Juba külma sõja algusest on üks riigikaitse valdkonna olulisemaid mõisteid olnud heidutus. Kõige lihtsamas mõttes tähistatakse sellega tegevust, mille eesmärk on takistada vastast kaalumast samme heidutava osapoole vastu.

N-ö tradistioonilises heidutusteoorias pannakse rõhk eestkätt sõjalistele meetmetele: näiteks on Eestigi avalikkuses NATO artikkel 5 kontekstis peamiselt juttu olnud karistavast heidutusest (deterrence by punishment), mille korral ähvardatakse rünnakule vastata kuluka vastulöögiga. Nüüd aga on muutuva julgeolekuarhitektuuri, asümmeetriliste ohtude lisandumise ja järjest enam ühendatud maailma tuules asutud heidutust vastavalt kohandama.

Kõnealustest nihetest saab aimu ka Eesti riigikaitse tüvitekstidest. Julgeolekut ei kirjeldata enam ainult läbi kitsa sõjalise prisma, vaid lisaks on tähelepanu keskpunkti tõusnud näiteks ühiskonna sidusus ja kerksus, psühholoogiline kaitse ning elutähtsate teenuste kättesaadavus. Akadeemilises kirjanduses tuntakse taolist lähenemist laiapindse julgeolekukäsitluse nime all.

Julgeoleku-mõiste avardumise kontekstist kasvas välja ka Andreas Ventseli plaan mõtestada semiootika tööriistakasti varal lahti heidutus. "Ma näen enda projekti ennekõike Eesti laiapindse julgeoleku ja psühholoogilise kaitse raamistikus. Näiteks kuidas me saaksime ühiskonda vastase heidutuse vastu n-ö immuunsemaks muuta, et me kohe ära ei kohkuks, kui mingi ähvardav sõnum tuleb. Kuna laiapindne riigikaitse tegeleb infomõjutustegevuse ja selle mõju vähendamisega, võimaldabki see kaasata just semiootilist lähenemist," selgitas professor.

Sellest johtuvalt huvitavad Ventselit tagamaad, mis muudavad heidutuse edukaks või soodustavad selle põrumist. Kui näiteks Venemaa heidutab hoiatavalt NATO-t, et see Ukrainale kaugmaarakettide kasutamiseks vabu käsi ei annaks, siis miks on vastavasisulised sõnumid sageli edukad? Ennetavalt oleks lühike vastus: need haakuvad hästi heidutuse sihtauditooriumi olukorratajuga, mida on vastane strateegilise kommunikatsiooniga eelnevalt kujundanud.

Heidutusest semiootiliselt 

"Tänapäevases heidutusteoorias on kesksel kohal auditooriumi roll. Uuritakse seda, kuidas muutuvad heidutuspraktikad n-ö poliitilises mõttes kehtivaks ehk kuidas kehtestatakse auditooriumile veenvalt mingi sõnum. Ennekõike peab heidutus olema usaldusväärne. Kuna usaldusväärsus pole aga midagi muud kui emotsionaalne uskumus, siis tulekski küsida: kuidas teha emotsionaalne uskumus erinevate semiootiliste vahenditega veenvaks?" sõnas Andreas Ventsel.

Semiootika võimalik panus heidutuse uurimisse on tema hinnangul oluline, kuna see tegeleb  tähendusloome tingimuste analüüsimisega kontekstitundlikult. Kui heidutuse usaldusväärsus ja veenvus sõltuvad kontekstuaalsete tingimuste, nagu näiteks kindlas sihtauditooriumis domineerivate kultuurikoodide tundmisest, siis ongi tähenduse tekkimist uurivatele semiootikutele avatud siin lai tööpõld. 

Kõrvaline pole ka asjaolu, et heidutus ei piirdu tänapäeval sõjalise malakaga vehkimisega, vaid kätkeb endas poliitiliste sammude õigustamist, toetuse mobiliseerimist ja lähtub alati tegutseja enesemina säilitamisest. Kõik need tegevused on aga jällegi ühel või teisel moel seotud sotsiokultuuriliste tähenduste loomise ja mingi reaalsuse vahendamisega.

