Mõiste toksiline maskuliinsus tuli lääneriikides käibele 1980. aastatel. See viitas toona, et osa ühiskondades stereotüüpselt maskuliinseks loetud omadusi, näiteks dominantsus ja agressiivsus, võivad ühiskonda kahjustada. Praegusel ajal tähistatakse sõnapaariga aga kõikvõimalikke käitumisi seksuaalvägivallast vastumeelsuseni kodutööde suhtes, vahendab Nature News.

Ühest küljest on mõiste aidanud teadlaste sõnul esile tõsta, kuidas soopõhised ootused võivad soodustada meestel depressiooni teket. Samuti julgustab see mehi oma tundeid väärtustama. Teisalt võivad sõnapaari väärkasutusega kaasneda uued mured. Näiteks võib jääda petlik mulje, et kõik ühiskonnad näevad mehelikkust samamoodi, kõik maskuliinsed omadused on halvad või kõik mehed toksilised.

Teadlased on seni käsitlenud samalaadseid mõisteid nagu hegemooniline või patriarhaalne maskuliinsus. Toksilist maskuliinsust on aga uuritud vähe. Viimasel ajal on püüdnud osa psühholooge nähtust siiski n-ö pulkadeks lahti võtta ja mõõta.

Näiteks avaldasid Oregoni Osariigiülikooli psühholoog Steven Sanders ja kolleegid 2024. aastal oma toksilise maskuliinsuse skaala. Nad koostasid toona 28 küsimust, mis mõõdaks USA valgenahaliste meessoost tudengite toksilisust. Nüüd arendasid Aucklandi Ülikooli psühholoogia doktorant Deborah Hill Cone ja kolleegid toonast tööd edasi – nad võtsid aluseks suuremat andmestiku ja püüdsid maalida nähtusest ammendavama pildi.

"Ärahellitatud rikas tehnovend"

Uue uuringu autorid tegid kindlaks Lääne ühiskondade täiskasvanud heteroseksuaalsete meeste toksilise maskuliinsuse kaheksa tunnusmärki. Need on:

• soolise identiteedi kesksus ehk kui oluline osa on inimese sugu tema minapildist;
• seksuaalsed eelarvamused ehk eelhoiak teiste inimeste seksuaalse identiteedi kohta;
• ebameeldiv käitumine;
• nartsissism;
• vaenulik seksism, nt hoiak, et naised soovivad rohkem võimu, et mehi oma kontrolli alla saada;
• heatahtlik seksism, nt hoiak, et mehed peaksid naisi kaitsma ja kalliks pidama;
• vastuseis koduvägivalla ennetusele ja
• suunitlus sotsiaalselt domineerida ehk hoiak, et osa ühiskonnarühmi väärib rohkemat kui teised.

Töörühm kasutas aastatel 2018 ja 2019 kogutud Uus-Meremaa hoiakute ja väärtuste uuringu andmeid. Nad sõelusid pea 50 000 vastaja seast välja need 15 000, kes määratlesid end heteroseksuaalsete meestena. Samuti olid neist kõik andnud vastuse küsimustele "meheks/naiseks olemine on oluline osa minu minapildist" ja "alamalseisvad inimrühmad peaksid püsima oma kohal".

Uurijad tegid statistilise analüüsi, mille põhjal jagunesid sõelale jäänud vastajad viite eristatavasse rühma. Töörühma sõnul liigitus vaid kõige väiksem osa ehk 3,2 protsenti mehi n-ö vaenulikult toksilisse gruppi. Niisamuti oli kõige suurem osa ehk 35,4 protsenti vastanuid mittetoksilised.

Nende kahe äärmuse vahele mahtus kaks mõõdukalt toksilist vastajarühma: nemad olid rohkem või vähem sallivad erinevate soo- ja seksuaalvähemuste suhtes. Viimaks eristus ka n-ö heatahtlikult toksiline rühm, kes paistis küll silma suhteliselt suure seksismi, ent mitte vaenulikkusega.

Töörühma sõnul liigitusid valimi põhjal tõenäolisemalt toksiliseks vanemad, vallalised, töötud, usklikud või mõnesse rahvusvähemusse kuuluvad mehed. Samuti andsid sagedamini toksilisusele viitavaid vastuseid mehed, kes paistsid silma tugeva poliitilise konservatiivsuse või majandusliku kitsikusega või kellel oli raske oma tundeid vaos talitseda või madalam haridustase.

Deborah Hill Cone'i sõnul seostub toksilise maskuliinsusega stereotüüp nn ärahellitatud rikkast tehnovenna või tudengiseltsi liikmega. Uuringus sellised stereotüübid aga kinnitust ei saanud. Pigem moodustasid vaenulikult toksilise rühma eeskätt ühiskonna äärealadel ja kehval positsioonil mehed.

Cone'i sõnul ei ennustanud see, kui oluline meheksolemine kellegi jaoks on, kuigivõrd, millisesse rühma inimene paigutus. Ehkki vaenulikult toksilise rühma mehed vastasid pigem, et nende sugu oli neile oluline, andsid sama vastuse ka paljud teiste rühmade mehed. Teisisõnu pole mehelikud mehed Hill Cone'i sõnul tingimata toksilised ja olemas on ka positiivne maskuliinsus.

Kõike mõõdukalt

Uuringuga mitte seotud Lõuna-Alabama Ülikooli psühholoogi Ryon McDermotti hinnangul on uus uuring mahukas, nutikalt koostatud ja hästi korraldatud. Küll aga tasub tema sõnul meeles pidada, et valimis olid vaid ühe riigi mehed. Mõnes muus maailmanurgas ei pruugiks mehed vastuse põhjal samamoodi viite rühma jaguneda. Niisamuti pole uuringu leiud kuigi üllatavad: varemgi on ilmnenud, et n-ö vastikut ja problemaatilist maskuliinsust saab seostada vaid väikese osa meestega.

Uuringuga samuti mitte seotud Queenslandi Tehnoloogiaülikooli teadlase Michael Floodi sõnul on toksilist maskuliinsust mõõtvatest uuringutest kasu. Nende abil saab tema sõnul luua tõhusamaid sekkumisi, mida ühiskonda kahjustava maskuliinsuse korral meestele pakkuda. Küll aga tuleb neis sekkumistes arvestada iga piirkonna kultuuriliste eripäradega.

McDermotti hinnangul on toksilist maskuliinsust oluline uurida. Osalt toovad sellised uuringud selgust, millistest toksiliseks peetud omadustest – näiteks võistlushimust või dominantsusest – võib nii meestel kui ka naistel mõõdukal määral hoopis kasu olla. 

Sellised omadused muutuvad McDermotti sõnul probleemseteks alles siis, kui inimesel kujuneb soo tähendusest jäik ja äärmuslik arusaam ning ta tunneb vajadust sellise standardi järgi toimida. Uuringud osutavad tema sõnul, et mehed, kes peavad haavatavuse või tunnete näitamist sobimatult naiselikuks, kuritarvitavad tõenäolisemalt alkoholi või mõnuaineid ning nende elu lõpeb sagedamini enesetapuga.

Teadustöö ilmus ajakirjas Psychology of Men & Masculinities.