Astronoomidele meeldib sageli lugeda „Üks, kaks, kolm ja palju“. Kui suures ulatuses võib põhimõtet laiendada neandertallaste ja nüüdisinimeste vahelistele seksuaalsetele kontaktidele?
Teame nüüdseks kindlalt, et inimeste ja neandertallaste tee ristus vähemalt kolmel korral. Esimest korda pidi see juhtuma küllaltki varajasel perioodil – umbes 50-60 tuhat aastat tagasi, kuna kõigil Aafrikast väljaspool elavate inimeste pärilikkusainest moodustab neandertallaste DNA vähemalt 1-2 protsenti. Samuti teame me, et neandertallased segunesid täiendavalt mõnede aasialaste esiisadega, kuna nende genotüübis on neandertallaste pärilikkusainet rohkem. Nüüd leidsime me, et neandertallased paaritusid inimestega ka Rumeenias.

Ja otseloomulikult teame me, et Aasias Vaikse ookeani ääres toimus täiendav segunemine neandertallaste sugulastega – denisi inimestega. Nii et taolisi juhtumeid oli päris palju ja usun, et leiame tulevikus neile veelgi rohkem viiteid.

Kuid oleksin väga üllatunud, kui ükskõik millises populatsioonis leiduks neandertallaste DNA-d rohkem kui kümne protsenti selle moodustavate inimeste tervest genoomist. Kui laiemat pilti vaadata, siis on meie juured ikkagi Aafrikas. Nimetame nüüdisinimeste Euraasiasse elama asumist seetõttu mõnikord lekkivaks asenduseks – osa teiste inimliikide DNAst lekkis selle käigus meie genoomi.

Neandertallaste ja nüüdisinimeste külg külje kõrval elatud aja põhjal võiks siiski oodata, et meie genoomist moodustab neandertallaste DNA veidi suurema osa ja selle mitmekesisus on kõrgem kui tänapäeval. Millised barjäärid bioloogia viljakatele kontaktidele seadis?
Kui me otsime tänapäeva inimeste genoomist neandertallaste pärilikkusainet, siis näeme seda statistiliselt vähem, kui oodata võiks, piirkondades, kus leiduvad geenid, mis avalduvad meeste sugurakkudes. See võib vihjata, et meessoost järeltulijate viljakusega oli mingi probleem.

Seda näeb omavahel lähedases suguluses olevate liikide ja asurkondade puhul küllaltki sageli. Kui mõelda näiteks hobuste ja eeslite peale, siis nende paaritumise tagajärjel sündivad emasmuulad saavad mõnikord järeltulijaid, kuid isased on täiesti suguvõimetud. Me võime oletada, et neandertallaste ja inimeste vahel oli reproduktiivne barjäär parasjagu tekkimas.

Laiemat konteksti vaadates, kuidas suhestub Rumeenias leitud neandertallase ja nüüdisinimese hübriid 45 000 aasta eest Lääne-Siberis Ust'-Ishimi lähedal elanud nüüdisinimesega?
Rumeenias elanud hübriid on Ust'-Ishimi inimest umbes 5000 aasta võrra noorem. Me ei tea täpselt, kuidas asurkonnad omavahel seostuvad. Samas teame, et nad ei pruugi olla tänapäeval Euraasias elavate inimeste otsesed esivanemad. Nad on hiinlastest geneetilises mõttes täpselt sama kaugel kui eurooplastest. Nii võib olla tegu esimeste inimestega, kelle leviala Euraasiasse laienes. Nad segunesid neandertallastega ilmselt küllaltki palju ja võibolla isegi neelasid neandertallased nad populatsioonina alla või surid nad lihtsalt välja. Igal juhul panustasid nad tänapäeval Euroopas elavate inimeste genoomi väga vähe või üldse mitte.

