Uuring: Venemaa loob NATO-st oskuslikult hirmukülvaja mulje ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Venemaa ja Valgevene sõjaline õppus Zapad.
Venemaa ja Valgevene sõjaline õppus Zapad. Autor/allikas: SCANPIX/SPUTNIK/Evgeny Biyatov

Venemaa korraldatud suurõppus Zapad 2017 ei testinud ainult paljude üksuste korraga toimimist ja mobiliseerimist, vaid levitas ka Venemaale sobivaid hirmunarratiive, leiavad Tartu ülikooli teadlased.

Venemaa hakkas pärast Gruusia sõda uuesti regulaarselt korraldama suurõppust Zapad, mida Nõukogude Liit kasutas propagandavahendina juba külma sõja ajal, et demonstreerida läänele enda militaarset võimekust.

Teadusartiklis leiavad Tartu ülikooli teadlased, et Venemaa püüab suurõppuseid kommenteerides väga oskuslikult jätta muljet sellest, kuidas "hirmukülvajaist" NATO liikmed talle liiga teevad ja kuidas Venemaa on igal juhul "ohver". Samal ajal jätavad Venemaa kõneisikud piisavalt palju informatsiooni ütlemata, et inimesed hakkaksid ise lünki täitma. See päädis õppuse Zapad 2017 puhul avaliku muljega, et Venemaa suudab liigutada suuri vägesid kiiresti ja läänele märkamatult, mis omakorda toetas Venemaa superjõu-kuvandit.

Tartu ülikooli teadlased analüüsisid Venemaa kõneisikute ametlikku retoorikat suuremates Eesti väljaannetes seoses Zapad 2017 õppusega. Teadlased selgitasid, milliseid strateegilisi hirmunarratiive Venemaa õppuse kontekstis levitas. Uuringust selgub, et suurriik ei manipuleeri infoga mitte enda lõbuks, vaid see on osa suuremast strateegiast, täpsemalt strateegilisest kommunikatsioonist, mis aitab kaasa Venemaa positsiooni kindlustamisele maailmaareenil.

Hirmustrateegiat on riigid üksteise vastu kasutanud juba aastatuhandeid – selle tagajärjel saab panna teisi riike end rohkem kartma, kui selleks tegelikku põhjust peaks olema ja seeläbi suurendada enda võimu teiste üle. Hirmustrateegia alla käib aga ka väide, et keegi teine on meist märksa hullem (hirmsam) ja peaks seega olema ebasoosingus.

Seoses Zapad 2017 õppusega toovad TÜ teadlased välja kolm konkreetset hirmustrateegiat, mis teenisid Venemaa huve ja selgitavad nende tagamaid.

Esiteks väidab Venemaa, et hoopis NATO puhul on tegemist tõelise ohuga, kes külvab hirmu ja segadust. Selle kinnituseks süüdistab Venemaa läänt kõiges selles, milles teda ennast peamiselt süüdistatakse – olgu selleks faktide moonutamine või ka rahvusvaheliste seaduste rikkumine. Venemaa loob endaga väga sarnase ettekujutuse NATOst, ent justkui lünktekstis kirjutatakse "Venemaa" asemele "NATO", stiilis: "Ei, mitte meie, vaid vastupidi, täpselt teie!".

Teine strateegia on kasutada salatsemist ja naeruvääristamist. Kuna kogu õppust ümbritsev informatsiooniväli on läbipaistmatu ja mitmed allikad seavad ametlikud seisukohad kahtluse alla. Inimestel võib tekkida puudulikust ja segasest informatsioonist kahtlus, et äkki on tegelikkuses õppus ikkagi midagi suuremat ja hirmuäratavamat.

See, mis on reaalsus, on sageli aga igaühe enda fantaasia, millele hirm võib anda hea hoo. Ei ole ka imestada, kui inimestel kahtlusi tekib – näiteks Leedu ja Ukraina hinnangul võttis õppusest osa üle 240 000 sõjaväelase, samas kui Poola kindralstaabi hinnangul oli osavõtjaid 100 000 ringis.

Kaalu lisab veel ametlike andmete naeruvääristavas toonis esitamine Venemaa poolelt. Näiteks öeldi vastuseks Saksamaa kaitseministrile, et Saksamaa pakutud hinnang sadadest tuhandetest osavõtjatest, kes kujutavad ohtu Euroopale, hämmastavad Venemaad, ja et Saksamaa sai "aegsat ja ammendavat informatsiooni kavatsustest, õppuse kaitsvast iseloomust ja Venemaa relvajõudude osalejate arvust". Vaevalt, et Saksamaa kaitseministril oleks "aegsa ja ammendava informatsiooni" olemasolul põhjust väita tegelikkusest 7–8 korda suuremat osalejate arvu.

Kolmandaks kasutab Venemaa ohvritaktikat, näidates, et tegelikult on lääs üleüldiselt Venemaa vastu pahatahtlik ja "russofoobne". "Russofoobia kaart" on Kremli retoorikas laialt kasutatav strateegia, mis väidab, et lääs tahab Venemaale mitteametlikult sõda kuulutada ja seostab "russofoobiat" näiteks natsismiga. Veel enam, vastandumine Kremli poliitikale võrdsustatakse vastandumisega vene kultuurile üldisemalt. Seeläbi jäetakse läänest mulje kui pahalasest, kes ohustab suisa vene kultuurigi.

Viimane Zapadi suurõppus toimus 2017. aastal, selle eesmärk oli koos Valgevene relvajõududega harjutada kaitset Euroopa idapiiri riikidest tulevate "terroristide" vastu, kelle kasutada on näiteks modernne õhu ja maa raskerelvastus. Kuigi Venemaa ametlike andmete kohaselt jäi õppusest osalejate arv veidi üle 10 000, märgivad erinevad allikad, et see arv võis tegelikkuses olla 10–20 korda suurem, ulatudes sadadesse tuhandetesse.

Uuring, mille autorid on Andreas Ventsel, Sten Hansson, Mari-Liis Madisson ja Vladimir Sazonov, ilmus teadusajakirjas Media, War & Conflict. Siinse populaarteadusliku artikli kirjutas Tartu ülikooli magistrant Julius Koppel kursusel "Andmete esitamine ja tõlgendamine".

Toimetaja: Indrek Ojamets

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: