"Laias laastus võib venekeelsest elanikkonnast ligikaudu viiendiku puhul öelda, et nad on kapseldunud, Vene riigimeedia poolt manipuleeritavad ja ei mõtle oma peaga ehk nii palju," sõnas Tartu Ülikooli kommunikatsiooni- uuringute professor Triin Vihalemm. Teisisõnu võib stereotüüpidest lähtudes töökaaslaste või kaaskodanike lahterdamisel kergesti eksida.

Lisaks tugevalt Kremlit toetavatele meediatarbijatele saab eristada veel kolme rühma:

• Läänemeelse ja Kremli-vastasena saab kirjeldada umbes kümnendikku venekeelsest elanikkonnast. Pigem nooremate inimeste meediarepertuaar on tüüpilise eestlase omast mitmekesisem. Lisaks kohalikel, Venemaa ja läänemaailma kanalitel silma peal hoidmisele suhtlevad nad sageli ka läände rännanud sõprade ja sugulastega.
• Iga kolmanda inimese menüüs on Vene meedia tähtsal kohal, kuid kohalikke kanaleid jälgitakse nendega võrdsel määral. Rühm on erinevale infole üsna avatud ja nende enda omast lahknevate vaadete vastu tuntakse huvi ka ühismeedias. Samas jaguneb rühm kaheks. Suurem osa on umbusklikud kõigi meediakanalite suhtes ja heituvad infoallikate paljususe tõttu kergesti. Teised peavad end meediaekspertideks, kes oskavad leida tõde ka ridade vahelt.
• Neljandiku puhul pole mõtet aktiivsest meediatarbimisest eriliselt rääkidagi. Ideoloogilistest võitlustest hoitakse end tavaliselt eemal ja poliitilisi uudiseid ei loeta.

"Kokku saame üsna säbrulise seltskonna. Nõnda on mõnevõrra eksitav, kui lööme inimesed X-meediakanali või Y-seisukoha alusel kahte suurde lehte," märkis Vihalemm. Kuigi lihtsustatud vaatenurk võib aeg-ajalt tõesti paika pidada, on igapäevase meediatarbimise puhul nähtav pilt oluliselt mitmekesisem.

Ühendavad erinevused
Ühisnimetajaid siiski jagub. "Venekeelne elanikkond ei näe ideaalset ajakirjandust valvekoerana, kelle ülesanne on valvata, et rikkad ja võimukad infot liigselt ei kontrolliks ega inimestega manipuleeriks," sõnas professor. Selle võimalikkuse eitamise asemel nähakse end realistina.

Praeguse poliitilise reaalsuse juures on suurte meediamajade majandushuvid nagunii poliitiliste huvidega läbipõimunud. Liberaalsema mõtteviisiga inimesed käsitlevad ajakirjandust lihtsalt vabaturu kaubana. "Kui selle juures tahavad inimesed oma väärikust säilitada, langeb mõlema käsitluse juures üsna suur vastutus meediatarbijale. Ainus võimalus on kombineerida isiklikku infomenüüd eri allikatest ja kanalitest. Nende ideaal ei puudutagi niivõrd ajakirjandust kui institutsiooni, vaid meediatarbijat," märkis Vihalemm.

Oskuslik meediatarbija oskab panna pusle kokku paljudest tükkidest omaenda peas. Seejuures kasutatavate allikate paljusus on meediatarbimise juures üks peamisi Venemaal ja Baltimaades elavate venelaste erinevusi. Sama suhtumine paistis silma näiteks Venemaa ja Ukraina sõja ajal.

Suurem osa toona küsitlustele vastanutest märkis, et usaldab nii vene, lääne kui ka kohalikke kanaleid mõnevõrra. Äärmustesse kalduti harvem. "Spetsialistid nimetavad seda läbirääkivaks vastuvõtuks. Ma ei jookse kohe ühe või teise arvamuse suunas, vaid korraks seisatan ja kaalutlen," selgitas Vihalemm.

Mõned ajakirjanduse umbusaldamise juurpõhjused ulatuvad nõukogude aega. Toona oli see institutsioonina poliitikute käsu all. Objektiivsuspüüde puudumise tõttu tuli igaühel hakkama saada iseenda tarkusega.

Tantsiskledes kahe maailma vahel
Ühtlasi loob jagatud meediakriitilisus ühise platvormi, millelt on võimalik pidada vestlusi isegi raskematel aegadel. "Ühelt poolt on inimestel soov oma sõprade ja lähedastega hästi saada, teiselt poolt on neil ka puhas inimlik uudishimu. Kahe erineva motiivi vahel vangerdamise strateegiaid on päris palju. Oleme täheldanud näiteks seda, et sõpradega poliitilistel teemadel põhjalikult tülli minnes ei visata neid oma sõbralistist välja, vaid hoitakse kontaktid alles," sõnas Triin Vihalemm.