Taoline reaalsuse vahendamise vorm ehk heidutuse keel on Ventseli sõnul alati performatiivne. See tähendab, et heidutus ei piirdu kunagi pelgalt sõnumi edastamisega, vaid on ka uut olukorda loov. "Kui me midagi lubame, siis selle kaudu loome me uue situatsiooni, uue tähendusliku konteksti, mis hakkab meid suunama. Sellest sõltub, kuivõrd usaldusväärseks auditoorium sellele järgnevaid sõnumeid peab," selgitas professor.

Lihtsalt öeldes tähendab see, et niivõrd hästi kui heidutaja suudab kehtestada omad tingimused sõnumi mõistmiseks, jääb publik teda ka uskuma. Kui heidutus on edukas, annab see selle ellukutsujale teatud kontrollitunde. Kui heidutus aga auditooriumi ootustega kokku ei kõla, ei võeta ka selle allikat tõsiselt.

Seega pole heidutuse sisu kunagi n-ö iseenesest mõistetav. Ükski sõnum ei sünni isolatsioonis ega satu ka lihtsalt tühjale kohale. Alati ootab ees kontekst, mida heidutaja kas kontrollib või mitte. Millele tuleks siis tähelepanu pöörata, et heidutus soovitud viisil töötaks?

Strateegilised narratiivid

"Selleks, et heidutus ja selle õigustamine oleks veenvad, peaks need tuginema laiematele strateegilistele narratiividele, mis on kogukonnal või riigil enda välispoliitiliste eesmärkide seletamisel. Üksnes see annab heidutus-strateegiatele piisava kõnetusvõime nii koduauditooriumi ees, keda tuleb veenda tegude õigsuses, aga ka suhtes vastasega," sõnas Andreas Ventsel. 

Strateegiline narratiiv pole seega lihtsalt mingi jutt või lugu. See on süsteemseid eesmärke käsitlev konstruktsioon, mida loovad riigid ja kogukonnad, et veenda vastaspoolt enda tegude õigsuses ja kinnitada sisepublikule valitud kuvandit iseendast. Eesti idanaabri puhul kätkevad strateegilised narratiivid näiteks jutustusi võitlusest NATO hegemoonia vastu ning nende eesmärgist kehtestada multipolaarne maailmakord.

Strateegiliste narratiividega mõjutamise alus on Ventseli sõnul autori ja teksti või sõnumi ja vastuvõtja suhe. See tähendab, et auditooriumi tähelepanu võitmiseks peab publik olema kursis narratiivis esitatud sündmustega, tundma ära selles kirjeldatud konflikti või tajuma tuttavalt selles esitatud teemasid. Heidutajale tuleb aga kasuks võimalike auditooriumipoolsete tõlgenduskäikude ettenägemine. Nii saab ta soodustada sõnumist arusaamist talle sobival moel ja tõlgendamise viise juba ennetavalt oma tahtmist mööda suunata. 

"Me oleme Mari-Liis Madissoniga püüdnud seda arendada oma raamatus "Strategic conspiracy narrative: A semiotic approach" ja ka hilisemates töödes Umberto Eco mudellugeja-mudelautori kontseptsiooni kaudu. See võimaldab analüüsida, kuidas luuakse võimalik sihtauditoorium, ja öelda, mis on narratiivi tunnused. Näiteks peab seal olemas olema kõnetamiseks äratuntav baassõnastik, olulised on konflikti osapooled ehk kes on meie sõbrad ja vaenlased ning kindlasti ka see, kuidas on konflikt võimalik lõpuks lahendada," sõnas professor.

Lisaks sellele, et taoline lähenemine soodustab strateegiliste narratiivide konstrueerimise ja selle poliitiliste eesmärkide tuvastamise analüüsimist, aitab see Ventseli hinnangul valida paremini ka vastumeetmeid. Näiteks kui Venemaa strateegilises kommunikatsioonis esitletud konflikt on alati antagonistlik ja must-valge, tuleks endalt küsida, kas sellele on kohane vastata üleskutsega dialoogile või äkki polegi idanaabri maailm ja enesetunnetus niisuguse aruteluga kokku sobituv. Võib-olla tõlgendab ta seda üleskutset alistumise või nõrkuse märgina.

Vaadata tuleb pealispinna alla 

Teine viis, kuidas semiootika aitaks paremini mõista strateegilise loovestmise ülesehitust, on eristada narratiivide pindmist- ja süvastruktuuri. Selleks, et narratiivi olemust täielikult mõista, tuleb tungida n-ö pealispinna alla. "Tavalist vaatlejat kõnetab tekst vaid oma pindmistes kihtides. Kui me tunneme aga varjatud kultuuritausta ja alustekste, on võimalik jõuda sügavama tähenduseni ning tuvastada tekstis peituvad kultuurilised väärtused ja narratiivi tegelik subjekt," selgitas professor. 

Näiteks lähtub Venemaa uue maailmakorra loomise narratiiv Ventseli hinnangul messiaanlikest motiividest, mis on väga sarnased neile, mille lätteid on näha juba Moskva kui kolmanda Rooma kontseptsioonis. Erinevas sõnastuses on see kannustanud Venemaa tsaare esinema vene õigeusu kaitsjate ja slaavi maailma ühendajatena ning ärgitanud bolševikke võitlema maailmarevolutsiooni nime all kapitalistliku korra vastu. Nüüd kasutab Putin sarnast ideestikku Ukrainas, õigustades "õiglase" maailmakorra ja "Vene maailma" ehitamist. See tähendab, et üks ja sama süvastruktuur on määranud selle, milliseks on kujunenud erinevad ajaloolised võitlused, millel pealtnäha seost pole. 

Narratiivi süvastruktuuride tundmine on eeskätt oluline neile, kes peavad sellele vastama. Tundes vastaspoolt läbi ja lõhki, on võimalik vastuheidutus üles ehitada kindlamalt. Sel juhul saab arvesse võtta sisu, mis vastaste igast sõnumist ilmtingimata välja ei paista, kuid mis ometi vaenlase mõtlemist suunab.

Samas võib selle põhjal vastata ka eelpool püstitatud kaugmaarakettide piirangute küsimusele. Venemaa on sidunud oma heidutuse edukalt narratiividega, mis viivad sihtauditooriumi külma sõja aegsete mõttekäikude ja punaste joonte radadele ning kutsuvad auditooriumi tõmbama paralleele ka II maailmasõjaga. NATO liitlasriikide poliitikud, kes peavad õigustama Ukraina abi valikuid ka koduauditooriumi kui potentsiaalse valijaskonna ees, on seetõttu oma otsustustes sageli piiratud. Nad sõltuvad sellest, kui edukaks on Venemaa infomõjutustegevus auditooriumi olukorrataju kujundamisel varem osutunud.

Mida siis ikkagi silmas pidada?

"Peamine ongi see, et heidutus oleks seotud laiemate strateegiliste narratiividega. See peab arvestama meie kultuuri ja identiteediga seonduvate sõlmpunktidega. Üksnes siis, kui heidutuspoliitikaid saatvad narratiivid peegeldavad teataval viisil meie väärtusi ja püüavad neid kaitsta, saavad nad auditooriumi poolt legitimeeritud või vastase poolt kardetud," sõnas Andreas Ventsel.

Teisalt soovitab ta kõrva taha panna, et auditooriumi on alati lihtsam heidutada teemadega, mis selle liikmetele korda lähevad. Näiteks meeldib eestlastele end esitleda digiarenenud innovaatilise rahvana ning meie identiteedi jaoks on oluline e-Eesti narratiiv. Ventseli hinnangul tähendab see samas aga seda, et identiteedi tasandil on eestlased digivallas äärmiselt haavatavad. Kui idanaaber presenteerib end osava desinformatsioonimeistrina ja küberünnakute läbiviijana, võib nende sõnum meid rohkem hirmutada, kui peaks. 

"Kui me tahame enda heidutust positiivses mõttes üles ehitada ja end vaenlase eest kaitsta, peame panustama uurimistöösse, mis hindaksid Venemaa võimeid adekvaatsemalt ja avaks nende heidutuslubaduste kultuurilist tausta. See ei tähenda, et nende rünnakud poleks reaalsed, kuid mul on tunne, et me oleme lasknud end ära hirmutada. Hirm pole kunagi hea kaaslane. Seega peame ka ise looma narratiive, mis meie ärevust maha võtaks," võttis Andreas Ventsel teema kokku.