"Venemaa strateegilise kommunikatsiooni üks eesmärk on näidata, et NATO ja Euroopa Liit on nõrgad institutsioonid. Selle kaudu saavad nad ennast näidata tugevamalt ja ühtsema riigina," rääkis Tartu Ülikooli semiootika vanemteadur Andreas Ventsel.

Ta lisas, et kui Venemaal õnnestub lüüa lõhed NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikide vahele, siis avab see Venemaale tee nende riikidega eraldi poliitika ajamiseks, nii on näiteks võimalik luua kahepoolseid kaubandussidemeid või võtta maha Euroopa Liidu kehtestatud sanktsioonid.

Lisaks sellele on Venemaa eesmärk näidata, et läänemaailm on väga russofoobne. "Russofoobia narratiiv tähendab, et venelastele tehakse alati liiga ja neid on alusetult kardetud ja süüdistatud, see on üks olulisemaid Venemaa strateegilisi narratiive üldse," selgitas Ventsel ja lisas, et see võimaldab Venemaa-vastaseid süüdistusi alati esitada kui russofoobia ilminguid.

Valeinformatsiooni ja kallutatud info edastamisega on aga võimalik konflikti erinevate kogukondade vahel suurendada. "Vastanduste loomine, mingi informatsiooni andmine, mis ühte poolt näitab väga negatiivselt, tekitab teises pooles ohutunnet ja suurendab ühiskonna polariseerumist," lausus ta.

Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia dotsent Ragne Kõuts-Klemm tõi kurioosse näite valeinfo levikust, mis võib tugevalt lõhestada, eesti ja vene emakeelega elanikkondi. "Päris mitmed venekeelsed inimesed uskusid, et neid iseteeninduskassa pulte – näiteks Selveri iseteeninduskassa pulte – saavad nende teada kasutada ainult Eesti kodanikud. Seal on sisse ehitatud mehhanism, et vene keelt kõneleval inimesel ei olegi mõtet seda pulti võtta," lausus Kõuts-Klemm.

Ta lisas, et juba niisuguste pisiasjade kaudu tekib kujutlus, kus teatud rühm inimesi on eelistatud seisundis ja nii tekib tajutud ebavõrdsus ja meelepaha. "Kui sellisel tasandil väga süsteemselt ja pahatahtlikult infot levitada, siis kumuleeruval põhimõttel on sellel vägagi lõhestav mõju," märkis Kõuts-Klemm.

Peened strateegiad

Infomõjutuse strateegiad võivad olla üsna läbimõeldud, kuid osad inimesed levitavad eneselegi teadmata või vabatahtlikult valeinfot.

Kui kevadel möödus 75 aastat Venemaale olulise võidupüha tähistamisest, siis seoses sellega edastas idanaaber väga spetsiifiliselt kampaania korras oma sõnumeid just erinevaid kanaleid kasutades, rääkis Ventsel. "Kasutati sotsiaalmeedia kanaleid, diplomaatilisi kanaleid, kus erinevad kõneisikud just forsseeritud viisil püüdsid seda agendat üleval hoida nii, et see kattuks Venemaa nägemusega Teise maailmasõja sündmustest."

Sotsiaalmeedia vahendusel võib levida palju ja kiiresti valeinformatsiooni. "Paljud inimesed nii-öelda ise tunnevad ennast justkui infosõja sõduritena. Nad tahavad jagada informatsiooni, mis neile on sobilik ja mis neile meeldib, seejuures kontrollimata selle tõele vastavust," sõnas Ventsel.

Vastuolulise info levitamisega proovitakse ka õõnestada valitsusorganisatsioone. "Näiteks, et Eesti valitsus ei anna õiget informatsiooni Estonia katastroofi kohta ja siis paisatakse välja nii meie meediakanalites kui ka sotsiaalmeedia kanalites erinevaid versioone, miks Estonia põhja läks. Selle kaudu saab õõnestada usaldusväärsust Eesti, Rootsi ja Soome ametliku raporti kohta," selgitas ta.

Info usaldusväärsena näitamiseks kasutab Venemaa ära lääne meediakanaleid, kust võetakse üksikuid infokilde ning kogu konteksti ei avata. Kui aga viidata mainekale meediakanalile, annab see infole juurde usaldusväärsust. "Me elame info killustatud maailmas. See, kuidas killud kokku pannakse määrab ära, kuivõrd edukaks see saab auditooriumis ja mis eesmärke teenib," märkis Ventsel.

Siinkohal mainis Ventsel, et täpselt samamoodi saaks vene meedia Mart Helme hiljutisest Deutsche Welle sõnavõtust just neile sobivad tükid välja rebida ja Venemaale sobilikku narratiivi sobitada.

"Üks asi on see, mis ta ütles geide kohta, kuid teine asi on tema väljaütlemised Venemaa kohta. Näiteks kuidas ikkagi sanktsioonid ei tööta või see, mida ta ütles Putini kohta. Ma kuidagi ei taha öelda, et EKRE oleks nüüd Venemaa mõju all või nad soosiksid Venemaa poliitikat. Aga seda on võimalik ära kasutada, et nad rebivadki välja kaks-kolm lauset, mis Helme ütles ja avamata jäetakse kontekst, mis neid paari lauset ümbritses," selgitas Ventsel.

Valeuudiste mitte uudismeediasse jõudmisel on oluline roll ajakirjanikel. Valeinfo vastu paremini võitlemiseks on oluline, et ajakirjanikud teeksid omavahel koostööd. Ragne Kõuts-Klemm, kellel on parasjagu on pooleli eesti ja vene uudistetoimetuste ajakirjanike uuring, ütles, et esialgsete tulemuste kohaselt võib väita, et sageli koostööd ja teadmiste vahetamist neil ajakirjanikel ei ole.

"Kindlasti oleks koostööst abi, sest venekeelsete ajakirjanike allikavõrgustikud ja teadmised, millised kanalid on millise usaldusväärsusega, on palju paremad," ütles Kõuts-Klemm.

"Venemaal on ühed narratiivid ning meil Eestis ja Euroopa Liidus teised narratiivid. See on täiesti normaalne," lausus Ventsel. Kuna lääne meediakanalid toimivad üldjuhul vaba ajakirjanduse põhimõtte kohaselt, on seal võimalik levitada erinevaid seisukohti ja ühtset narratiivi on keerulisem luua. Seevastu on Venemaa meediakanalitel lihtsam hoida ühtsust oma narratiivides, sest kontroll on suurem ja vastupanu nende levitatud infole, vähemasti Venemaa enda avalikus meediaruumis, on väiksem.

26.10–30.10.2020 toimub teist korda Eestis meediapädevuse nädal, mille eesmärk on tõsta nii laste ja noorte kui õpetajate ja laiema avalikkuse teadlikkust ümbritseva inforuumi võimalustest ja ohtudest ning pöörata tähelepanu kriitilise mõtlemise olulisusele. Vaata lisa ERRi erilehelt.