Inimeste sotsiaalne loomus takistab ka ühest või teisest meediakanalist täielikult loobumist. Seal tihti nähtavaid tegelasi võib armastada või vihata, kuid vähemalt loovad nad ühiseid jututeemasid. Tasub välja tuua, et ühismeedia vahendusel saadavate uudiste osakaal viimastel aastatel venekeelse elanikkonna seas suhteliselt muutumatu.

Vihalemm tõdes, et kultuurilise tausta olulisus uudiste tõlgendamisel on kasvamas. "Poliitiliste uudiste puhul püütakse oma peas kontrollida nende vettpidavust ajalooliste, kultuuriliste, võib olla ka üldiste õigussüsteemialaste teadmistega. Kui leitakse mingi vastuolu, usaldatakse ikka iseennast," viitas professor. Samal ajal muutub kultuuritaust ise järjest mitmekesisemaks.

Baltimaades ja Venemaal elavad venelased eristuvad üha rohkem. "Näiteks seletatakse meile antud intervjuudes, kuidas Venemaa meediakanalite sisus pole riigi autoritaarsuse ja suurusega arvestades midagi erilist. Meie väikeses ja demokraatlikus Eestis on aga teistmoodi ja normid erinevad. See viitab, et nad kasutavad ise teadlikult kahe kultuuri ühisosa, seda ka uudiste tõlgendamisel," märkis Vihalemm.

Uuritavad on kirjeldanud juhtumeid, kus on neid erineva nägemuse tõttu Venemaa venelaste sotsiaalmeediagruppidest välja visatud.

Usalduse kasvatamine
Üldise meediakriitilisuse valguses on Triin Vihalemma hinnangul võimalik siiski ajakirjanduse usaldusväärsust kergitada. Midagi täiesti uut selleks välja mõtlema ei pea. "Kui teema on vastuoluline ja arvamused erinevad, tuleb küsida neid igalt osapoolelt. Sellega toetatakse nende osava meediatarbija minapilti. Samuti väärtustatakse autentsust. Lisaks võimulolijatele ja ekspertidele ei tohiks kaotada sidet mingist küsimusest puudutatud tavainimestega," laiendas professor.

Valge mehe kombel pärismaalaste tsivilisatsiooni rüppe toomise asemel tuleks luua mõistmist. "Isegi kui see tundub mulle võõristav või imelik, püüan seda vähemalt edasi anda. Näen eesti- ja venekeelsest ajakirjanduses sellist ristviitamist endiselt harva. Selle kaudu annaks tuua inimesi uue meediakanali või ajakirjaniku juurde," sõnas Vihalemm.

Ainult faktidest tema sõnul ei piisa, vaid sinna juurde tuleks tuua erinevate häältega täiendavaid kaalutluskohti. Eriti vanema põlvkonna puhul on oluline nende verbaliseeritus. "Kui millegi poole püüelda, võiks võtta ajakirjanik isiklikuks eesmärgiks loo kirjutamise, mida jagaks sotsiaalmeedias venekeelne intelligentsem auditoorium," lisas Vihalemm.

MIlline mõju võib olla PBK "Eesti uudiste" kadumisel?
2019. aasta uuringu põhjal oli PBK peamiseks uudisteallikaks 55-aastastest vanematele inimesele, kelle eesti keele ja võõrkeelte oskus on piiratud. Avalik-õiguslikul meedial on praegu üsna head šanssid, sest ETV+ saateid, Raadio 4 või ERR-i venekeelset portaali jälgis neist tugevalt üle poole. PBK auditooriumi jaoks pole nende jälgimine mitte midagi erakorralist. See annab alust arvata, et need kanalid võiksid pakkuda neile Eesti uudiste osas asendust. Sinna juurde tuleb venekeelne Delfi ja vähem teised erameedia portaalid.

Ajaliselt vaatab sama auditoorium Venemaa telekanaleid siiski rohkem ja regulaarsemalt. Kuigi need väga Eesti kohalikke uudiseid ei puuduta, on nende ideoloogiline foon ja kultuuriline arusaam teine. Kui see satub kokku teises ideoloogilises foonis esitatud kohalike uudistega, tekitab see üksjagu emotsionaalset segadust ja stressi. Nad võivad hakata jälgima kohalikke uudiseid vähem või loobuda vähemalt poliitilistest uudistest.

Laias laastus võib näha kolme stsenaariumit
1) Tooni hakkavad andma kohalikud uudistepakkujad, eeskätt avalik-õiguslikud kanalid, vähem venekeelne Delfi ehk toimub osaline asendumine.
2) Üleriigiliste uudiste jälgimisele lüüakse käega. Kuna vähemalt aasta lõpuni näeb PBK-s näiteks Tallinna uudiseid ja kohalike uudiste pakkujaid on palju, keskendutakse kohalike uudiste ja teiselt poolt Venemaa infovoo jälgimisele.
3) Osa inimestest loobub üleriigiliste uudiste jälgimisest täielikult.

Ilmselt realiseeruvad mingil määral kõik stsenaariumid, aga praegu on raske öelda, millistes proportsioonides.

Uuring ilmus ajakirjas National Identities.