Venekeelse elanikkonna kodanikuaktiivsus avaldub sotsiaalmeedias ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mineviku-nostalgia võib olla üks viis olevikku kritiseerida.
Mineviku-nostalgia võib olla üks viis olevikku kritiseerida. Autor/allikas: wikipedia

Kersti Kaljulaidi mõtteavaldus helge lapsepõlve küsitavuse kohta Nõukogude Eestis 2017. aasta sügisel tekitas Eesti ühiskonnas tulise vastukaja. Öeldule järgnenud arutelu sotsiaalmeedias annab hea võimaluse uurida, kuidas väljendavad Eesti venekeelsed elanikud oma kodanikuaktiivsust, selgub Tartu Ülikooli sotsiaalteadlaste värskest artiklist.

President Kersti Kaljulaidil paluti meenutada oma lapsepõlve 2017. aasta septembris Luxemburgi eestlaste kohalikule väljaandele antud intervjuus. Kaljulaid võttis meenutuse kokku lausega: "Selle pärast on mul raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv."

Intervjuu avaldati hiljem täismahus nii eesti- kui ka venekeelses Postimehes ning sellele järgnes elav arutelu kohalikus meedias. Teema tõusis päevakorda ka toonastel kohalike omavalitsuste valmisdebattidel. Õhku kerkis küsimus, kellel ja kuidas on õigus Nõukogude aega mäletada.

Kohalikud venekeelsed elanikud tundsid end samuti väljaöeldust puudutatuna ning võtsid juhtunu teemal sõna sotsiaalmeedias.

"Kommunikatsiooni-uurijatena huvitas meid, kuidas avalduvad kohalike venekeelsete elanike sotsiaalmeedias kujunenud retoorilises vastuhakus nõukogude aja lapsepõlve mälestuste tajutud politiseerimisele nende kodaniku-identiteet ja -positsioon Eesti ühiskonnas," kirjutavad artikli autorid ERR Novaatorile saadetud kommentaaris.

Kodanikuks olemine kui poliitilise eneseväljenduse viis

Teadlasrühm analüüsis venekeelsete Facebooki kasutajate 2017. aasta sügisel tehtud nõukogude aja ja lapsepõlve mäletamise teemalisi avalikke postitusi ja kommentaare.

Nad lähtusid oma uurimuses eeldusest, et kodanikuks olemine ei tähenda ainult ühiskonnas omatavat või mitte omatavat formaal-juriidilist staatust. Seda võib käsitleda ka kui kommunikatiivset protsessi, kus inimesed kogevad ja väljendavad end kodanikena teiste inimestega suheldes. Oluline on sellise suhtluse juures märgata, milliseid tähendusi inimesed kodanikuks olemisele omistavad ning missuguseid eneseväljendusviise enda ühiskondlik-poliitilisteks seisukohtadeks kasutavad.

"Selline kommunikatiivne käsitlus kodanikuks-olemisest võimaldab ühtlasi laiendada arusaamu kodanikupraktikatest, mis ei piirdu traditsiooniliste poliitilise aktiivsuse ja osaluse viisidega. Kodanikupraktikad võivad just digitaalmeedias avalduda märksa mitmekesisemates, sealhulgas mängulisemates vormides," ütlevad autorid.

Kodanikuaktiivsusel on mitu eesmärki. Osa eesmärke on instrumentaalsed ehk kodanikuna soovitakse mõjutada teatud sotsiaalseid ja poliitilisi protsesse. Teine osa eesmärke on eneseväljenduslikud. See tähendab, et end kodanikuna teostades soovitakse anda senisest tugevam hääl mõnele ühiskonnarühmale või näidata enda kuuluvust mõnesse rühma. Töörühm uuris, kuidas toetab sotsiaalmeedia just viimaseid, eneseväljendusega seotud eesmärke.

Meelelahutuslik kodanikuaktiivsus

Autorite sõnul on sotsiaalmeedia roll kodanikuaktiivsuse ja -praktikate mitmekesistumises kahetine. Ühest küljest pakub sotsiaalmeedia inimestele ruumi, kus end kodanikena väljendada ning oma seisukohti kuuldavaks teha.

"See aspekt on oluline just nende ühiskonnaliikmete ja -gruppide puhul, kel puudub ligipääs traditsioonilise meedia kontrollitud avalikule arvamusruumile," ütlevad autorid. "Nagu meediauurija Nick Couldry on siinjuures rõhutanud – see, kas ja kuivõrd inimesed tunnetavad, et neil on koht, kus end kodanikena nähtavaks ja kuuldavaks teha – ehk end väljendada –, on oluline selleks, et nad end üldse kodanikena kogeksid."

