli täna. Kuhu see piir ikkagi tõmmata? Millal saab usaldada, et inimene on jõudnud sellesse lõppjaama ja võib oma keha muuta?

Teismelised on kõik väga erinevad. Mõni on väga kaalutletud ja teadlik, ta on kõik enda jaoks läbi lugenud, ta tahaks oma samme teha. Teine mõtleb ja süveneb vähe, teeb pinnapealseid otsuseid, on oma tunnetest mõjutatud. See on ka põhjus, miks elame me seni siin sellises loogikas, et vanemad piiravad oma laste valikuid tunnetepõhiste otsuste vältimiseks.

Teise poolena, kui vanemad ei suuda lapse parimates huvides mõelda, mis olukorras ta siis on. Ehk keegi teine peab last toetama. Loomulikult võib olla teismeline oma emotsioonidega väga kõikuv, aga see on utreeritud pilt. Psüühiliselt terve teismeline võib olla trotslik ja vastanduv, aga ta ei ole seda stabiilselt kogu aeg. Ta on võimeline süvenema ja kaaluma.

Kui palju nendest soosegaduses noortest teie töömaale jõuab ja kui tugevalt see nende psüühikat mõjutab ning kuidas see võib lõppeda?

Meie töömaale jõuavad enamasti need, kes on kas ärevad või kurvad või kellel on ka olnud väga dramaatilisi kogemusi. Meie oleme selles mõttes kallutatud, et enamasti on see komorbiidne mõne muu probleemiga. Tavaliselt abi otsimine algab mõne muu probleemiga ja siis tuleb teise või kolmanda teemana ka välja küsimus sooidentiteedi kohta.

Mida aasta edasi, seda rohkem jõuab inimesi sellega ka otse, aga enamasti on neil ka mingi kaasuv probleem. Posttraumaatiline stressihäire ja depressioon on tihti seotud keerulise eluga, mitte ainult sooidentiteedi küsimustega.

See võib väljendada ka soovi kuuluda mingisse subkultuuri või seltskonda, mis neid aktsepteerib.

See on üks võimalus sellest mõelda. Kui vaadata teaduskirjandust, siis lihtne mõte, et kõik, kellel on halvasti läinud, valivad nüüd soo muutmise loosungiks, ei vasta tõele.

Üle maailma on kasvanud noorte naiste ja tüdrukute enesevigastamine ja suitsidaalsus ning ka hilisema algusega sooidentiteedi dilemma, on ilmselge, et naiseks kasvamine ja naise identiteediga kohanemine on ühiskonnas ülima tähelepanu all ja võrdlemise kontekstis muutunud palju keerulisemaks. See on kindlasti stressirikas ja võib olla üks noot selles teemas.

Koroona ajal kasvas teismeliste ja laste suitsidaalsus järsult. Praegu, kui on kõige lokkavam maikuu, kipub olema depressiooni ja enesevigastamise küüsis teismeliste jaoks kõige raskem aeg. On eksamid, klasside ja koolide lõpetamised. Kas oleme nüüd koroonajärgsest mustast august üle saamas? Kuidas meil see kõige mustem statistika praegu on?

Julgen öelda, et elu hakkab natuke helgemaks minema. Me teeme statistikat selle põhjal, mida me näeme haiglates enda ümber. On teada, et kõik inimesed ei jõua arstide tähelepanu alla. Näeme aga, et kõige hullem laine hakkab natuke järele andma. Samas ei ole see kuidagi muutunud, et õppeaasta erinevad etapid on teadaolevalt riskiperioodid, enne jõule, vahepealse väsimise ajal enne kevade saabumist ja kevadel mai lõpus.

Miks on märtsis hästi keeruline? Mitte ainult seepärast, et on pime ja kevadet ei paista, vaid ka inimestel on meeletu hirm, mis kooli nad edasi lähevad ja mida teevad nad peale üheksandat klassi või mis saab temast peale gümnaasiumi. Need on hästi tugevad aktsendid. Niipea, kui saab selgeks, kuhu gümnaasiumi inimene sisse sai, läheb pinge palju väiksemaks.

Kui palju alaealiste enesetappe oli mullu ja kui palju neid tänavu on olnud?

Ma ei tea tänavusi numbreid täpselt, kuid suurusjärk on 12-15. Iga inimene, kes lahkub elust enneaegu ja oma käe läbi, on palju. Ükski laps ei tohiks tahta surra ja elust lahkuda. Selleni, et me oleksime selline ühiskond, et inimesed tunneksid ennast turvalisena ja saaksid rahulikult üles kasvada, on meil pikk tee minna. Me oleme üksteise hoidmises ikka üsna rabedad.

Millises seisus peab olema praegu noor, et tal oleks võimalus pääseda ravile?

Ravile pääsevad suitsidaalsed inimesed erakorralise meditsiini osakonda. Igas haiglas on oma reeglid, kuidas suitsiidiriski hinnatakse. Kui seal on näha, et inimene on enesele ohtlik, vajab ta statsionaarset ravi, siis ta paigutatakse haiglasse samal päeval. Iseasi, kas ta suunatakse kohe psühhiaatrilise abi osakonda või on ta mõnda aega hoiul mõnes teises osakonnas ka selle tõttu, et nad on näiteks üritanud endalt elu võtta mürgistuse tekitamisega.

Kui ta ei vaja haiglaravi, suunatakse nad enamasti tänapäeval vaimse tervise õdede vastuvõtule. Nad võtavad selle esimese kriislaine üle, et stabiliseerida selle noore inimese elukäiku.

