Durhami Ülikooli Solitude Labi ehk Üksioleku Laborit juhtiv Nguyen nentis, et kuigi argikeeles on mõisteid üksildus (loneliness), üksindus ja üksiolek (solitude) lihtne segi ajada, on teaduskirjanduses vahe selge. Positiivne üksiolek tähistab aega, mil inimene ei suhtle mitte kellegagi, viibides seejuures kas täiesti üksi või võõraste keskel.

Tänapäeval, mil nutiseadmed on enamikul inimestel alati taskus, on definitsioon laienenud: eraldatud seisund kestab seni, kuni inimene ei suhtle teistega ka kaugteel. "Kuigi ühismeedia on meie käeulatuses, usun, et meil on endiselt aega üksi olla. Me ei teadvusta praegu sageli oma üksiolekut, näiteks kodutöid tehes või sõltuvalt ametist ka oma töökohal. Seega ei usu ma, et nutitelefonid lõid üksiolekule hingekella," rõhutas Nguyen.

Rahu eufooria

Levinud eksiarvamusena ei pea üksiolek psühholoogi sõnul inimesi otseselt rõõmsamaks tegema või tekitama suisa eufooriat. Tegelikkuses on selle funktsioon pigem rahustav. Uuringud näitavad, et eraldatus aitab kõrge erutuseni viivaid emotsioonen-ö deaktiveerida. "Inimestel tekivad üksioleku peale tavaliselt madala intensiivsusega positiivsed emotsioonid, nagu rahu ja lõõgastus," märkis Nguyen. Teisisõnu on eesmärk saavutada tasakaalukas seisund.

Mehhanismi võib märgata näiteks pärast meeleolukat pidu, kus inimene võib olla küll elevil, kuid ühel hetkel muutub sotsiaalne stimulatsioon kurnavaks. Üksiolek toimib siin puhvrina, mis aitab taastuda, mitte tuju tingimata veelgi tõsta. "Teatud punktini jõudes võib see aga muutuda pigem frustratsiooniks ja väsimuseks. Sel puhul aitab üksiolek hoogu maha võtta, aga see ei aita meil veel rõõmsamaks muutuda," kirjeldas Nguyen dünaamikat.

Evolutsiooniliselt on inimene sotsiaalne loom, mistõttu võib soov karjast eralduda tunduda esmapilgul vastuoluline või isegi ohtlik. Nguyen tõi aga paralleeli bioloogiast, kus haige loom väldib teisi energia säästmiseks või taastub kohtumisest agressiivsema liigikaaslasega. "Me oleme sotsiaalsed loomad, aga oleme ka bioloogilised loomad. Keha vajab puhkust ja üksiolek loob selleks võimaluse," tõdes psühholoog.

Mõõdukus loeb

Siiski pole üksiolek imerohi, mida peaks tarbima kontrollimatult. Piiri turgutava eraldatuse ja tervist kahjustava üksilduse vahel paneb paika valikuvabadus. Kui eraldatus on peale surutud, kaob ka selle positiivne mõju ja asendub stressiga.

Thuy-vy Thi Nguyen oli selles osas resoluutne: "Ma ei ole kindlasti üks neist teadlastest, kes väidab, et üksiolek on alati suurepärane mõte. Näeme seda vaid stressist taastumise kontekstis. Kogesime kõikvahetult, kuidas koroonapandeemia-aegne sunnitud sotsiaalne isolatsioon inimeste vaimsele tervisele hakkas."

Uuringud näitavad selget seost: mida rohkem aega ollakse üksi, seda üksildasemana inimene end tunneb. Nguyen rõhutab, et oluline on teha vahet tavalisel ja kroonilisel üksildusel. "Me oleme kõik mingil hetkel üksildased. Kroonilisest üksildusest räägime juhul, kui see kestab pikemat aega ja inimene tunneb, et ta ei suuda selle küüsist põgeneda," selgitas kaasprofessor.

Just see valikuvabaduse puudumine võib muuta olukorrast välja rabelemise raskeks. Nguyen möönis, et sunniviisiliselt üksi olles on raske nähe, et inimesel on millegi vahel valida. Autonoomiat on võimalik elus hoida aga ka äärmuslikes oludes ja väga väikeste asjade toel.

Teadlane tõi näite ilmasõja ajal seitsmeks aastaks vangi mõistetud arstist, kes kasutas vaimse tervise säilitamiseks kujutlusvõimet. "Ta kujutas ette iga päev ette oma lapsepõlve kooliteed, et luua vangisoleku ajas struktuuri. Ent see oli ka viis luua igaks päevaks valikuvõimalus," kirjeldab teadlane: "Ta oli valik seda teha."

Üksioleku stereotüübid

Võime üksiolekut nautida on seotud pigem regulatsioonivõime ehk oskusega tegeleda oma sisemaailmaga kui pelgalt isiksusetüübiga. See tähendab huvi tundmist oma mõtete vastu ja oskust struktureerida aega, mil välised stiimulid puuduvad. "Autonoomne regulatsioon on see, kui tunnete huvi oma sisemiste kogemuste vastu. Inimene, kes tunneb huvi oma mõtete ja tunnete vastu, suudab olukorrast rõõmu luua," selgitas Thuy-vy Thi Nguyen.

Kaasprofessori uuringud lükkavad sellega ümber levinud müüdi, nagu naudiksid introverdid üksindust loomupäraselt rohkem kui teised. Nguyeni sõnul on introverdid küll sagedamini üksi – värsked andmed näitavad, et nad eelistavad eraldumist suurema tõenäosusega just stressis olles –, kuid see ei tähenda automaatselt positiivset kogemust.

"Teaduskirjanduses eristatakse lisaks hästi ja halvasti toime tulevaid introverte," märkis psühholoog. Määrav pole mitte inimese silt, vaid konkreetne oskus olukorda reguleerida.

Esimesed sammud

Üksioleku ja autonoomia vaheline seos tuleb ilmekalt esile laste kasvatamises, kus kasutatakse pehme karistusmeetmena nn järelemõtlemisaega (time-out). Nguyen selgitas, et see biheiviorismist pärinev meetod põhineb ideel eemaldada laps halva käitumise korral keskkonnast, mida ta tajub preemiana.

Probleem seisneb aga taas sellega kaasnevas sunnis. "Oluline tegur on siinkohal taas valikuvõimalus või õigemini selle puudumine, sest see surub peale üksildustunnet," nendib ta. Sellega kaasnevalt võib muutuda ka üksiolek millekski ebameeldivaks.

Selle asemel tõstis psühholoog kilbile vaikset aega (quiet time), mida ei kasuta lapsevanemad karistusena, vaid harjutavad lapsi võimalusega oma toas rahulikult raamatut lugeda või mängida. "Arvan, et selle taga olev mehhanism seisneb üksiolekuoskuste treeningus: see annab lapsele ruumi eneseregulatsiooni õppimiseks," lisas Nguyen. Erinevalt karistusnurgast õpetab see lähenemine last nägema omaette olemist millegi positiivsena, mitte nende sotsiaalse tõrjumisena.

Vananedes muutub inimeste suhe üksiolekuga sageli soojemaks. Kui 30. eluaastates hakkab inimeste sõpruskond ja suhtlusvõrgustik kokku kuivama, pole see sageli mitte märk sotsiaalsest tõrjutuset, vaid teadlikust valikust, mida kirjeldab sotsioemotsionaalse valikulisuse teooria.

Psühholoog selgitab seda kui loomulikku prioriteetide seadmist: "Hoiame alles tugevamad sidemed ja loobume vähem olulisena tunduvatest. Vaatame oma sotsiaalvõrgustiku kriitilise pilguga üle, keskendudes vaid tähendusrikastele suhetele."

Lisaks sotsiaalsele valikule mängib rolli ka inimeste füsioloogia ja kogemus. Vanemaks saades õpivad inimesed oma üksi veedetud aega paremini struktureerima. Samuti sobib madalama stimulatsiooniga keskkond paremini vananevale organismile. "Keha reageerib vanemasse täiskasvanuikka jõudes igasugustele kõrge erutusega stiimulitele vähem tõhusalt. Selles mõttes sobib üksiolek väga hästi, sest ei nõua kehalt millelegi reageerimist," selgitas Nguyen 

Neile, kes soovivad üksioleku positiivset mõju proovida, soovitab teadlane mitte alustada liiga suurelt ega hüpata pea ees tundmatusse vette. "Ärge alustage suurelt, vaid tasa ja targu. Näiteks on mõned inimesed läinud kohe üksinda restorani ja saanud kohutava kogemuse. Isegi ma ise tunnen end selles olukorras ebamugavalt," hoiatas psühholoog. Pigem tasub alustada mikropausidest ja harjutada eraldumist turvalises keskkonnas.

Samuti ei tähenda üksiolek ilmtingimata, et inimene peaks käed rüpes seina vaatama. Nguyen soovitab pigem aktiivset tegevust, sest uuringud näitavad, et inimesed tunnevad end paremini midagi tehes, mitte jõude istudes. "Valige seega paar tegevust, mida väärtustate ja naudite. Üksioleku üks suur eelis on võimalus teha seda, mida tahate, tundmata, et peate kuulama kedagi teist, kes tahab teha midagi muud," tõi psühholoog välja eraldatuse praktilise võlu.

Sageli seostatakse üksiolekut automaatselt meditatsiooniga, kuid Nguyen lükkas selle kohustuslikkuse ümber. Kui see inimesele huvi pakub, võib seda proovida, kuid rahustav üksiolek ei eelda tingimata lootoseasendit ega meele tühjendamist. "Üksiolek ei võrdu meditatsiooni ja sügavate mõtetega," rõhutas Thuy-vy Thi Nguyen.

Thuy-vy Thi Nguyen oli heaoluteaduste tippkeskuse EstWell novembri lõpus korraldatud minikonverentsi peaesineja.