Teisest küljest on sotsiaalmeedia kasutajate käsutuses mitmesugused digitaalsed eneseväljendusviisid. Tegevused nagu postituste laikimine ja jagamine, teatud teemade häshtägimine, emotikonide lisamine või populaarkultuuri elementide ja poliitiliste meemide kasutamine pole küll sõnalised, kuid aitavad siiski kasutajal end väljendada. "Seeläbi põimub kodanikuaktiivsus meelelahutusega ning muutub viimasest ka kohati raskesti eristatavaks," osutavad autorid.

Kuidas on õige mäletada?

Uurijate sõnul on varasemad uurimused näidanud, et Eesti venekeelse elanikkonna Nõukogude aja meenutused ei väljenda alati siirast nostalgiat. Sageli väljendab meenutaja teatavat poliitilist protestiidentiteeti.

"Sarnasele järeldusele viis ka käesolev uurimus. See näitas, et kohalike venekeelsete sotsiaalmeedia kasutajate reaktsioonides Nõukogude aja lapsepõlve tajutud politiseerimisele […] ning püüetes seda de-politiseerida […] taandus küsimus "õnneliku Nõukogude lapsepõlve" võimalikkusest või võimatusest kokkuvõttes enda poliitilise rahulolematuse väljenduseks," kirjutavad autorid.

Nimelt tõlgendasid postitajad presidendi lapsepõlvemälestusi kui "poliitiliselt korrektseid" ning nn "Eesti ametlikku" mäludiskursust järgivaid. Vastukaaluks püüdsid nad näidata lapsepõlve kui midagi ebapoliitilist. Nad jagasid Facebookis isiklikke õnneliku-Nõukogude-lapsepõlve mälestusi ning esitasid erinevaid retoorilisi vastuargumente, näiteks "Lapsepõlve muudavad õnnelikuks/õnnetuks ennekõike vanemad ja perekond, mitte poliitiline režiim". 

Teisalt nähtus, et Nõukogude aja lapsepõlve tegi jagatud mälestustes tihtipeale "õnnelikuks" just tollane eluolu oma mitmesuguste hüvedega nagu tasuta huviringid, puhkusereisid ja muu. Meenutati ka sotsiaalmajandusliku turvatunnet, näiteks tõdeti, et kellegi vanemad polnud tollal töötud ning lapsed ei kannatanud nälga. Samuti meenutati igapäevaelus kogetud sõbralikke suhteid naabrite ja töökaaslastega sõltumata nende rahvusest. Mitmete sotsiaalmeedias oma arvamust avaldanute hinnangul eelmainitut aga tänases Eestis kasvavate laste lapsepõlvele üldistada ei saa. Seega paralleelselt püüetega kujutada Nõukogude aja lapsepõlve "mittepoliitilisena", nähti sotsiaalmeedia aruteludes samas tänapäeva Eesti lapsepõlve mitmeski mõttes "poliitilisena" ehk mõjutatuna Eesti poliitikute tegevusest või tegevusetusest, mida kodanikena kritiseerida.

"Nii põimusid sotsiaalmeedia postitustes ja nende ümber tekkinud kommentaariumides reaktsioonid presidendi väljaütlemisele kriitiliste hinnangutega Eesti taasisiseseisvumisele järgnenud siirdeaja poliitikatele, venekeelse elanikkonna mitmeti tõrjutud positsioonile Eesti ühiskonnas kui ka presidendi rollile riigi ja rahva esindajana," ütlevad autorid.

Autorite sõnul illustreerivad need näited hästi kollektiivse mälu uurija Barbara Misztali tõdemust, et mäletamine konstrueerib minevikukogemused viisil, mis muudaks need tähenduslikuks olevikus. Seega võib ka mineviku-nostalgia olla üks viis olevikku kritiseerida.

"Teisisõnu – nõudes "õigust õnnelikule Nõukogude lapsepõlvele", väljendasid venekeelsed sotsiaalmeedia kasutajad oma kodanikupositsiooni ja -protesti eriarvamuste ning osa Eesti ühiskonna liikmete tõrjumise suhtes, mida presidendi sõnadele ja väljaöeldule omistati," tõdevad autorid.

Meediauurijate sõnul tasub sotsiaalmeedias toimuvat uurida mistahes ühiskondliku debati ajal. Oluline on märgata sotsiaalmeedia aruteludes ja vastukajades alternatiivseid kodanikuaktiivsuse areene ja vorme. Nimelt saavad seal sõna need ühiskonnarühmad, kelle kriitilised seisukohad avalikus arvamusruumis muidu nähtavad pole.

Piia Tammpuu, Jānis Juzefovičsi ja Külliki Seppeli artikkel ilmus ajakirjas Journal of Baltic Studies.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: