Tihti eeldatakse, et kaamerasilm on erapooletu ja salvestis pakub vaieldamatut tõestust toimunust. Ometi näitab praktika, et kaks inimest võivad vaadata täpselt sama videolõiku, kuid jõuda diametraalselt erinevate järeldusteni. See viitab, et puhast ja objektiivset vaatamist polegi tegelikult olemas, sest vahele segab inimlik tegur ja info moondumine teadvusesse jõudmisel.

Psühholoogias kannab see nähtus nime apertseptsioon. Tegemist on tajufenomeniga, mille puhul on inimese taju alati mõjutatud tema varasematest kogemustest ja teadmistest. Tallinna Ülikooli õiguspsühholoogia dotsendi Kristjan Kase sõnul võivad inimeste mõtted, arvamused ja hinnangud olla seetõttu ühe ja sama video kohta küllaltki erinevad. Õigussüsteemi seisukohalt on sestap oluline koguda võimalikult palju tõendeid ja hinnata neid kogumina, mitte tugineda vaid ühele salvestisele.

Lemmikhüpotees 

Lisaks individuaalsele tajule mõjutab vaatajat tugevalt tema sotsiaalne taust ja haridus. Näiteks kipuvad inimesed tegema tajuvea, mida nimetatakse kinnituskalduvuseks. Kui eeldame, et maailm funktsioneerib teatud reeglite alusel, pöörame tähelepanu just nendele detailidele, mis meie arvamust kinnitavad.

"Meil võib tekkida oma lemmikhüpotees toimunu kohta ja me jätame alternatiivsed hüpoteesid kõrvale," selgitas Kask. See tähendab, et video ei toimi mitte tõe allikana, vaid vahendina, millega tsementeeritakse oma grupikuuluvust ja olemasolevat maailmapilti.

Kaameranurk ja relvad 

Kohtusaalides ja meedias analüüsitakse videoid sageli kaaderhaaval, kuid ka see meetod peidab endas ohte. Kristjan Kask tõi välja, et iga salvestus annab sündmust edasi vaid ühest, piiratud vaatenurgast. Politseiniku rinnakaamera näitab olukorda osaleja perspektiivist, samas kui kõrvaltvaataja telefonis filmitud üldplaan pakub hoopis teistsugust infovälja. Need perspektiivid võivad sisaldada vastukäivat materjali. Ühest näeme või kuuleme midagi, mida teisest pole näha, ja vastupidi.

Veelgi kriitilisem on aja tajumine. Sündmuses vahetult osalev inimene võtab otsuseid vastu hetkega, tuginedes piiratud infole. Kui sama olukorda hiljem aegluubis analüüsida, tekib vaatajal ekslik tunne, nagu oleks osapooltel olnud reageerimiseks ja kaalumiseks rohkem aega, kui neil tegelikult oli. See ebakõla võib viia ebaõiglaste hinnanguteni süü küsimuses.

Vägivallavideote puhul raskendab vahetut hindamist nn relvafookuse efekt. Õiguspsühholoogias on teada, et kui sündmuses on mängus relv, koondub inimeste tähelepanu eelkõige sellele ohtlikule ja uudsele objektile. Selle tulemusena jäävad muud detailid, näiteks asjaosaliste näod, märksa kehvemini meelde.

Kui visuaalsele materjalile lisandub meedia poolt antud eelhäälestus – olgu selleks provokatiivne pealkiri või uudisloo toon, suunab see vaataja tähelepanu veelgi jõulisemalt kindlas suunas. Kase sõnul võib see panna märkama eelkõige detaile, mis kinnitavad meie varasemaid arusaamu.

Kuidas säilitada selget pead?

Kas erapooletut vaatamist on üldse võimalik õppida? Kask tõdes, et tajuvead ilmnevad meie kõigi, ka ekspertide ja kohtunike puhul. Oluline on nendest teadlik olla, kuna juba teadvustamine vähendab riski üht otsust teisele eelistada.

Siinkohal tasub meenutada Daniel Kahnemani ja Amos Tversky teooriat kahest mõtlemissüsteemist. Esimene süsteem on kiire ja emotsionaalne, teine aeglane ja ratsionaalne. Häirivat videot vaadates käivitub tavaliselt esimene süsteem, tekitades tugeva reaktsiooni ja kiire otsuse.

"Minu soovitus uudistetarbijatele oleks jälgida maailmas toimuvat avatud meelega ja hoida meeles, et võimalikke seletusi olukordadele võib olla mitmeid," selgitas Kask. Kriitiline meel ja teadlikkus oma aju toimimisest on parim kaitse visuaalse manipuleerimise vastu.