Juri Lotmani loodud kultuurisemiootika teooria keskmes oli püüd mõtestada seda, miks ja kuidas kultuur muutub. Lähtudes ideest, et elu püsivus ongi just muutuvuses, oli Lotmani eesmärk teadlasena kirjeldada seaduspärasid, mille abil oleks võimalik kultuuri arengut paremini mõista. Praegu, mil maailm tundub liikuvat kiirenevas tempos ja tulevik näib üha ennustamatum, võivad Lotmani ideed kultuuri dünaamikast aidata meil mõtestada neid muutusi, mis meie ümber aset leiavad ning õppida hindama ka iseenda rolli nende kujunemisel.

Tema lähenemist muutustele iseloomustab oskus vaadelda kultuuris toimuvat üheaegselt kahelt väga erinevalt positsioonilt – korraga nii terviku kui ka üksikosa vaatepunktist. Terviku vaatepunktist näib kultuur justkui iseseiseva teadvusega indiviid. Lotman avastas, et nii nagu elusorganismidel, on ka kultuuril võime end taasluua, korrastada ja dialoogis seda ümbritseva keskkonnaga areneda.

Sealjuures on kultuuris pidevalt töös vastassuunalised jõud, mis aitavad seda suurt ja keerulist süsteemi muutuste keerises tasakaalus hoida. Lotman pööras tähelepanu sellele, et kultuuris on alati kohal ühelt poolt soov seada rangeid piire ning kehtestada selgeid reegleid. Teiselt poolt aga on selles püüd neist piiridest välja murda ning reegleid rikkuda.

Mingi osa kultuurist on suunatud ühtsuse suurendamise poole, samal ajal kui teine osa taotleb paljusust ja väärtustab erinevust. Ühelt poolt on kultuur püsivuse ja järjepidevuse loomise mehhanism ja teisalt on selle olulisem funktsioon ka lakkamatult uue otsimine ja loomine.

Selles vastuolude mängus ei tohi üks jõud teist võita. Kui võit vahel ka saavutatakse, siis see on suures plaanis alati ajutine. Sellest vaatepunktist kujuneb Lotmani töödes arusaam, et paljud keerulised või vastuolulised nähtused meie ümber, nagu mittemõistmisest tingitud konfliktid, kultuuride hääbumine, massikultuuri labastumine – on omamoodi vajalikud ja möödapääsmatud etapid selle äärmiselt kompleksse süsteemi elutsüklist.

Vaid mittemõistmise kaudu on võimalik jõuda uute arusaamade kujunemiseni, kultuuride "varemetele" kujunevad uued kooslused ja just labasusest kerkib Lotmani sõnul sageli ootamatult uus geniaalsus¹.

See, et kultuur on pikemal ajaskaalal võetuna võimeline iseennast reguleerima, on ühelt poolt kahtlemata lohutav teadmine, mis lubab meil huviga jälgida ka neid muutusi, mida me antud hetkes lõpuni mõista ei suuda või heaks ei kiida. Kuid kui me lähtuksime ainult sellest vaatepunktist, siis võime end ühel hetkel leida olukorrast, mida Lotman võrdles kujundlikult inimesega, kes seilab tormisel merel ja vaatleb põnevusega, kas laevuke läheb põhja või ei, unustades sealjuures, et ka tema ise asub selle laeva pardal².

Just seepärast oli Lotmani jaoks tähtis, et selle suure pildi kõrval ei jääks märkamata üksikosa roll tervikus. Vene kirjanduse ja kultuuriloo uurijana tegeles ta palju ajalooliste isikute elukäikude lahtimõtestamisega. Kirjutades näiteks Aleksander Puškini elulugu ja uurides, kuidas poeet oma saatust kujundades osutas vastupanu ajaloole ning ei nõustunud alistuma asjaoludele, tõi teadlane esile seda, kui suurt rolli võib mängida üksiku inimese vaba tahe ja valikuvõimalus.

Lotmani töödes saab selgeks, et kultuur, kui tohutult suur ja keeruline süsteem, moodustubki ju lõpuks inimeste poolt tehtud valikutest. Iga valik mõjutab kultuuri kulgu ning nende väikeste valikute summa võib pöördelistel momentidel paisata kogu süsteemi hoopis uutele arenguradadele.

Selle teadvustamine, et asjaoludest sõltumata on meil tegelikult alati valikuvabadus, aitab mõista, et igal ühel lasub ka vastutus kultuuri kui terviku eest. Lotman on rõhutanud: "Nii nagu südametunnistus ilma arenenud mõistuseta on pime, kuid mitte ohtlik, nii on ohtlik intellekt ilma südametunnistuseta."³

Seepärast pidas ta oluliseks nende kahe vaatepunkti ühendamist: ühelt poolt teadmine, et kultuur reguleerib ennast ise ja leiab ühel või teisel moel uuesti tee tasakaalupunkti ja teiselt poolt arusaamine, et meist igaühel on võimalik oma valikutega mõjutada seda, milline on nende tasakaaluotsingute hind. Ja see ehk võikski olla Lotmani retsept, kuidas suurte muutuste või kriiside perioodil hoida pea selge ja süda avatud.

1 - Лотман, Ю. М. 2003 [1992]. О судьбах "тартуской школы. — Воспитание души. Санкт-Петербург: Искусство – СПБ, 146–158.

2 - Лотман, Ю. М. 2003 [1993]. Нам все необходимо. Лишнего в мире нет. — Воспитание души. Санкт-Петербург: Искусство – СПБ, 287–295.

3 - Лотман, Ю. М. 2003 [1990]. Чему же учатся люди? — Воспитание души. Санкт-Петербург: Искусство – СПБ, 165–167.