Milliseid järeldusi saab hiljutiste leidude põhjal teha inimeste toonaste rändemustrite kohta?
Siberis 45 000 aasta elanud nüüdisinimene näitab selgelt inimesed rändasid Siberisse ja Kesk-Aasiasse juba küllaltki vara. Seni on inimesed tihti arvanud, et inimesed liikusid Aafrikast lahkumise järel mööda Aasia rannikut – Indiasse, Kagu-Aasiasse, viimaks isegi Austraaliasse. Aasia sisemaa asustati alles hiljem. Siberi skelett viitab aga, et inimesed olid seal juba vähemalt 45 000 aasta eest.

Oma 2014. aastal ilmunud raamatus „Neandertali inimene – kadunud genoomide otsingul“ kirjeldate vanadest säilmetest DNA eraldamist kui tehnilist võlukunsti. Kas viimastel aastatel paleogenoomika vallas tehtud edusammud saab kirjutada lihtsalt parema tehnoloogia arvele või on inimesed ise kõrgemate ambitsioonidega, nähes, et tegu pole lihtsa hobiga?
Nii üht kui teist (naerab). Kuid üldiselt võib öelda, et tehnoloogia arengust tingituna on hakanud teemaga tegelema küllaltki paljud teadlasrühmad, kes võtavad seda tõsiselt. Varem koheldi seda tõepoolest pigem hobina. Sellega tegeles maailmas peaaegu ainult meie laboratoorium.

Tänaseks on maailmas tekkinud mitmeid väga heal tasemel uurimisrühmi. Näiteks alles kahe nädala eest avaldasid kaks sõltumatut töörühma sadade pronksiajal elanud inimeste DNA järjestusi. Usun, et näeme tulevikus midagi sellist veel tunduvalt sagedamini.

Kui kaugele ajas tagasi me nende meetoditega minna saame? Denisi inimeste genoomist leitud neandertallastest veelgi arhailisem DNA ning eelmisel aastal Hispaanias Sima de los Huesos'i koopast päevavalgele tulnud kummalised säilmed on maalinud paarisaja tuhande aasta tagusest Euraasiast küllaltki keeruka pildi...
Igikeltsas talletunud DNA abil saab minna küllaltki kaugele – vanima järjestatud pärilikkusaine vanus läheneb 700 000 aastale, ent see oli hobuse oma ja oli kogu aeg külmunud. Igikeltsast väljaspool on vanimad DNA järjestused saanud meie labor justnimelt Hispaaniast – nende vanus on veidi rohkem kui 400 000 aastat. Usun, et erandjuhtudel ja soodsate tingimuste korral saame venitada piiri poole miljoni aastani, ehk isegi miljoni aastani. Ent sellise allikmaterjali leidmine oleks äärmiselt harukordne.

Tean, et Te pole mees, kellele meeldib spekuleerida, kuid kui erinev maailm oleks, kui osa neandertallastest või mõni teine arhailine inimliik oleks suutnud püsida elus tänapäevani?
Sellest on tegelikult huvitav mõelda. Võid sellele läheneda kahest erinevast vaatenurgast. Ühtpidi võiks maailmas olla tunduvalt rohkem rassismi, millest enamik oleks suunatud neandertallaste vastu, arvestades, kuidas suhtume me praegu tihti kaasinimestesse. Ja neandertallased olid meist väliselt tõeliselt erinevad.

Ent samas, kui meie kõrval elaks keegi, kellel on oma keel ja teadvus, kuid näeksid teismoodi välja kui meie, siis võibolla ei distantseeriks me end niipalju teistest loomadest. Praegu nähtav dihhotoomia on küllaltki kummastav. Nii et see oleks võinud üht- või teistpidi minna.

Millele tahaksite oma eluajal veel kindlasti vastuse leida?

Ma loodan, et ühel hetkel suudame välja selgitada, millised meid kõiki iseloomustavad geneetilised muutused muutsid nüüdisinimesed sedavõrd eriliseks, et suutsime koloniseerida terve maailma ja lõpuks isegi näiteks Kuul käia. Samal ajal kui arhailised inimesed ei mõelnud paari miljoni aasta vältel sellele, et seilata üle veekogu, mille teist kallast horisondil näha pole. Mõnes mõttes on uskumatu, kuidas suutsid inimesed koloniseerida keset ookeani asuva Lihavõttesaare juba tuhande aasta eest.