Kas stabiliseerimine on võimalik ka enne, kui laps üritab endale kätt külge panna? Ta võib olla depressiivne ka enne enda vigastamist.

Enamus lapsi jõuabki nende juurde enne kriitilist hetke. Perearstid suunavad väga palju noori väga targalt edasi ja paljud koolipsühholoogid tegelevad näiteks koolivägivalla lahendamisega varakult. Nad töötavad selle lapsega, kes on kaotanud eneseusu ja arvab, et ta ei suuda kunagi oma õpitulemustega paremaks saada. Järjest rohkem jõuavad täiskasvanud tegeleda nende laste elukorralduse muude probleemidega.

Noored on kergesti heituvad ja nende probleemid võivad tekkida mitu aastat enne. Kõigi vanemad ei ole märganud, et nende laps on lootust kaotamas. Paljudel juhtudel seda siiski märgatakse ja võrgustik on juba asunud toimetama.

Nõrga kohana ei julge vanemad sageli rääkida oma lapsega nende lootusetusest ja võimalikest suitsiidimõtetest. Kui suitsiidikatse on juba olnud ja kui arst ütleb, et lapse ümber ei tohi olla kodus ohtlikke esemeid, siis seda tuleb järgida.

Me ei saa kõiki kurbi inimesi haiglasse panna. Eriti naljakas on siis, kui ta saab välja ja keegi pole süvenenud, mida tema toetamiseks teha ülejäänud aastad. Depressioon on korduma kippuv häire ja ägenemisi tuleb ka tulevikus.

Kui tulla tagasi laste juurde, kellel on ärevust ja ATH-d, siis koolides öeldakse sageli, et minge psühhiaatri juurde või Rajaleidjasse, kuid vanemad on meeleheitel, sest nad ei leia arsti. Vähemalt mitte tervisekassa rahastusel, kelle juurde annaks end järjekorda panna. Kui nad lõpuks arsti juurde pääsevad, on arst järgmiseks visiidiks lahkunud juba erapraksisesse ja ring algab nende jaoks otsast peale. Kas süsteemis on midagi mäda?

See on laine, mis on tulnud. Tervisekassa on hea koostööpartner ja ametkondadest kõige sihipärasem ja stabiilne. Raha mõttes on psühhiaatria privilegeeritud. Küsimus on pigem selles, miks arstid lahkuvad tervisekassa lepingupartnerina töötamisest.

Selle taga on meeletu ülekoormus. Kui sul pole tugevat meeskonda, kes sul tuju üleval hoiab, on väikese meeskonnaga või üksinda töötamine ebaterve. See on arsti ja psühholoogi tervisele väga ohtlik. Läbipõlemise risk on neil kõrge.

Riigil võttis sellest aru saamine aega, et tegu on prioriteetse teemaga ja me peaksime neid asju paremini lahendama. Osad inimesed ei jõudnud psühholoogide-psühhiaatrite palga küsimuse, üldse arstide ja medõdede koolitamise ning tööl hoidmise küsimuse lahendamist ära oodata. Ka praegu on see meeletu ülekoormusega töötamine.

Perearstid saavad teha korrektse e-konsultatsiooni ja paljud oskavad seda teha. Kui sellel inimesel on tehtud ära vajalikud eelhindamised, sh ka analüüsid, mille puhul võib selguda, et inimesel on vaja korrigeerida hoopis toitumist. Tema õudne depressiooni meenutav väsimus võib tulla sellest, et ta ei söö korralikult ja tal on aneemia. Väga paljusid asju saab ette korda teha. Perearstid oskavad ravi alustada ja paljud jätkavad sellega vingelt.

Muidugi on tervisekassa rahastatavate tervishoiuteenuste järjekorrad pikad, kuid paljud sissetulevad tööd pole kiirtööd. See on ka utreeritud kujutelm, et kõik peavad kohe saama. Meil on ülikiire plaaniliste uuringute järjekord, kuid ATH, autismi ja ka vaimse alaarengu uuringute puhul on järjekorrad alla poole aasta. Kõigis arenenud riikides on need aastakümned olnud kolm-viis aastat. Kuskil ei ole sellist lennukit, et tahan diagnoosida ja siis kohe saan.

Inimestel ja ka ametnikel on natuke teadvustamata, et erakorralist abi saavad inimesed saavadki rutem, sest jõuame e-konsultatsioone läbi vaadates teha triaaži. Neil inimestel, kellel on kiirem, ka agressiivse ATH-ga lapsed, jõuavad nädalate või kuu jooksul arstile. Nad ei hammusta ja löö seal, vaid neid saab ravima hakata ja nad saavad koolis edasi käia.

Inimesed tahaksid kõik kohe tulla ja see ei olegi asjakohane ootus. Tervishoius alles settib tähtsuse järjekord paika. Paljud inimesed ei pea käima eriarsti juures, vaid saavad abi teistest kohtadest, näiteks vanemahariduse läbi. Psühhiaatrid on täidetud ka nendega, kes ei pea käima eriarsti juures. Vaimse tervise astmed on alles paika settimas.

Ma oskan küll öelda, kuidas lapsi magama panna ja neid kasvatada nii, et nad su sõna kuulaks, aga ma olen koolitatud diagnoosima psüühikahäireid ja neid ravima.

Aitäh, Anne Kleinberg!